Otsa kooli sümfooniaorkester naasis Prantsusmaalt diplomiga

Festivali „Eurochestries” avakontsert Jonzaci kirikus. Foto: Jacky Berthelot

Prantsusmaal lehvitati muuhulgas ka Eesti lippu. Foto: Lauri Sepp

Georg Otsa kooli sümfooniaorkester (GOSO) esines 1.–13. augustini edukalt Prantsusmaal Charente-Maritime’is toimunud rahvusvahelisel noortekollektiivide festivalil „Eurochestries”.

Prantsuse publik on väga avatud ning soe: kõik kontserdid läksid puupüsti saalidele ja ka pressi huvi oli pidevalt suur. Avaüritus mõjus tõelise suursündmusena, saal oli täis ajakirjanikke ja fotograafe. Välgud sähvisid ja kaamerad filmisid, festivali lõpus pandi meile kaasa terve pakk artikleid.

Festivalil osales lisaks Otsa kooli sümfooniaorkestrile muusikuid Lätist, Valgevenest, Poolast, Hiinast, Hispaaniast, Brasiiliast, Prantsusmaalt, Kanadast ja Soomest. Kahe nädala jooksul andsid osalejad Edela-Prantsusmaa väikelinnades ühtekokku 55 kontserti. Kahel esimesel kontserdil esitleti kõiki kollektiive ühe (soovitavalt omamaise) teosega. Kahel viimasel kontserdil esines kaks mitmest orkestrist moodustatud ühendorkestrit. Mõlemad suurkollektiivid õppisid festivalipäevade jooksul selgeks viis-kuus uut muusikateost. Lisaks andsid kõik orkestrid (ja ansamblid ning ka üks koor) eri linnades omaenda kontserdiõhtuid. Otsa kooli õpilastel oli au esineda viimasel päeval veel ka Pariisis Montreuil’ linnaosa valitsuse tellimusel.

Bussiga jõuti ära käia ühes kuulsatest Cognaci piirkonna konjakitehastest. Foto: Lauri Sepp

GOSO kavas oli 15 teost, neist kuus Eesti heliloojatelt. Kahel avakontserdil Jonzaci linnas esitas GOSO Eduard Tubina teose „Süit eesti tantsudest”. Kahel lõppkontserdil (Jonzac, Pons) juhatas Kaspar Mänd ühendorkestri ees Tubina „Pidulikku prelüüdi”. Keelpillikoosseisu esituses kõlasid Pärt Uusbergi „Meeleolud lapsepõlvest” ja Heino Elleri „Kodumaine viis”. Eesti autoritest olid veel kavas Hillar Kareva „Eleegia” saksofonile ja orkestrile ning Eugen Kapi „Mõõkade tagumine” balletist „Kalevipoeg”.

Enim äratasid huvi Tubin ja Uusberg

GOSO oma kontserdid toimusid Saint Aigulin’s, Medis’s, Aigrefeuille des Aunis’s, Jarnac-Champagne’is ja Saint-Jean d’Angelys ning Pariisis. Ülihea vastuvõtu leidsid Tubina ja Uusbergi teosed: üha küsiti, kust noote saab, ja polnud haruldane, et poolehoidu avaldati püsti tõustes.

Ülejäänud teosed pärinesid lääne muusikavaramust (neli sealjuures prantsuse muusikast). Tähelepanu äratasid näiteks kaks teost mustanahalise klassiku Chevalier de Saint-George’i sulest. Selle Haydni-aegse helilooja auks on prantslased loonud ühingu, mille esindajad olid ka kontsertidel kohal.

Solistideks olid peamiselt meie oma kasvandikud (vioolamängija Merike Heidelberg, viiuldajad Ingel Jalakas ning Liisa Veri, klarnetist Kerit Ilves ja praegune saksofoniõppejõud, vilistlane Lauri Sepp). Erandiks solistide hulgas TMKK-s õppiv fagotimängija Jakob ­Peäske, keda, nagu ka Merike Heidelbergi, mäletame saatest „Klassikatähed”. Solistid mängisid orkestris kaasa, vajalikul hetkel solistirollis esile astudes ja publiku sooja poolehoidu teenides.

Prantsusmaa tervitas muusikuid sinise taeva ja rohke veiniga, kuid tegelikult oli see kaks nädalat enam kui töine. Kahe nädala jooksul polnud vaid kahel päeval kontserti ja igal kontserdipäeval toimus ka kaks proovi. Kontserdid algasid õhtuti kell 21 ja tihtilugu jõuti ööbimiskohta Pons’s asuvas ühiselamus tagasi alles tunni jagu pärast südaööd.

Õpilastel avas see festival silmad: kahenädalase ringreisi vältel õppisid nad ilmselt enam kui aastase tööga oma koolimajas. Valmisolek võimalikuks maksimumiks on see, mida õpib ainult laval – erinevad saalid ja akustiline olustik, erinevad proovivõimalused, erinev publik, erinevalt magatud ööd.

Teadsin, et meie õpilaste mängukvaliteet kahe festivalinädala jooksul oluliselt paraneb, kuid nii suurt edasiminekut, mida mu silmad lõpuks nägid ja kõrvad kuulsid, ei osanud oodata. Viimasel kontserdil Pariisis Montreuil’s tekkis orkestril ühishingamine, millist kontsertidel üldse harva kohtab. Paljunäinud Pariisi publik seisis püsti ega tahtnud noori lavalt ära lasta. Seljataga oli bussis veedetud magamata öö ja tulikuum päev. Taas kord sain aru, kui andekad on kõik noored inimesed – kui vaid jagub tõelisi väljakutseid.

Tänusõnad dirigent Kaspar Männile

Kaspar Mänd

Kogu turnee õnnestumisel oli määratu roll dirigent Kaspar Männil, kelle koostöö Otsa kooliga kestab juba kümme aastat. GOSO-t juhatab ta viimased kolm aastat. Tema ammendamatu positiivne energia ja ilmeksimatu taju tähtsaima väljatoomisel võimaldavad talle dirigendina suurepärast tulevikku. Kahjuks viib see tulevik ta Otsa koolist ära, kuid senise eest väga suur tänu!

Soovin tänada ka korraldajaid: sellise ürituse läbiviimine on mahukas töö. Lisaks korraldustoimkonnale eesotsas „Eurochestries” festivalide föderatsiooni energilise presidendi Claude Révolte’iga osales ka grupp vabatahtlikke. Inimesed tegid sõna otseses mõttes kõike: fotografeerimisest ja valgustuse paigaldamisest kuni kohvi müümise ja prügi väljakandmiseni.

Reisile panid õla alla kultuurkapital, kultuuriministeerium, Otsa kool ja ka pillimängijad ise, samuti festivali korraldajad. Kui üldse raha kulutada, siis iga noortesse paigutatud sent on seda väärt. Õpiks iga inimene muusikat, poleks maailmas võib-olla üldse praegusi teravaid probleeme. Muusika ühendab kultuure rahvusvahelise keelena, mida mõistame tõlkimatagi.