Päästeplaan olgu peas, mitte vaid paberil

Tulekahju evakuatsiooniõppustel Kolga koolis on ehtsa tulekahju maiku. Foto: Marge Laisaar / Kolga kool

Suur osa koole teeb kohe sügisel läbi kohustusliku tulekahju evakuatsiooni­õppuse. Muudes hädaolukordades toimetulek on kirjas küll paberil, kuid harjutatakse seda vähestes koolides.

Tuleohutusõppuse täpne aeg on justkui riigisaladus – et saada tõest pilti koolipere valmisolekust, teab kuupäeva kitsas ring juhtkonnast.

„Püüame õppuse teha sügisel, et esimesed klassid saaks kohe asjast aimu,” räägib Tartu Kesklinna kooli direktor Kersti Vilson. Sama põhimõtet järgivad paljud koolid. Ehkki punane kukk ei küsi ilmast, püütakse õppusi korraldada soojemal ajal, sest lastel tuleb kümmekond minutit üleriieteta õues seista. Eelmisel aastal lükatigi Kesklinna koolis õppus kõva vihma tõttu edasi.

Kesklinna kooli hoone on sopiline, üks majaosa on üle saja aasta vana, hoone tiibu ühendavad trepid ja galeriid. Võõrale silmale keerukast labürindist pääseb õue siiski ruttu, sest väljapääsuteid on palju.

„Õpetajad valivad lühima tee majast välja, soovitatavad evakuatsiooniteed on neile teada,” sõnab Vilson. Maja saab tühjaks seitsme-kaheksa minutiga.

Septembri teises pooles saadab juhtkond õpetajaile kokkuvõtliku meeldetuletuse, kuidas evakuatsiooni korraldatakse, ja soovitatakse arutada teemat lastega. Ka seda, kuidas tekib tulekahju, mida teha, et seda ei tekiks, ja kuidas toimida nii, et kõik jääksid ellu. Õpetaja rõhutab, et evakueerudes tuleb jääda rahulikuks ja liikudes üksteisel käest kinni hoida. „Ütleme lastele, et midagi päriselt ei põle, harjutame puhuks, kui läheb põlema,” räägib Vilson. Vahel käivitub tuletõrjesignalisatsioon põhjuseta ning siis on näha, kuidas õpetajad on lapsed kiiresti klassiuste juurde rivistanud.

Peitusemäng tuletõrjega

„Õppused näitavad, kas ja kui kiiresti maja tühjaks saame,” lausub Kesklinna kooli majandusjuhataja Olev Raudjärv, kes vastutab koolis tuleohutuse eest ja korraldab õppusteks valmistumist. Tema informeerib ka päästeametit ja lepib kokku häirekeskusega, et tuletõrjeautod asjatult kohale ei tuleks. Aeg-ajalt on professionaalsed tuletorkijad õppusse kaasatud. Nemad jälgivad ja teevad õppusest kokkuvõtte, mõtlevad välja raskemaid ülesandeid kui õueminek. Näiteks peidavad mõne lapse „põlevasse” majja ära, sest nii mõnigi võib ju hirmu pärast päriselt peitu pugeda.

Evakuatsiooni harjutamise käigus ongi üks ülesandeid maja üle kontrollida. Raudjärv kirjeldab, kuidas päästeamet peitis ühe lapse nii hästi ära, et esimese hooga teda üles ei leitudki. „Et oleks tõepärasem, on Tamrex vahel teinud koridoris suitsu, aga see maksab üle saja euro,” nendib Raudjärv.

Tuleohu vältimiseks tuleb iga päev mitmeid asju jälgida. Näiteks kipuvad lapsed viskama sööklasse minnes koolikotte ukse ette, nii et moodustub kuhi. Õpetajail tuleb selgitada, et see on evakuatsioonitee ja kui keegi välja minnes kukub, kukuvad teised talle otsa. Jälgitakse ka seda, et sisse- ja väljapääsud oleksid vabad ja trepialustesse ei ladustataks esemeid. „Loodame südamest, et ei juhtu midagi sellist, et keegi saab kannatada,” ütleb Vilson. „Pole kuigi tõenäoline, et neid oskusi läheb vaja. Kuid kui pole harjutanud, siis ei tea, kuidas hädas olles tegutseda.”

Tulekahjuõppus on tuleohutuse seaduse järgi kohustuslik ja ohutu evakuatsiooni tagamist ja läbiviimist tuleb harjutada vähemalt korra aastas. Kooli kodulehelt leiab dokumendid, mis õpetavad tulekahju korral tegutsema. Sealsamas on eriolukorra käsitlemise info ja põhjalik kriisiplaan, kus kirjeldatud, mida peavad õpetajad-õpilased tegema näiteks äkkrünnaku, pommiohu ja -ähvarduse, õpilase kadumine korral jmt.

