Suhtlemise vajalikkust tuleb aeg-ajalt meelde tuletada

16. sept. 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit
„Kuni oleme näitlejatena ise ka noored, on meil võimalus olla noortega nii-öelda sina peal,” usub Silver Kaljula. Fotol istub ta Musta Kasti lavastuses „Jõud” Kaarel Targo kukil. Foto: Ruudu Rahumaru

„Kuni oleme näitlejatena ise ka noored, on meil võimalus olla noortega nii-öelda sina peal,” usub Silver Kaljula. Fotol istub ta Musta Kasti lavastuses „Jõud” Kaarel Targo kukil. Foto: Ruudu Rahumaru

 

25-aastane Musta Kasti näitleja ja lavastaja Silver Kaljula, Tartu kultuurikandja 2015 laureaat uustulnuka kategoorias, teeb teatrit lastele ja noortele, on tuntust kogunud teleseriaalis „Vabad mehed” ning pole aasta aega isegi vaba nädalavahetust näinud, puhkusest rääkimata.

„Kunagi tahtsin ka mina saada kuulsaks näitlejaks. Enam pole kuulsus mulle oluline. See käib tööga kaasas. Minu jaoks on teater vahend, millega maailma muuta, midagi paremaks teha,” kirjeldab ta suhet oma töösse.

Kooliteatri puhul on väga oluline suhtluskogemus. Kooli näiteringis, kooliteatris, teatris üldse pead olema aus ja avatud, mängima lahtiste kaartidega. Inimestevaheline sünergia tekib igas huvialaringis, kus kohtuvad ühiste huvidega noored. Aga arvan, et kooliteater annab suhtluseks kõige tugevama põhja, avatuse. Sellega kaasneb julgus tegutseda, rääkida, kellegi eest kosta. Koolis pannakse sellised õpilased tihtipeale midagi organiseerima, kas või aktusi, ja sellega kaasnev eneseväljenduskogemus on minu arvates edaspidises elus suur eelis, olenemata sellest, kas minnakse teatrit õppima või mitte. Enamik ei lähe ja arvan, et ei peakski. Teatrielu ei ole meelakkumine.”

Lugeda, lugeda, lugeda!

Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaks õppides tundsin vahepeal hirmu õppejõud Kalju Komissarovi ees, kuni sain aru, et hirm ei vii kuhugi. Vana hea tõde: hirmule tuleb otsa vaadata, sellega tegeleda, et tast võitu saada. Kui on hirm inimese ees, tuleb selle inimesega rääkida.

Mu kursuseõde kuulis ükspäev kohvikus, kuidas kaks meest midagi arutasid ja ühel neist jooksis juhe korralikult kokku. Teine inimene ütles ainsa sõna: „Suhtleme.” See lugu jäi mindki kummitama. Suhtlemine on küll elementaarne ja igapäevane asi, aga selle vajalikkust tuleb aeg-ajalt endale uuesti teadvustada. Kui sul on probleemid, ei pea üksi nukrutsema ja mõtlema, mis ma nüüd valesti tegin, vaid inimestega rääkima. Suhtlemine aitab.

Kalju Komissarov rõhutas pidevalt: eneseväljendusoskus, sõnavara, lugemus! Minagi korrutan nüüd Kalju sõnu. Esimesed kaks aastat oli tema põhiline tagasiside mulle: lugeda, lugeda, lugeda! Avarda oma vaimu, et sul oleks sealt pagasit võtta. Ma hakkasin palju rohkem lugema, mis osutus väga meeldivaks tegevuseks, ning ka ise nägema, kuidas napp lugemus seab piiranguid. On kaks võimalust – kas oled palju elu näinud, tunnetanud ja kogenud, või oled palju lugenud. Mina olin pigem palju elu näinud, sai ka pidutsetud ja lollusi tehtud. Kõik kogemused ei olnud positiivsed, aga sain oma vitsad ja õppisin neist.”

Kuidas saada kuulsaks

Töötan Mustas Kastis, mis mängib peamiselt lastele ja noortele. Kuni oleme ise veel noored, on meil võimalus rääkida noortega nii-öelda sina peal. Nii, et ei teki tunnet, nagu peaksime loengut. Oleme ise ka mitte väga ammu seda kõike kogenud, mida nemad praegu, ja oskame neid suunata või aidata nende maailma paremaks muutmisel.

