Riigieksamid – kas õigeim valik gümnaasiumi lõpetamiseks?

16. sept. 2016 Märt Sults riigikogu kultuurikomisjoni liige, pikaaegne koolijuht - 2 kommentaari
Märt Sults

Märt Sults

Gümnaasiumi värskelt lõpetanutel on kiired ja rasked ajad selleks puhuks möödas ning ka tulevased sammud juba astutud – kes ülikooli, kes tööle, kes puhkama. Tehtud sai hulk eksameid, mille tulemuste põhjal saab väita, kes ületas end, kes hävis ning kes võib saavutatuga kokkuvõttes lihtsalt rahule jääda.

Lõpueksamite aeg tõstatab minu silmis alati küsimuse, miks on gümnaasiumi lõpueksamite asemel vaja riigieksameid.

Esialgu oli nende eesmärk selge: vähendada gümnasistide suvist koormust ning ühitada lõpueksamid kõrgkooli sisseastumiseksamitega. Kahjuks on olukord muutunud. Tasub mõelda, et kui varasemalt oli õpilastel suurem valikuvabadus valida endale edasiseks õppeks vajalikud eksamid, siis nüüd on meil sisuliselt kolm kohustuslikku distsipliini: eesti keel, võõrkeel ja matemaatika.

Lisades siia, et riigieksam loetakse sooritatuks kas või ühe punktiga, saame üsna adekvaatse pildi sellest, miks soovivad kõrgkoolid taas sisseastumiskatseid rakendada.

Kulukas dubleerimine

Riigieksamite tulemused ja nende kohustuslik valik on subjektiivsed ega anna ülikoolidele piisavat informatsiooni õppuri teadmistest – see tekitabki kõrgkoolides vajaduse riigi ärapõlatud sisseastumiseksamite järele. Minu hinnangul on sellisel juhul tegemist riikliku ressursi – nii materiaalse kui ka immateriaalse – ilmselge raiskamisega. Teisisõnu: teenuse dubleerimisega.

Arvan, et riigieksamite rakendamine lõpueksamite asemel on algusest peale olnud maksumaksja raha raiskamine. See ei ole andnud loodetud efekti ja on pannud koolid püstitama hoopis pseudoeesmärke. Igal kevadel käib võistlus, kelle või milline kool on riigieksamite tulemuste põhjal edetabelis heal kohal ning kes on põrunud. Lisaks käib koolides õppurite dumping ehk õpilase ­eemaldamine igapäevasest koolitööst juba enne eksamit, et ta jumala pärast kooli kohta suures edetabelis alla ei tõmbaks.

Meedia on nende tabelite põhjal loonud omamoodi „eliitkoolide” hüsteeria. Olgu siinkohal märgitud, et mõiste „eliitkool” on meedia tekitatud kujund, ametlikult selline termin puudub.

Kuna riigieksamid kutsuti ellu kõrgkooli astujate koormuse vähendamiseks, uurisin Eesti juhtivatest kõrgkoolidest (Tartu ülikool, Eesti maaülikool, Tallinna tehnikaülikool ja Tallinna ülikool), kuidas on riigieksamid nende eluolu aastatega mõjutanud – proovisin saada infot selle kohta, kui paljudel erialadel koostas õppeasutus katseid ja teste riigieksamitel saavutatud tulemustele lisaks. Saadud vastused pakkusid üsna huvitavat lugemist.

Vastuvõtueksamid ka praegu

Eesti maaülikoolilt saadud vastus toetab praegust süsteemi. Maaülikool on seisukohal, et õppekavade puhul, mis ei eelda eelnevaid kindla valdkonna teadmisi või oskusi, õigustavad riigieksamid end vastuvõtutingimustena väga hästi. Nii ülikooli kui ka kandidaadi seisukohalt on juba olemasolevate tulemuste alusel kandideerimine lihtsam ja kiirem.

