Haridusnoppeid ajakirjast Noorus

21. okt. 2016 Linda Järve Nooruse peatoimetaja aastail 1984–1994 - Haridusnoppeid ajakirjast Noorus kommenteerimine on välja lülitatud

Kui paljude kunagiste noorte hea sõber, kuid praegusele põlvkonnale peaaegu tundmatu ajakiri Noorus poleks 1990. aastate lõpul vaikselt hääbunud ja tänini ilmuks, saaksime novembri alguses tähistada ajakirja 70. sünnipäeva. Nimelt ilmus Nooruse esimene number oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946.

Loksa keskkooli muusikaõpetaja Ingrid Kajak. (Tiit Koha kaanefoto)

Loksa keskkooli muusikaõpetaja Ingrid Kajak. (Tiit Koha kaanefoto)

Esimese numbri saatesõnas kirjutas parteisekretär Nikolai Karotamm: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul ning mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.”

Kiputakse arvama, et Noorus alustas ilmumist Stalinliku Noorusena. Tegelikult oli ajakirja esimene number lihtsalt Noorus. Seetõttu said ajakirja asutajad EKP keskkomiteelt kõvasti noomida ja anti käsk ajakirjale Stalinlik Noorus nimeks panna. Nii jäi alates teisest numbrist kuni Stalini surmani.

Sisult oli Noorus komsomoliajakiri kuni 1980. aastate keskpaigani, mil Gorbatšovi ajastu uutmispuhangus kujunes ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik-kunstiline väljaanne ümber noorteajakirjaks ja seejärel Eesti taasiseseisvumisel Eesti noorteajakirjaks. Nooruse trükiarv saavutas oma kõrgpunkti 1989. aastal, mil see oli 131 000. Ajakirju oli tollal vähe ja Noorus muutus ülipopulaarseks. Kui ajakirju hakkas ilmuma rohkem, vähenes ka lugejaskond, samuti tõmbas pikaleveninud erastamine koos majandusraskustega Noorusest elumahla välja ja väljaanne lõpetas ilmumise 1997. aasta kevadel.

Noorust iseloomustas kirev mitmekesisus ja püüd selgitada noortele maailmaasju, noortel oli võimalus avaldada oma loomingut, pidada kirjavahetust ja saada ajakirjaveergudelt vastuseid oma küsimustele. Siinses kirjutises on sellest kõigest vaid pisku – mõned haridusnopped. Õpingud, kasvamine ja kasvatus olid ju osa noore lugeja elust.

Toimetus kui õpetajate tuba

Nooruse kõige kauaaegsem peatoimetaja oli Vello Pilt, kes juhtis toimetust aastatel 1973–1984 ja on oma tööaastatest kirjutanud põhjalikult raamatus „Nooruse patud” (2006). Eriti hakkab raamatust silma võrdlus, et toimetus oli nagu Nooruse õpetajate tuba, kus kõik täitsid omamoodi pedagoogi funktsiooni, kuigi õpetajadiplomit polnud kellelgi. Hea õpetaja noortele autoritele oli kirjandustoimetaja Rudolf Rimmel. Tõnu Otsa kohta aga kirjutas Vello Pilt: „Kui ma peatüki alguses võrdlesin toimetuse töötajaid õpetajatega, siis Tõnu oli sellele kõige lähemal. Ta oli pärit pedagoogide perest ning koolmeisterlikke oskusi kasutas nii töös kui õpinguis (kaugõppes Tartu Ülikoolis psühholoogiat tudeerides). Üheksakümnendail teenis ta mõni aasta Lihula kooli juhtides otseselt koolmeistrileiba.” Ajalukku läheb Tõnu ka doktor Noormannina.