Pärast etendusi on meil publiku ja trupi vaheline vestlusring. Noored on hästi erinevad ja eri küpsusastmega. Mõnel pool on 13-aastased väga küpse suhtumisega, teistel sama vanadel on raske puberteet peal ning ma ei saa nendega sama ausalt rääkida.

Olen näitleja, seega sõna kandja. On väga oluline, kuidas ma just noorte ees räägin. Noored võtavad selle üle. See on kahjuks noorte üks probleeme, et tahetakse minna kellegi teise jälgedes – kui teen samu asju, siis saan ka kuulsaks tegijaks, sest tema ju sai.

Küsitaksegi, kuidas saada kuulsaks näitlejaks. Kunagi tahtsin seda ka mina. Enam pole kuulsus mulle oluline, vaid käib pigem tööga kaasas. Minu jaoks on teater vahend, millega maailmas midagi muuta, paremaks teha. Mulle meeldib küsida inimestelt, eriti kui tutvun uute inimestega, mis võiks olla ühiskonnas teisiti. Vastused saan endaga kaasa võtta, neid analüüsida ja kasutada uues prooviprotsessis.”

Ego oli minust võitu saanud”

Praegu köidavad mind sotsiaalsed ja ühiskondlikud teemad, nendega tegelen pidevalt ka iseenda sees. Meile võib tunduda, et vahel on lavastustes ühiskondlikule tasandile vähe tähelepanu pööratud. Mõnes lavastuses on teemaks suhted, aga inimsuhete taga on sotsiaalne tasand, ühiskond. Kas või meie noortelavastuses „Jõud”, mis käsitleb erinevate noorte probleeme. Need teemad on ühiskonnas väga aktuaalsed ja puudutavad – kellel on kodus parajasti halvasti, sest lähedane inimene on surnud, kes elab ilma vanemateta ja tal on tekkinud alkoholiprobleemid, kes on liiga nina raamatus ja eluvõõras. Kõik on omas mullis ega näe avaramat pilti. Silmaklappidega olek on minu jaoks ka ühiskondlikus mõttes oluline teema. Peaksime suutma maailma avaramalt näha, sekkuma, kui näeme, et midagi on valesti. Või kui midagi on lihtsalt uut- või teistmoodi, siis võtta seda kui enda maailma avardamist.

Jõud” valmis Tartu Forseliuse kooli 7. klassi õpilaste kirjutatud lugude ainetel. Meie kasvatasime proovides improviseerides lugude tegelastele liha luudele. Paljud noored kirjutasid iseendast, mis on ka loomulik, kui ei ole veel eriti palju elu näinud. Üks poiss kirjutas väga sisuka teksti nagu valmi, võib-­olla ise teadmata, kui sügav see on. Lugu rääkis, kuidas üks kapsapea kasvas suuremaks kui teised ja hakkas seepärast ülbitsema. Ühel hetkel tulid laiava kapsapea juurde kaks hobust ja sõid ta lehed ära. Järele jäi ainult väike jupp juurikat. Loo moraal kõlas: ego oli minust võitu saanud.”

Lasteetenduse ajal juhtub

Lastelavastusi tegime juba teatrikooli ajal kümne ringis. Lapsed on kõige ausam ja vahetum publik. Laps ütleb ju oma arvamuse otse välja, ka siis, kui etendus käib.

Mängiti lavastust „Kolm paksu”. Näitleja oli laval ja suhtles lastega, et viia neid teatri võlumaailma. Ta rääkis ja žestikuleeris, näitas sõrmedega number kaheksat ning korraga teatas üks lastest publikus: „Mu õel on ka kaheksa sõrme.” Kujutan ette, mida kolleeg võis laval tunda – vaatad lapsele otsa ja ei oska reageerida. Ei saa küsida, et mis siis juhtus, sest see kaotaks lavastuse fluidumi. Ta vastas lihtsalt: „Lähme edasi!” Lavale tulid järgmised näitlejad, kes olid kõike sirmi taha kuulnud ja naersid tulles, nii et silmad märjad, püüdes kõigest väest hoida nägu liikumatuna.