„Koolitulistamisest oleme õpetajatega rääkinud, arutanud põhjalikult läbi, mida teha, aga harjutanud me seda pole,” sõnab Vilson. „Küsimus on, kui paljudeks õppusteks on mõistlik kooliaega kasutada. Võib-olla peakski õpetajaid veel rohkem harima. Kõike, mis kaitseb inimese elu, on mõistlik harjutada.”

Suitsu ja tuld

Harjumaal Kolga koolis on tulekahjuõppustel alati nii suitsu kui ka tuld, õppustesse kaasatakse Tamrexi esindajad või kohalik tuletõrjekomando, kellega on hea koostöö. „See annab asjale palju juurde, kui me ei marsi niisama uksest välja,” ütleb direktor Tõnu Valdma. Suitsu tehakse majas sees, tuld õues vastavas vannis ja õpilased saavad harjutada tule kustutamist. Maja on saadud tühjaks tugevasti alla normaja, väljapääsud on väga head.

Koolitulistamise või rünnakuõppust pole tehtud, aga õpetajad on saanud koolituse, kuidas käituda sellises olukorras. „Isegi tuletõrjeõppus viib mõne algklassilapse endast välja, seepärast pole tulistama hakanud,” ütleb Valdma. „Ei taha siin vaikses ja mõnusas kohas lapsi liiga palju hirmutada.”

Äkkrünnakut saab harjutada ka lapsi hirmutamata, nagu tehti mullu Viimsi keskkoolis, kus toimus politsei, päästeameti ja kiirabi suurõppus. Õppuse ajaks valiti koolivaheaeg, kohale kutsuti vaid kooli kriisimeeskond, kes harjutas varjumist äkkrünnaku ajal. Sama asja on hiljem kõik õpetajad läbi teinud.

„Meil on hea meel, et politsei just meile ettepaneku tegi,” nendib Viimsi keskkooli direktor Karmen Paul. „Suur­õppuse ajal sai ka politsei kogemust juurde – meie majas on väga suured aknad.”

Pärast õppust arutasid asjaosalised toimunu põhjalikult läbi. „Tähtis on, et õpetaja oskab selliseid olukordi hallata,” sõnab Paul. „Meil tuleb igal aastal uusi õpetajaid tööle, on vaja üha uuesti harjutada.”

Plaanis pommiähvardus

Ka Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink on veendunud, et pabereid võib toota tonnide viisi, aga kriisiplaanid ei hakka tööle, kui neid pole läbi mängitud.

„Kui analüüsida Ameerika ja Soome koolitulistamisi, siis hukkunute arv võinuks olla väiksem, kui oleks adekvaatselt käitutud,” kritiseerib Kink.

Raatuse koolil oligi plaanis teha õppus, kus oleks koos mitu ohuolukorda: tulekahju, pommiähvardus ja koolitulistamine. Kuna politseid kampa ei saadud, ei saanud suurest plaanist asja.

„Suur õppus nõuab suurt ettevalmistust ja inimeste kaasamist. Politseil pole praegu selleks vist piisavalt ressurssi,” arvab Kink. Peljatakse ka seda, et lapsed lähevad stressi.

Sel aastal tahetakse pommiähvarduse harjutus siiski läbi teha, et ohuolukorras ei tuleks inimestele miski halva üllatusena. „Nice’i promenaadi autosõit on ehe näide, et inimesed ei tea, mida teha, ja saavad surma. Eesti poiss, kes hüppas üle müüri, käitus õigesti ja jäi ellu,” arutleb Kink, kel erinevalt paljudest koolijuhtidest töökogemus ka tuletõrjest ja politseist.

Raatuses visati tuletõrjeõppuse ajal ühel aastal koridori suitsupomm. Õpetaja jooksis klassiga sealt koridorist hooga läbi. „Ütlesime talle, et ta tappis niimoodi toimides enda ja lapsed,” ütleb Kink. „Õpetaja peab teadma, mida teha. Kõigepealt päästma iseenda ja siis lapsed. Kui ta ei päästa ennast, saavad ka lapsed surma. Näiteks peab teadma: kui koridoris käivad paugud, ei tohi pead välja pista. Pärast õppust tuleb tehtut alati põhjalikult analüüsida, et midagi õppida.”

Kingu sõnul ei tohi üksikjuhtumite pealt üldistada ega üle reageerida. Raatuse koolis panid õpetajad üheskoos kirja võimalikud ohujuhtumid ja valmis kriisiplaan. Näiteks, mida teha siis, kui laps läheb kaotsi, on üleüldine toidumürgitus, keegi toob kooli lõhkekeha või toimub liiklusõnnetus, kus lapsed saavad viga.