Vastuvõtukatseid korraldatakse ainult väljavalitud õppekavadel ning suurem osa vastuvõtust toimub riigieksamite tulemuse ning keskharidust tõendava dokumendi keskmise hinde alusel. Küll aga lisati, et kandidaadi seisukohalt on kindlasti parem, kui ülikooli kandideerimist võimaldavaid riigieksameid on rohkem. Juhuslik ebaõnnestumine kahel riigieksamil võib anda ülikooli kandideerides tugeva tagasilöögi, eriti juhul, kui riigieksamid on ainsad või peamised vastuvõtukriteeriumid. Vastuses lisati, et kui kehtivat riigieksamite süsteemi üldse muuta, siis suunas, et riigieksamid toimuksid ka teistes gümnaasiumi kohustuslikku õppekavva kuuluvates õppeainetes.

Tallinna ülikooli esindaja tõi välja, et kõrghariduse esimesele astmele on ilma riigieksamiteta võimalik kandideerida loodus- ja täppisteaduste valdkonna erialadele. Inimestel, kelle riigieksamitulemused ei olnud piisavalt head, oli neil erialadel matemaatika riigieksami asemel võimalik sooritada vastuvõtueksam. Riigieksam on kasutuses peamiselt osakaaluna lõpptulemusest. Vastuvõtueksam, mis annab ülikoolile võimaluse kandidaadiga tutvuda, on ka kandidaadile hea võimalus ülikooliga tutvuda, lisaks annab kohaletulek täiendavat infot, mis hõlbustab otsuse tegemist.

Tallinna tehnikaülikoolist vastati, et kõrghariduse esimeses astmes oli TTÜ-l sel suvel vastuvõtt 50 erialale, millest 11 puhul kasutati erialaseid sisseastumiskatseid – kas riigieksamitele lisaks või siis ainult neid.

Kulud saavutustega tasakaalu

Üsna huvitav on seis Tartu ülikoolis. Õppekavasid, millele õppima võetakse ainult riigieksamite tulemuste alusel, on TÜ-s vaid kuus. Enamikul õppekavadest kasutatakse riigieksami ja sisseastumiseksami kombinatsiooni.

Õppekavu, millele kuulutati 2016. aastal välja vastuvõtt, oli kõrghariduse esimeses astmes kokku 56. Ülikooli esindaja sõnul ei piisa tema hinnangul kahest riigieksamist üliõpilaskandidaatide teadmiste, erialaste eelduste ning akadeemilise võimekuse hindamiseks. Lisaks sõnati, et arvestades ülikooli kandideerivate sihtgruppide mitmekülgsust (välisriigis lõpetanud, täiskasvanud õppijad), ei saa välistada, et Tartu ülikoolis tõstatub küsimus, kas riigieksamite tulemusi tulevikus vastuvõtul üldse arvestada.

Nagu näha, on pilt üsna kirju. Võib aga üsna selgelt väita, et vaid tänastele riigieksamitele tudengeid vastu võttes tugineda ei saa.

Kevadise istungjärgu lõpus edastasin haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile samal teemal arupärimise, millele minister peaks vastama tulema uue istungjärgu alguses, st sügisel. Ülikoolide tagasiside annab alust arvata, et riigieksamite aeg on läbi, gümnaasiumi lõpueksamid koolis ning sisseastumiseksamid kõrgkoolis on objektiivne reaalsus.

Esialgse plaani kohaselt kavatsen kasutada nii ministrilt saadavat infot kui ka ülikoolidelt saadud tagasisidet selleks, et koostada seaduseelnõu variant, mis lõpetaks taolise dubleerimise ja sellega kaasneva riigi raha raiskamise. Eelnõu sisu on riigieksamite eesmärgipärane ümberkorraldamine, et eksamite korraldamiseks mõeldud kulud oleksid tasakaalus saavutatavaga.

