Turus arutati kirjaoskuse keerdküsimusi

Euroopa lugemispoliitika kujundamise võrgustiku ELINET etteaste Turu konverentsil. Foto: erakogu.

Läänemere ja põhjamaade kirjaoskuse eksperdid kogunesid 14.–16. augustini Soome Turusse, et pidada pika tava jätkuna ühist konverentsi.

Lugemiskonverents on väga põnev just praktikule, kuna sadade kaupa on koos tegevõpetajaid eri maailmajagudest ja igast haridusastmest, lasteaiast kutseõppe ja eakate koolituseni.

Arvutiõppe puhul tegelesid ettekanded eraldi üksikasjadega, nagu otsingulause sõnastamine, otsingutulemuste valik jne, pannes südamele, et kõik aineõpetajad peaksid valdama neidsamu oskusi, et laps näeks aruka arvutikasutuse eeskuju igas tunnis.

Väga kahju, et Eestist seekord vähe osavõtjaid oli. Paralleelsete ettekannete arv eeldab, et kohal on palju inimesi, kes pärast omavahel kogemust jagavad. Ülikoolid ei rahasta välissõite ja üldhariduskooliõpetajad ei kogu enam punkte kvalifikatsiooni tõstmiseks – ja nii sõitmata jääbki. Sellest on kahju, sest Läänemere lugemiskonverentsid toimuvad ju küllalt lähedal, enamasti meie naaberriikides, tuues kokku vägagi rahvusvahelise teadmise ja kogemuse.

Konverents tõi mitmeti esile üsna karmi tõdemuse: õpetajad teevad samalaadi vigu kui õpilased. Nii õpetajad kui ka haridusametnikud jäävad hätta nende kirjaliku kõne ülesannetega, mille valdamise oskust nende töö eeldab – näiteks uurimistulemuste asjalik tõlgendamine.

Mis see kirjaoskus õieti on?

Tänapäeval, kus lugemise ja kirjutamise võimalus tungib üha uutesse kanalitesse ja tegevustesse, ei saa enam isegi üheselt mõistetavalt määratleda, mis kirjaoskus kui selline on. Kui järjest rohkem inimtegevuse ilminguid – ost-müük, suhtlus, ühiskonnaelus osalemine, leivateenimine, pereloomine – on sooritatavad mingi infokandja vahendusel, siis muutub kirjaoskus lihtsalt elamise-olemise osaks, nagu ukse avamine ja sulgemine, toolile istumine … Avaloengu pidanud soome uurija Sari Sulkunen tõi kenasti välja, et pool sajandit tagasi käiku lastud ja libedaks kulutatud „funktsionaalse kirjaoskuse” mõiste on eksitav. Eri laadi tegevuses peab valdama erinevaid sooritusi. Kuna Soome on koht, kust käiakse rahvusvaheliste uurimuste heade tulemuste põhjusi otsimas, hoiatas Sari, et riigi strateegia kirjaoskuse edendamisel ei tohi lähtuda üksikust uurimusest, olgu see või PISA.

Olulisemad teemad, mis ettekannetest esile tõusid, on laste üldise arengu, sh ealiste eelduste, nagu emotsionaalsus, mänguvajadus, paindlik arvestamine kirjaoskuse õpetamises, arvutikasutuse ja veebilugemise uurimused ja kirjaoskuse edendamine aine- ja kutseõpetuses.

Kas leidub hõbekuul?

Et juhtida üldsuse mõtteid just praegu olulistele kirjaoskuse külgedele, on Euroopa asjatundjad ühinenud võrgustikku ELINET. Eesti ajupank on seal esindatud Tallinna ülikooli ja Eesti lugemisühinguga, kelle kodulehelt ka leiab ELINET-i ühisdokumendi, Euroopa kodanike kirjaoskusõiguse deklaratsiooni. ELINET-i heade kogemustena esitleti konverentsil projekte, kus poliitikud tegelevad perelugemisega, omavalitsused avavad kirjaoskuskeskusi; jälgitakse laste keelearengut ja tehakse 1–2-aastase laste kodudes lapsevanematele näidistunde, et aidata neil oma lapsele toeks olla.

Ehkki kirjaoskuse tagamiseks otsitakse selgeid napi sõnastusega ideid, on kindel, et universaalset kõiki kirjaoskuse omandamise probleeme lahendavat vahendit pole olemas, kinnitas ELINET-i ookeanitagune ekspert William G. Brozo. Ta tegi sutike nalja ka „parimate praktikate” kogumise arvel, kuna ükski „parim” teguviis ei toimi iseenesest, vaid just nii, nagu konkreetsed inimesed oma olustikus seda teevad. Tänapäeval, kus kirjalik keskkond kiirelt muutub, on võimatu leida igale probleemile „teaduslikult põhjendatud” lahendusi; elu tuleb vaadata selge silmaga.

Kas raamat või arvuti?

Eesti uurija Helin Puksand uuris kaht eksamivormi: paber- ja e-vormi. Selliseid uurimusi on juba päris palju. Kui aga asju vähegi võrrelda annab, on ikkagi jõutud selleni, et aktiivne lugeja-kirjutaja tuleb mõlemaga toime üle keskmise tulemusega. Parem paberilugeja kasutab ka arvuti võimalusi mitmekülgsemalt. Hea teabehankija kasutab siiski aktiivsemalt uut meediat. Osa noori eelistab paberit, osa arvutit. Kirjaoskuse eksperdid üle maailma ei arva, et kirjalik suhtlus väga oluliselt rohkem arvutisse koliks.

Kuidas arendada teksti tõlgendamise oskust?

Ehkki olen ka ise aastaid teksti vastuvõttu uurinud – kuidas lugejad loost aru saavad –, oli ikkagi tore üllatus Austria uurija Gerda Moseri töö täiskasvanud lugejate gruppidest, kus ta võrdles loetu põhjal peetud vestlusi. Selgus, et olenevalt grupiliikmete elukohast, ametist ja muudest taustateguritest võttis vestlus täiesti erineva eesmärgi ja tegumoe. Kui suurlinna kultuuritegelased arvustasid loetut kriitiliselt, siis väikelinna pensionärid püüdsid mõista raamatut „õigesti”, aga teise väikelinna meedikutest arutlejad tõid esile tegelaste heaolu tegurid.

Oma tegevuse justkui kõrvalt vaatlemine ja selle üle mõtisklemine on väga oluline osa teksti tõlgendamise oskuse arengus, rõhutasid Timo Salminen ja Carita Kiili. Nad õpetasid keskkoolinoortele veebiallikate valikut ja nende põhjal oma kokkuvõtte koostamist. Küllaltki pika aja, kolme tunni jooksul leidis vaid 5% keskkoolinoortest sisult sobivad allikad, kusjuures noored tunnistasid, et veebiallikate põhjal sünteesimine oli neile tavatu ülesanne. Kirjatööd ei peaks olema palju, aga olgu see mõtestatud.

Et lapsed lugemist-kirjutamist teadlikumalt omandaksid, on oluline lasta neil oma tegevust peegeldada, näiteks teha ülesandeid kahekesi koos, teineteist õpetades, aga ka oma tegevust ise kommenteerides. Laps peab olema oma õppimise piloot ja õpetaja tema kaaspiloot, ütles Louisville’i uurija Tasha Tropp Laman, kes pidas lastega dialoogi nende kirjatööde valmimist jälgides.