Hariduse tagatoad. Märkmeid konverentsilt „Balti haridusteed”

7. okt. 2016 Maris Saagpakk TLÜ dotsent - Hariduse tagatoad. Märkmeid konverentsilt „Balti haridusteed” kommenteerimine on välja lülitatud
Läti TA välisliige, Tartu ülikooli audoktor Gert von Pistohlkors: „Baltisaksa helgematele peadele oli juba 19. sajandi viimastel kümnenditel selge, et baltisaksa ülemvõimu päevad on peagi loetud.” Pildil vasakul TÜ dotsent Liina Lukas. Foto: TÜ

Läti TA välisliige, Tartu ülikooli audoktor Gert von Pistohlkors: „Baltisaksa helgematele peadele oli juba 19. sajandi viimastel kümnenditel selge, et baltisaksa ülemvõimu päevad on peagi loetud.” Pildil vasakul TÜ dotsent Liina Lukas. Foto: TÜ

Tartu ülikoolis 19.–22. septembrini toimunud konverentsi „Balti haridusteed” peamiselt saksakeelsed ettekanded keskendusid haridusele Balti kultuuriruumis. Et üheaegselt peeti ettekandeid neljas sektsioonis, ON siin vaid üks võimalik valik konverentsil kõlanud mõtetest ja teemadest.

Hea akadeemilise traditsiooni kohaselt peaks aga esmalt peatuma sõnadel „Balti” ja „haridusteed” (originaalpealkiri saksa keeles „Baltische Bildungsgeschichte(n)”). Nagu teame, hõlmab ajalooline Baltikum vaid tänast Eestit ja Lätit. Leedu oli enne 20. sajandit hoopis teistsuguses mõjuväljas ja leedulastel endal ajaloo subjektidena rohkem öelda kui eestlastel ja lätlastel, kes olid kaua vaid väljastpoolt tulevate võimukäikude tunnistajaiks. Konverentsil käsitleti sõna baltisch, „balti” aga laiemas, tänapäevasemas mõistes, kaasates ka Leedut, Venemaad ja mõningal määral ka Poolat. See tõi sisse laiema konteksti ja vajaliku ning huvitava võrdlusvõimaluse. Teine sõna pealkirjas (Bildungsgeschichte(n)), mis on tõlgitud sõnaga „haridusteed”, on saksa keeles mitmetähenduslik ja võib olla nii hariduse ajalugu kui ka hariduse lugu või lood, nagu sulgudes esitatud mitmuse vorm välja pakub. Seega seostab saksakeelne pealkiri hariduse ajaloo kui laiema mõiste ja selle alla kuuluva tiheda üksikute lugude võrgustiku.

Haridus kui võimuvahend

Artikli pealkirjas kasutatud sõna „tagatoad” viitab aga seotusele poliitikaga – konverentsi paljude ettekannete keskmes oli haridus kui võimu teostamise vahend. Nagu rõhutas konverentsi üks peakorraldaja, Tartu ülikooli saksa kirjanduse dotsent Silke Pasewalck, annavad teadmised alati poliitilise eelise. Sellel, kes teab rohkem, on võimalus seda teadmist teiste vastu ära kasutada. Kui rääkida Eestist, siis on oluline meelde tuletada, et siinses kultuuriruumis oli maaomanikel sakslastel ja talupoegadest eestlastel ka erinev keel ning sakslastel täielik kontroll selle üle, mida eestlased lugeda saavad. Ning veelgi varem muidugi kontroll ka selle üle, keda üldse lugema õpetada ja mil määral. Seega oli hariduse andmine kitsamas mõttes ehk koolihariduse ajalugu ning laiemas mõttes vahendite võimaldamine enda harimiseks – raamatud, aga ka kunst, muusika, arhitektuur – üheks hoovaks võimu hoidmisel.

Samas näitavad hariduslood ka seda, et hariduse omandamise teed on erinevad, et enesetäiendamine oli varasematel aegadel vähem institutsionaliseeritud ja õppimise mudelid mitmekesisemad. Eestis oli 19. sajandil näiteks taluperede koduõpet, külakoole, kihelkonnakoole, saksakeelse haridusega linnakoole ja väga suures mahus ka eraõpet aadliperede ja intelligentsi esindajate lastele. Neil kõigil olid erinevad eesmärgid, talupoja laps ei õppinud samu asju, mida aadlik. Samuti olid teatavasti pikka aega erinevad eesmärgid tütarlastele ja poistele hariduse andmisel. Kuid seda kõike võib pidada rohkemal või vähemal määral institutsionaliseeritud hariduseks – ka koduõppel olid laste õppele püstitatud oma eesmärgid, mida kontrolliti.

Baltisaksa kultuurisild

Lisaks traditsioonilisele inimeselt inimesele hariduse andmisele on aga haridust saadud ka muudel viisidel. Konverentsi üks sektsioon oli pühendatud eri meediumitele, mille kaudu Eestis teatud euroopalikke mõtteviise ja kultuurielu nähtusi levitati. Näiteks rääkisid Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem piltide rollist ajalookäsitluses ning sellest, et eestikeelsetes ajalooraamatutes kasutati baltisaksa kunstniku Friedrich Ludwig von Maydelli ajaloopilte, mis tõi muidugi kaasa teatud ajalooliste tõlgenduste ülekandumise. Ulrike Plath rääkis saksakeelsetest lasteraamatutest, mis algul peamiselt religioosset sõnumit kandsid, kuid hiljem mitmekesisemaks läksid. Et lasteraamatud olid kallid, kirjutati neid ka käsitsi ümber ja kaunistati enda joonistatud piltidega.