Fragment leheküljest looga koolipoiss Tarmo Uustalust. (Tiit Koha foto)

Fragment leheküljest looga koolipoiss Tarmo Uustalust. (Tiit Koha foto)

Oktoobris 1981 sõlmis Noorus sõprussidemed Kadrina keskkooliga. Vello Pildi meenutustest: „Kool pani välja iga-aastased preemiad parimate kooliteemaliste kirjutiste autoritele ja aitas korraldada „Nooruse” suvelaagri. „Noorus” omalt poolt ei piirdunud ainult kooliteema püsikäsitlusega, vaid otsustas sekkuda ka praktilisse koolitöösse. Meie inimesed olid nõus elavdama oma osavõtuga vanemate klasside õppetunde.”

Mitu aastat ilmusid ajakirjas nii Kadrina keskkooli legendaarse direktori Otto Ameri kui ka mitme õpetaja mõtted. Et Kadrinas oli noori õpetajaid rohkem kui mujal maakoolides, arutati ajakirjas sel perioodil tihti noore õpetaja probleeme.

1985. aastast otsustasime mitte piirduda ühe kooliga, vaid laiendada nii haridusasutuste kui ka pedagoogikaküsimusi käsitlevate autorite ringi.

Juhtus sedagi, et õpetaja jõudis ajakirja kaanepildile. Nii oli 1986. aastal ühel kaanefotol Loksa keskkoolis esimest õppeaastat töötav muusikaõpetaja Ingrid Kajak. Temaga ajas juttu Priit Hõbemägi, kellele õpetaja Ingrid kurtis toona aktuaalset probleemi, et klassijuhatamine on üks arutu paberimäärimine.

Suhted, arutlused ja uutmine

Praegune hinnatud kasvatusteadlane Tiiu Kuurme vedas Nooruses 1985. aastast alates oma rubriiki „Suhted …”. Selles kajastus vestlusringides räägitu, aga ka Tiiu mõtted suhete olemusest ning sellest, kuidas need kujundavad noort, tema elu- ja kultuurihuve. Tiiu ei kirjutanud liiga sageli – umbes paar korda aastas, aga alati väga tuumakalt. Suhete rubriigis oli juttu suhetest koduga, kus ta keskkooli lõpetanute vestlusringis püüdis leida vastust küsimusele, kas oma kodu laps on vaid olukordade vili või vahel ka nende kujundaja. Veel kirjutas ta suhetest õppimisega, kasutades motoks Ülo Vooglaiu ütlust: „Laps peab arenema mitte kooli jaoks, vaid vaatamata koolile”, samuti suhetest kultuuriga ehk inimeste „tagasitulekust mitmevärvilisse maailma” jpm.

Nii nagu 1988. aasta kujunes perestroika aastaks, nõnda kajastus uutmine ja hariduselu demokraatlikumaks muutumine ka Nooruse külgedel. Näiteks kirjutas Ülo Vooglaid artiklis „Targemaks saamise teid on palju” sellest, mida ta on nüüdseks pikki aastaid väsimatult korranud: „Pedagoogikaalastest arutlustest ei saa midagi tarka välja tulla, kui need toimuvad situatsiooniväliselt. Kasvatus ja haridus saavad olla tõesed ning nende ühtsus kujuneb ühiskonna arengut soodustavaks teguriks üksnes siis, kui nad on järjepidevad.

1987. aasta kevade populaarsemaid abituriente Diana Soodla Jõgevalt (Tiit Koha kaanefoto). Kas tunnete ära paljude tulevase telelemmiku?

1987. aasta kevade populaarsemaid abituriente Diana Soodla Jõgevalt (Tiit Koha kaanefoto). Kas tunnete ära paljude tulevase telelemmiku?

Kui nendest küsimustest ka edaspidi mööda vaadatakse, ei toimu meie pedagoogikas mingit olulist positiivset nihet ja nii koolis kui ka kodus jääb nurisemiseks põhjust liiga palju.”

Mitu korda võttis Nooruses sõna haridusakadeemik Heino Liimets. Tsiteerin tema artiklit „Õpilane, õpetaja, koolireform”: „Arvan, et üliõpilane ja õpilane on uue kooli arutelude hädavajalikud osavõtjad. Neil puudub aheldav hoiakute ja harjumuste koorem, mis sunnib vanu, vaatamata ajalise distantsi olemasolule, klammerduma harjumuspärase külge, kaitsma seda, millele nad kogu elu on pühendanud. See takistab eriti kooli jälgimist homse päeva positsioonilt. Homne peab olema peamine orientiir. See tähendab, et haridus ei vaja üksnes pisiremonti ja kohendamist, vaid muutma peab hariduse aluseid.”