Kui aga selline ülesandepüstitus osutub ministeerimile liiga keeruliseks, siis tuleb riigieksamite projekt praegusel kujul lõpetada, sest ettevõtmine pole end tõestanud ning kulutab maksumaksja raha mittesihtotstarbeliselt. Vabanenud raha võiks suunata maakondadesse, kus rahapuuduse ettekäändel suletakse lahmides koole, kultuurimaju ja muid asutusi, mis on kogukonna arengule väga vajalikud.


2 kommentaari teemale “Riigieksamid – kas õigeim valik gümnaasiumi lõpetamiseks?”

  1. Valdar Parve ütleb:

    Selles, nagu paljudes teisteski asjades (mida koolidirektorina kanda – tagi, kabuur, kitarr) ei ole riigikogu liikmel õigus.
    Kui on riigiomad ülikoolid ja muud riigiomad kõrgkoolid, siis need tuleb mehitada riigieksamite kaudu.
    Seda, et poliitika tõmbetuultes riigieksamid käest ära on lastud, annab parandada.
    Riigieksameid on vaja eeskätt (võimalik ka et ainult), õigustamaks isiku edenemist haridusteel.
    Kes ei kavatse minna riigiomasse kõrgkooli, sellele loomulikult piisab koolilõpueksamist.
    On vaja saavutada, et ei ole kõrvalteid kõrghariduskooli pugemiseks peale riigieksamite kaudu kulgeva tee. Loomulikult on riigieksameid juurde vaja. Neid ei saa teha loenduvalt palju. Kuid ülikool või madalam kõrgkool saab eriala kavandades kavandada ka eksami, mis teostatakse riigieksamina. “Keskkooli” lõpetamine ise on mõtet riigieksameist lahku viia.
    Kõrgkoolide mehitamine motivatsioonivestluste õnnestumise alusel on nagu laboratooriumi ja röntgenit vältiv arstlik diagnostika.
    Kooliõpilastele on algusest peale vaja teavet, mis kriteeriumi järgi on võimalik siseneda kõrgharidustasemesse. Koolid, mille komplekteerimiseks ei piisa riigieksamite läbi testitud õppureid, on vaja kõrgkoolide nimistust halastamatult välja arvata.
    Haridustee läbimine ja lõpuleviimine on eelkõige inimese iseloomu proov ning selle proovikivid ei tohi olla juhuslikud ja igal aastal suvaliselt ümber tehtavad.
    On mõned elualad, kuhu pääsevad ainult need, kel on formaalselt gümnaasiumiharidusega võrdsustatav haridusaste käes, ja kes peavad vastama teatavaile tervisenõuetele (näiteks, et tohivad käsitseda relva). Praeguseks pooled sellised taotlejad ei suuda seostada ühtegi raamatut ja selle autorit või piirduvad “Naksitrallide” ja Eno Rauaga.

  2. Laine ütleb:

    Mõtted ja arvamused segi nagu puder ja kapsad. Kui lähtuda õpilastest ja õpetajatest, siis kummalegi ei ole vaja seda metsikut koolilõpu kapakut.
    Arvan,, et peale ei saa suruda eksamite rodu, mille tulemuslikkust on raske ette kujundada ja/ehk prognoosida mõlemal poolel. Siis jääks üks kaunim looduse hooaeg lausa vahele. Olen täheldanud, et sellise pingega ei tarvitse õppeaasta lõpus tervise häired kohal olla. On juhtunud.
    Sooviks näha igakülgse kriitika (tagi, kabuur, kitarr) asemelheatahtlike soovitustega. Olen näinud eksamitemaanias kõiki variante: 8 kooli- + 3 sisseastumiseksamit, siis koolieksamid, mille arv on nüüdseks küll vähenenud kuid tekivad käärid teistele erialadele sisseastujatele ja nüüd siis taas justkui lõhkine küna.
    Aga mis oleks, kui kool või õpilased avaldaksid soovi ise valida lõpueksamiteks omapoolset lisa- või ette pakutud eksami asemel omapoolselt soovitud asenduseksamit? Mis oleks, kui usaldaks seejuures teostamisel ka oma kooli aineõpetajat. Komisjon on niikuinii koolis olemas.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!