Tiiu Ernits rääkis muusikaõpetuse tundidest ja sellest, et lauldavate tekstide kaudu anti edasi väärtusi, nagu jumalakartlikkus, isamaa-armastus, aga ka rõõm loodusest.

Allakirjutanu ettekanne keskendus eesti teatri algusaegadele ja näitas, kuidas Kotzebue lõbusate ja rahvalike tükkide abil rahvas teatris käima ja kombekohaselt käituma harjutati ning paar aastakümmet hiljem oldi juba valmis nõudlikumate näidendite jaoks nagu Ibseni looming. Nii toimus euroopalike kunsti-, muusika- ja teatritraditsioonide Eestisse üle toomine baltisakslaste loodud kultuurisilla kaudu.

Kui eestlaste haridusloole veelgi laiemalt tagasi vaadata, võib väita, et eestlaste lugemisoskuse tuntav tõus sai hoo sisse 16.–17. sajandil reformatsiooniga, mille ideoloogia nägi teatavasti ette emakeelset usuõpetust ja emakeelsete usutekstide olemasolu. See oli oluline verstapost, kuid eestlaste lugemisoskuse toetamisega haakus ikkagi ka võimudimensioon – võib väita, et sakslastega samasuguse religiooni omaksvõtmine pidi muutma eestlased sakslastele kergemini arusaadavaks ja lihtsamini valitsetavaks. 18. sajandi rahvavalgustuse ajel liiguti juba edasi ja pandi üha enam rõhku ka ilmalikele tekstidele ja laiemale haridusele. Kui siis 19. sajandi Euroopas veel rahvusromantism levima hakkas, oli selge, et eestlasest õpilane ei kavatse igavesti baltisaksa õpetaja õpetusi kuulama jääda.

Konverentsi üks plenaarettekandeid Gert von Pistohlkorsilt keskenduski baltisakslaste hoiakutele eestlaste ja lätlaste hariduspüüdluste suhtes. Pistohlkors rõhutas, et baltisaksa helgematele peadele oli juba 19. sajandi viimastel kümnenditel selge, et baltisaksa ülemvõimu päevad on peagi loetud. Ent mis jäi baltisakslastel muud üle, kui püüda veel vastu pidada nii kaua kui võimalik käia Vene tsaarivõimu pilgu all ja eestlaste aina häälekamate nõudmiste saatel edasi oma teed ja täielikku hävingut edasi lükata.

Ajaloopilt ajalooõpikutes

Konverentsil oli mitmeid ettekandeid, milles tegeldi ajaloopildi ja teatud rahvuslike hoiakute kajastumisega ajalooõpikutes (Ljubov Kisseljova, Petr Mirejovsky) ja kirjandusõpikutes (Viktorija Šeina), näidates nende tekstide rolli teatud ideoloogiliste hoiakute toetamisel. Ühtaegu lohutav ja samal ajal ka kainestav oli plenaarettekandja Kisseljova kokkuvõte, et ajalooõpikute ideoloogilise hoiaku mõju ei tuleks üle hinnata – totalitaarse režiimi tingimustes on ajalooõpikud ainult üheks ajaloolise teadmise levitamise võimaluseks ning ­(üli)õpilased saavad informatsiooni ka näiteks kirjandusest, perekonna ja sõprade vahel jagatud lugudest jne. Võtmetegur on igasuguse võimu ajal just õpetaja isik, kes on omamoodi filtriks kas võimu peale surutud ideoloogia vahendamisel või siis tänapäeva kontekstis abiliseks paljudes vaatenurkades orienteerumiseks.

Haridus nii Eestis kui ka mujal on alati üks võimalus kodanike meelsust suunata ja kontrollida. Totalitaarsete süsteemide puhul on kontrollisurve tugevam, demokraatlike puhul nõrgem, kuid kaugeltki mitte olematu. Kool kui institutsioon on ka moodsal ajal üks oluline identiteediloome paiku. Nii näitas Anja Lange Kiievi ülikoolist 2015. aastal ilmunud läti ja ukraina lasteraamatute näitel tänapäevaseid rahvuslike motiivide esitamise viise. Laste lugemislaua teadlik kujundamine ühise kirjanduskaanoni, õpikute ja filmide kaudu on ühise kultuurilise identiteedi loomise osa.

Suur hulk ettekandeid oli pühendatud üksikisikutele, kes Balti haridusloos olulised on olnud. Nende hulka kuuluvad nii saksa kultuuriruumis laiemalt tuntud nimed, nagu Johann Gottfried Herder, aga ka rohkem lokaalse tähtsusega, nagu lätlaste jaoks oluline valgustuskirjanik ja -aktivist Garlieb Merkel või barokiaegse Tallinna kooliõpetaja ja pastor Heinrich Vestring.

Hariduse lugu vs õpetajate lood

Konverentsi avasõnades mainis Tartu ülikooli prorektor Mart Noorma, et kõigist ettekannetest tuleks leida midagi, mida saaks kasutada hariduse edendamiseks tänapäevalgi. Kolme päeva jooksul kõlanud ülevaated haridusmõtetest möödunud aegadel, nagu näiteks eri emakeeltega laste koos õpetamine, püüdlus ühtlaselt kvaliteetse hariduse poole kõikides koolides, mõtte ja meelsuse edastamine mitmete meediumite kaudu, on aktuaalsed tänaseni. Ning mineviku suurte pedagoogide, valgustajate, koolireformijate elulood tuletavad meile meelde, et alati on olnud inimesi, kes on äärmiselt keerulistel aegadel suutnud ellu viia suuri muutusi ja inspireerida paljusid teisi. Ehk siis on olemas hariduse lugu ja selle sees on üksikute õpetajate ja pedagoogide lood, nagu tänapäevalgi.