„Õppusi ongi vaja selleks, et kujundada välja rutiinsed harjumused ja igas situatsioonis kasutada õigeid võtteid,” rõhutab Kink. „Koolis võib ette tulla ka psüühiliselt haigete inimeste rünnakuid. Ükskord tuli mul ühe sellise lapsevanemaga rinda pista. Meie peame kaitsma lapsi.”

Tutvu Rocca al Mare kooli väljaantud raamatuga

„Olla olemas: käsiraamat kriisidest õpetajatele koolides ja lasteaedades”.

https://issuu.com/haridusministeerium/docs/kriisiolukorradkoolis

INTERVJUU

Koolitatud õpetaja oskab lapsi hädaolukorras aidata

Politsei- ja piirivalveameti valmisoleku ja reageerimise büroo juhtiv­korrakaitseametnik Marko Ild. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Kui tihti korraldatakse koolides ­kriisiõppusi koos politseiga?

Politsei- ja piirivalveameti valmisoleku ja reageerimise büroo juhtivkorrakaitseametnik Marko Ild: Politsei teeb koolidega tihedat koostööd, et neid hädaolukordadeks ette valmistada. Ennekõike on politsei roll aidata koostada ja nüüdisajastada hädaolukorra lahendamise plaane (HOLP), milles kirjeldatakse hädaolukorras käitumist tervikuna. Praegu on politsei keskendunud pigem õpetajate koolitamisele ja seda põhjusel, et hästi koolitatud ja ettevalmistatud õpetaja on ise valmis õpilasi ohuolukorra puhul suunama, teab, mida peab tegema, ning saab vastavalt sellele õpilasi juhendada. Kooli personal ja õpetajad on esimesed sündmusele reageerijad ning nende teadlikkusest ja ettevalmistusest sõltub, kui efektiivselt tegutsema hakatakse.

Toimivate plaanide järgi saab kool ka ise läbi viia õppusi, harjutamaks kriisiolukorras toimetulekut.

Prefektuurid korraldavad oma haldusalas igal aastal reaalselt läbimängitavaid õppusi, üsna sageli ka koolides. Lisaks sellele on koolidele korraldatud lauaõppusi, kus sündmuse stsenaarium räägitakse läbi laua taga ning arutelu käigus käiakse sammhaaval läbi, kuidas reageerida. Politsei saab seejuures läbi harjutada oma tegevuse ning koolid testida oma HOLP-i.

On igati tervitatav, et koolid näitavad üles üha suuremat huvi koolituste vastu. Kindlasti hakati seda enam tegema pärast Viljandi Paalalinna kooli juhtumit. Ennekõike sooviti pärast seda, et politsei aitaks koostada või vaataks üle juba olemasolevad HOLP-id ning viiks läbi koolitused.

Millistes olukordades tegutsemist harjutatakse?

Koolide puhul on oluline, et inimesed oleksid eri olukordades harjunud ühtse süsteemi järgi käituma. Olgu sündmuseks ekskursioonil eksinud laps, tulekahju, pommiähvardus või äkkrünnak, mille korral käitumist harjutati möödunud aastal näiteks Viimsi keskkoolis ja Rocca al Mare koolis.

Kuidas hindate koolide valmisolekut kriisiolukordades toime tulla?

Koolide valmisolek on erinev. On koole, kel on väga hästi koostatud ning meeskonnaga läbi arutatud ja testitud hädaolukorra lahendamise plaanid. Need koolid on võimalikuks hädaolukorraks valmis. Samas on mitmeid koole, kus plaan puudub või on olemasolev plaan tehtud mõne muu kooli plaani põhjal ega vasta kooli tingimustele. Sellistel puhkudel vajab kooli valmisolek kriisisituatsiooniks ülevaatamist ja täiendamist. Julgustame koole politseilt nõu küsima ja parimaid lahendusi leidma.

HOLP ei ole paber paberi pärast, vaid annab selged juhised, kuidas koolipere kriitilises situatsioonis võimalikult tulemuslikult tegutseda saab. Olgu küsimuseks siis evakuatsioonitee või -koht ning näiteks koolipersonali vastutus kriisiolukorras kaasnevate ülesannete täitmisel. Plaan peab olema koostatud koolipõhiselt, selles olevad ülesanded peavad olema töötajatele ühtmoodi selged, personalimuutuste korral vajab plaan uuendamist ning samas on tarvis plaanis kirjeldatud tegevusi õppuste korras regulaarselt harjutada.

Tuletame meelde, et seadusest tulenevalt on hädaolukorra lahendamise plaan igale koolile kohustuslik ning politsei on siin eeskätt nõuandja rollis.