Sellised olukorrad ergutavad. Lastele esinemine annab hea lavalise kogemuse. Siis võib juhtuda ootamatusi, mida näiteks „Hamletit” mängides ei juhtu. Sa pead olema valmis nendega kohanduma, olgu väikese pausi või suhtluse näol.

Teises lastelavastuses „Lood pildi seest” pidi üks stseen olema väga igav. See oligi asja mõte – kui on igav, saad midagi põnevat välja mõelda. Laps vaatas ja ohkas südamest: „Nii igav.” Teine kõrval täiendas: „Ja karm.” Kui seda kuuled, tead, et nad on vähemalt sinuga kaasas. Jälgivad ja mõtlevad kaasa, ükskõik, kuidas nad reageerivad.”

Puudutada vähemalt ühte inimest

„„5 grammi sisemist rahu” koolis mängida on hoopis midagi muud, kui mängida seda teatrisaalis õhtuse etendusena. Mul on monolavastuse alguses vaja saada noortega nii-öelda sina peale, mistõttu kasutangi võtet, justkui oleks kanepi suitsetamine naljakas ja hästi lõbus. Nii ei teki neil tunnet, et moraali nagu tulistatakse näkku. Tänu sellele saan tuua hiljem sisse vastandi, millest ma tegelikult rääkida tahan. Esimese viie-kümne minutiga tuleb aga noortega sina peale saada. Muidu võiks sama hästi minna kooli loengut pidama, aga loenguvorm pole noortele just kõige söödavam. Lavastust vaadates saavad nad teemaga paremini suhestuda ja leida paralleele oma elust.

Lavastuse sihtrühm on teatris väga oluline. Õpilasi teatrisse tuua soovitan õpetajatele igal juhul, aga tuleb leida tükk, milleks õpilased on küpsed. Ka „5 grammi sisemise rahu” puhul on tulnud ette värvikaid juhuseid. Kord istus esireas üks 6. klassi poiss. Mõni 6. klass saab kõigest aru, aga talle tegi kangesti nalja, kui ma ütlesin „valge hiinlane”, mis tähendab narkootikumi. Poiss kommenteeris kõva häälega oma sõpradele: „Hää, nagu must neeger!”, hoolimata, et etendus käib. Selles vanuses on osal inimestel vajadus ennast teiste ees kehtestada või tõestada, et tema on ninamees. Otsustasin, et räägin ainult selle poisiga. Ma vaatasin teksti esitades talle otsa, minut aega kindlasti.

Alguses oli see tema jaoks veel naljakas. Mida enam sekundid läksid, seda enam hakkas ta olukorra tõsidusest aru saama. Ta näoilme muutus. Nagu vana hea Shakespeare: kui näidata kuningale näitemängu temast endast, läheb nägu kaameks. Ma rääkisin sama vana poisiga kui noored, kellest see lavastus jutustab, ning ta oli etenduse lõpuni tõsine ja keskendunud, kuigi sõbrad kõrval julgesid veel mõne korra sosinal nalja teha.

Noorte puhul on isiklik lähenemine tähtis. Neid näiteid leidub veel, kus on tulnud end laval natuke kehtestada, aga pärast etendust on noored tulnud vestlema teemadel, mida nad laval nägid, ning asjadest, mida nad ei ole varem välja rääkinud. „5 grammiga” on palju juhtunud, et jään pärast vestlusringi veel mõne noorega juttu ajama – kes on mures sõbra, kes iseenda pärast. Hea, et noored julgevad nõu küsida.

Nagu ma enne ütlesin – kui on probleem, tuleb suhelda. Ka teater aitab probleeme lahendada suhtlemise kaudu. Kui ma suudan puudutada vähemalt ühte inimest saalis, võin lugeda etenduse kordaläinuks. Olen saanud midagi pakkuda, edasi anda. Tihtipeale tajub selle publiku reaktsioonist ära. Olen mõelnud, et miks ma kummardama lähen. See hetk ongi vastukaja, mida näitleja vajab, üksteisele tänu avaldamine. Publik aplodeerib selle eest, et sai midagi näitlejalt, ja näitleja tunneb suurt andmise rõõmu. Minu puhul käib kummardamisega alati aitäh kaasas – aitäh, et tulite, vaatasite ja kuulasite ära, mis mul öelda oli.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!