Paneme digi enda kasuks tööle!

30. sept. 2016 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar
Kristel Rillo. Foto: erakogu

Kristel Rillo. Foto: erakogu

2017/2018. õppeaastal tuleb üleriigiline digipädevuste tasemetöö.

Elukestva õppe strateegia raames on käivitatud kutseharidusprogramm, üldharidusprogramm, tööturuprogramm jt. Üks neist suurtest programmidest kannab nime „Digipööre” (www.hm.ee/digipoore). Kuidas programmi realiseerimine on läinud, selgitab HTM-i e-teenuste osakonna asejuhataja Kristel Rillo.

Järgmisel õppeaastal viiakse läbi digipädevuste tasemetöö. Kas seal tuleb näidata oma programmeerimisoskust, koostada Exceli tabel jms?

Kristel Rillo: Kaugel sellest! Ma ei nimetakski seda tasemetööks, pigem digipädevuste seireks. Tahame teada saada, kui hästi on õpilased kursis digimaailma elementaarsete reeglitega. Kas nad teavad, et sotsiaalmeediasse ei tasu panna enda kohta delikaatseid andmeid ja seal peab olema niisama viisakas, kui inimestega näost näkku suheldes. Kas nad teavad, missuguseid interneti fotosid ja muud materjali tohib kasutada luba küsimata ja missuguste puhul tuleb tegemist autoriõigustega. Muidugi tunneme huvi, kui hästi oskavad õpilased kasutada arvutit teksti kirjutamiseks ja muude õppeülesannete täitmiseks. Kes soovib tasemetöö kohta rohkem infot, siis aasta algul valmis ekspertidel digipädevuse mudel, mis on Innove kaudu koolidele laiali saadetud. Selles on kirjeldatud viis digipädevust. Konstruktiivne tagasiside nende täiendamiseks on teretulnud. Digipädevustest on lähemalt kirjutatud ka möödunud aasta 11. septembri Õpetajate Lehes.

Digipädevuse alla käib probleemide lahendamise oskus. Kas õpilane tuleb toime seadmete ja tarkvara tehniliste viperustega? Kas ta leiab näiteks YouTube’ist juhiseid tõrkuva kodumasina parandamiseks jms.

Kas „Digipööre” ehk digirevolutsioon?

Digipöörde” panid programmile nimeks selle koostajad, et see ärataks rohkem tähelepanu. Revolutsioonilist pööret plaanis ei ole, pigem astume mööda digiteed edasi senisest jõulisemalt. Esikohal on õpilaste ja õpetajate digioskused, teiseks loome eeldusi digi lõimimiseks õppeprotsessi. See tähendab, et on vaja digitaalseid vahendeid ja digitaalset õpisisu.

Paneme digi enda kasuks tööle – see on mõte, millest lähtume. Me juba teame, et digilahendused aitavad õpetajatel rutiinse tegevuse pealt aega kokku hoida, tänu millele saavad nad rohkem tegelda sisuliste küsimustega. Digilahendused võimaldavad individuaalset lähenemist igale õppijale, õpimängud muudavad õppimise rõõmsamaks. Kui mõni õpilane ei suuda täiesti põhjendatud juhtudel avalikult esineda, saab ta võtta oma esinemise kodus videosse ja näidata seda klassile, samuti saab seda esinemisena arvestada.

Digipööre toetab hästi ka aktiivõpet, õpilaste koostööd, paarisõpet jms. Aga muidugi ei tohi digi saada omaette eesmärgiks. On oluline ära tunda, kus digi annab õppimisele lisaväärtust. Kus ei anna, seal pole seda mõtet kasutada.

Suuremas ulatuses me ikkagi digitaliseerime õppetöö?