Prantsuse õpilastele õpetatakse käitumist terrorirünnaku korral. Kas see teema võib ka meie koolides päevakorda kerkida?

Praeguse ohuhinnangu kohaselt ei ole alust koolides ohutaset tõsta ning julgeme öelda, et see teema ei ole praegu päevakorda kerkimas.

Sirje Pärismaa

KOMMENTAAR

Marko Rüü

Marko Rüü, Päästeameti ohutusjärelevalve ­osakonna juhataja:

Koolid kui avalikud asutused peavad kord aastas tulekahju evakuatsiooniõppuse läbi viima tulenevalt tuleohutuse seadusest. Kool viib õppuse ise läbi ning päästeamet on kõikidele koolidele jaganud välja juhendi, kuidas seda teha. Kui see roheliste kaantega raamatuke on kadunud, tasub meiega ühendust võtta ja saadetakse uus.

Kooli valmisolekut kriisiolukorraks päästeamet ei hinda, küll aga hoiame silma peal koolide tuleohutuse olukorral. Kõikide tuleohutusnõuete rikkumistega tegeleb päästeamet riikliku järelevalve korras.

Valus kogemus

Aado Haandi, Saaremaa ühisgümnaasiumi haldusjuht:

Neile, kes koolieluga vähegi kursis, pole tundmatu küünla või tulemasinaga ära kõrvetatud aknalaud, põletatud tikud WC-s. Selliseid asju on paljudes koolides olnud ja paraku tuleb ette ka praegu. Enamasti on selline tulega mängimine lõppenud õnnelikult. Saaremaa ühisgümnaasiumis läks 12. detsembril 1995 teisiti. Äsja ostetud kõrgushüppematid olid paigutatud nende hoidmiseks ehitatud kappi, millel uksi veel ees polnud. Tikkudega mänginud poisid süütasid matid. Puhkes tulekahju. Paljud lapsed said vigastada. Kõige traagilisem oli kahe noormehe saatus, kes kaotasid tulekahjus elu.

Õnnetuse hind oli ränk, aga just see sündmus andis tõuke koolide tuleohutusega kõikjal Eestis tõsiselt ja tänapäevaselt tegelema hakata. Kuressaare linn ostis kõigile oma koolidele pulberkustutid. Kooli eelarves selleks raha polnud. Samas oli varasem vahtkustutite süsteem lõpetatud. Ka evakuatsiooniõppusi polnud me mitu aastat enam korraldanud. Nagu enamik Eesti koole. Aga miks?

Seletuse leiame nõukogude ajast. Siis tehti evakuatsiooniõppusi perioodiliselt ja stsenaarium oli kogu aeg sama, tolle aja vaimust kantud: toimub õhurünnak, vaja on evakueeruda klassiruumidest ja varjuda keldrikorrusel asuvas garderoobis. Ikka nii, et pooled ühe ja pooled teise trepikoja kaudu. Selliseid asju me uue Eesti Vabariigi algusaastatel enam ei harjutanud. Ja arvan, et õigesti tegime. Kui oleksime treeninud, et pooled lapsed peavad minema ühte trepikotta ja pooled teise, ning selle treeningu tulemusena oleks hädaolukorras nii toimitud, siis … veelgi hullemaid tagajärgi võime vaid ette kujutada.

Õnnetus toimus üleminekuajal, mil kogu riigis oli üks süsteem lagunenud ja teist polnud veel üles ehitatud. Alles pärast meie majas toimunut hakati inimestele õpetama lihtsaid tõdesid: jää hädaolukorras, kui sa ei tea, kas välja pääseb, oma ruumi; sule uks, ava aken, hüüa appi. Lihtne, selge ja loomulik. See toimib. Hädaolukorra plaan, kriisiolukorras tegutsemine peabki tuginema ainult selgetele, lihtsatele ja loomulikele asjadele. Sest pole olemas standardolukordi ja standardkäitumiste treenimine võib paraku viia soovimatute tagajärgedeni.

Mõõtmatult palju on pärast seda tulekahju tegeldud füüsilise keskkonna ohutuks muutmisega. Aga ikkagi on iga ohuolukord uus. Igasugune plaan, igasugune tegevuskava saab olla üldine ja põhimõtteline ning rajatud ainult sellele, et kõik õpetajad ja koolitöötajad, kes laste elu ja tervise eest vastutavad, lahendavad olukorra kõigepealt ise konkreetsest olukorrast lähtuvalt. Mitte mingil juhul ei tohi hädaolukorra tegutsemisplaan olla formaalne, keerukas ja ülitäpne. Ei tohi harjutada standardolukordi. Kõige tähtsam päästmisplaan peab olema inimestel peas, mitte vaid paberil.