Õppetöö ja digitaliseerimine – need kaks sõna kokku ei sobi. Digil on oma aeg ja koht ning näiteks õuesõppimisel oma. Kõik peab olema tasakaalus. Aga digiprogramm näeb ette sellise digitaalse õppevara loomist, millele õpilased ja õpetajad saaksid edaspidi toetuda. Eesmärk on, et lisaks õpikutele oleksid õpetajal käepärast ka õpetavad videod ja mängud, simulatsioonid, animatsioonid jms. Need kõik aitavad õpitavat teemat avada. Et eri kodulehtedel asuvad õppematerjalid õpetajale ja ka õpilasele lihtsamini leitavad oleksid, oleme loonud e-koolikoti (https://ekoolikott.ee/).

Varem rääkisime Eesti-Soome hariduspilvest, nüüd on e-koolikott …

Hariduspilv koosnebki Eesti ja Soome e-koolikotist. Eestil on see koos märksõnade süsteemiga olemas. Soome poolel on materjalide platvorm valmis, kuid märksõnade poolt veel ei ole ja neil on plaanis meie märksõnasüsteem üle võtta. Edaspidi on nii, et kui meie õpetaja otsib digitaalset õppematerjali näiteks protsendi õpetamiseks, leiab ta e-koolikotist nii eestlaste kui ka soomlaste õppematerjali. Kui soomlaste õppematerjal on tasuta, siis saavad eesti õpetajad seda samuti tasuta kasutada. Tasulise materjali eest tuleb koolil muidugi maksta. Eesti õpetajad on olnud digitaalsete õppematerjalide loomisel ja tasuta jagamisel soomlastest oluliselt aktiivsemad. Soome digipööret veavad põhiliselt eraettevõtted, nt kirjastused ja IT-ettevõtted. Eestis on eelkõige riik digipööret toetanud. Nüüd propageerib Euroopa Liit eri maade ühiseid digitaalse õppevara platvorme ning Eesti ja Soome on siin esirinnas.

Aga Eesti õpikukirjastuste toetus digipöördele?

Alates 1. maist 2015 peavad kõik õpikud olema ka digitaalsel kujul kättesaadavad – nii on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses.

Õpikukirjastused suhtuvad sellesse nõudesse erinevalt. Mõni piirdub paberraamatu digitaalsesse vormi panemisega, teised näevad aga ette juba sisuliselt uute digiõpikute loomist, nt erinevaid meediume, interaktiivseid ülesandeid, vahetut tagasisidet võimaldavaid enesehindamisülesandeid jne. Kuigi mõlemad lähenemised on nõuetega kooskõlas, on hea meel näha, et enamik kirjastusi ei püüa õpikute digiteerimisega jätkata, vaid liigub digiõpikute loomise suunas, sest nad näevad, mis õpilastele meeldib, ja digiõpik aitab ka õppimisele kaasa.

Kas e-koolikotist leiab materjalid kergesti üles?

Just see ongi e-koolikoti loomise mõte. Praegu tuleb digitaalset õppematerjali otsida väga paljudelt veebikülgedelt. E-koolikotis on kõik vajalik koos. Seal on nii tasuta kui ka tasuline õppevara, nii Eesti kui ka Soome materjalid jne. Märksõnad on ka samad mis õppekavas. Näiteks matemaatikas „harilikud murrud”, „ruudu pindala” jne. Loodusõpetuses „elekter”, „magnet”, „kompass” jm. Üldpädevuste kaheksa märksõna järgi saab sealt samuti õppematerjale otsida. Järgmistel aastatel toodame koostöös kirjastustega e-koolikotti jõuliselt materjali juurde.

Kust vaesemad pered arvuti ostmiseks raha võtavad?

Kui kool tahab anda õpilastele sügavamaid IT-oskusi, siis on vaja selleks sobivaid seadmeid, nt arvutit, ja see on kallis. Kuid enamasti tahame ju lihtsalt mitmekesistada õppeprotsessi, kasutada näiteks online-sõnastikke, ruttu teada saada, kuidas test läks, leida Google’ist fakte, keskendudes tunnis ikkagi arutelule. Siin piisab nutitelefonist. Nii meie kui ka koolide endi ja ülikoolide läbi viidud uuringute põhjal on nutitelefonid üle 90 protsendil õpilastest. Kui mõnel õpilasel klassis seda pole, siis peaks kool pidama nõu oma pidajaga. Paljudel koolidel on juba ka ühiskasutuseks teatud komplekt arvuteid ja tahvelarvuteid.

Lähiajal jätkame toetusmeetmega, kust põhikoolid saavad taotleda raha oma õpetajatele vajalike IT-seadmete või siis õpilaste hulgas e-hindamise läbiviimist võimaldavate seadmete soetamiseks. Kool saab ise otsustada, kas võtab laua-, süle- või tahvelarvuti või hoopis nutitelefoni. Eks nii õpetajate seadmeid kui ka e-hindamiseks vajalikke vahendeid ole võimalik ka igapäevases õppetegevuses kasutada.

Kui kogu kool on korraga internetis, siis on vaja ülikiiret internetiühendust …

Majandusministeeriumi ja euroraha toel pannakse lairibakaabel kõigile üldhariduskoolidele. Alustatud on koolidest, mida peetakse jätkusuutlikuks. Aastaks 2018 saab lairibakaabli 175 kooli. Seejärel jõutakse järgmisteni. Kuid siin on ka väike probleem: kiiremad ühendused ja suuremad mahud on kallimad. Loodetavasti tuleb erasektor koolidele vastu. Juba ongi teada, et Telia on lubanud koolidele 50% allahindlust. Haridusele on teinud eripakkumisi ka Microsoft ja Adobe.

Seega käib tegevus päris mitmel rindel. Võrguühendusi luuakse. Õpetajatele töövahendeid hangitakse. E-koolikotti digiõppematerjaliga täidetakse. Ühtne arusaam digipädevusest on kujunemas. HITSA tasuta koolitused õpetajatele ja koolijuhtidele tulevad. Tasemetöö ehk seire samuti.

Kui kõik on internetis, siis pole vaja kooli minnagi?

Sellest võime rääkida ehk gümnaasiumi puhul. Oleme võtnud eesmärgiks luua keskhariduse omandamiseks vajalike kursuste e-versioonid selliselt, et need oleksid abiks kas digitaalse õppematerjalina või siis kursuse läbiviimiseks e-õppes. On ju väga hea, kui ühe gümnaasiumi tippõpetaja väga heast valikkursusest saavad osa võtta ka teiste gümnaasiumide ja kutsekoolide huvitatud õpilased. E-õpe laiendab valikuid. Muidugi eeldab e-õpe ka seda, et õpetajad oskavad e-kursusi läbi viia, sest see meetod eeldab tavalisest mõnevõrra erinevaid oskusi.

Kõrghariduses ja täiskasvanuhariduses on juba üsna tavapärane, et läbitakse mitmete koolide ja ülikoolide e-kursusi. Plaan on selline, et Eestis saavad neljast koolist e-õppe pilootkoolid. Mis ja kus, ei ole veel otsustatud, kuid üks on ilmselt riigigümnaasium, teine kutseõppeasutus. Valime praegu ka e-õppe platvormi, mis õpetajate ootustele enim vastaks. Mis aga põhikooli puutub, siis seal on sotsiaalsete oskuste arendamise pool nii tähtis, et õpetajat ja klassikaaslasi hologrammiga asendada ei tohi.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Paneme digi enda kasuks tööle!”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!
    Pärast intervjueeritava nö ilujuttu esitab ajakirjanik täiesti loogilise küsimuse – Kui kõik on internetis, siis pole vaja kooli minnagi? Just vastuses sellel küsimusele avaldub ametniku täielik asjatundmatus kooli rollist…!? Aine vahendamine-selgitamine on ju õpetajatöö kõige LIHTSAM OSA. Meie ametnikud pole veel selgeks saanud, et õpetaja roll on eelkõige pedagoogilis-PSÜHHOLOOGILINE – vastavate protsesside juhtimine tunnis, mis muudab meie elukutse üheks keerulisemaks maailmas…
    Ärgem ajagem segamini laste-alaealiste õpetamist-kasvatamist-arendamist ja TÄISKASVANUTE kasvõi elukestvat õpet.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!