Liimetsale sekundeeris pedagoogikateadlane Jaan Mikk kirjutisega „Kool muutub demokraatlikumaks”. Sellised kirjutised ei olnud ajakirjas pelgalt ühepäevaliblikad. Läbi aastate kulges koolireformi teema. Näiteks kirjutas Lauri Leesi 1987. aastal artiklis „Keelte õpetamisest praegu ja edaspidi” kriitiliselt võõrkeelte õppimisest. Sama teemat jätkasid teisedki. Lauri võttis teravalt, kuid abivalmilt sõna ka seejärel, kui 19. mail 1988 avaldas Rahva Hääl Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi seadluse Väino Rajangu nimetamise kohta Eesti NSV hariduskomitee esimeheks ning Rajangu ametisse astudes mainis, et Eestil puudub veel kindel hariduse kontseptsioon. Leesi kirjutas seepeale artikli „Siirad soovitused hariduskomitee esimehele”, jäädes põhiliselt oma liistude, võõrkeele õpetamise juurde. Seda lugu tasub lugeda ka praegustel hariduse reformijatel. Avaldasime ka Rajangu vastusloo „Siiras tänu siiraste soovide eest”.

1991. a küsis ka Liis Arujärv oma loos: „Mis muutub koolis?” Seda küsitakse ju ka praegu, võib-olla isegi intensiivsemalt kui mu Nooruse aastatel.

Tollal olid väga aktuaalsed kutsehariduse teemad ning noorte töökasvatus. Viimasest kirjutas Noorusele sageli tuntud ajakirjanik Jüri Paalma. Suure huviga võtsid lugejad vastu tema loo „Saepurukotil”, kus ta arutles, kuidas saaks linnatüdruk või -poiss 5., 6., 7. klassis tutvuda tõelise tööga ja raha teenida ning miks peetakse laste raskeid sporditreeninguid loomulikuks nähtuseks, samal ajal aga leitakse, et töötamine kurnab alaealist. Teema on aktuaalne ka praegu.

1992. aastal ilmus kooliõpilaste ausammast meenutav artikkel. Reaali Poiss taastati aasta hiljem.

1992. aastal ilmus kooliõpilaste ausammast meenutav artikkel. Reaali Poiss taastati aasta hiljem.

Maailm avardub

1986. a kuulutas Noorus koostöös Eesti NSV kõrg- ja keskerihariduse ministeeriumiga välja mitu aastat kestnud publitsistikavõistluse „Maailm avardub”, mis tutvustas õppimist väljaspool vabariiki, aga ka kõrgkoolide uutmisprotsessis osalemist ja seda, kuidas kaugel õppinuna koju tagasi tullakse. Võistlus kujunes hoogsaks. Meile kirjutati Moskva riiklikust ülikoolist, polügraafiainstituudist ja riiklikust konservatooriumist, Leningradi ülikoolist ja elektroonikainstituudist, Ida-Siberi riiklikust kultuuriinstituudist, ALMAVÜ aeroklubidest ja lennukoolidest ning mujalt.

Nagu põgusast loetelust näha, sai tollal soovi korral minna kas nn vabariikliku kohaga või üldkonkurentsis õppima eelkõige Moskva ja Leningradi, aga ka teiste liiduvabariikide kõrgkoolidesse. Alles 1990. aastal ilmusid lood esimestest välismaal õppivatest eesti koolinoortest. Üht oma õppeaastat USA koolides tutvustasid esimeste pääsukestena näiteks Julia Vahing ja Ingrid Alttoa.

Eesti õppuritest kirjutasime loomulikult sageli. Nii tegi Kärt Hellerma 1986. aastal loo andekast noormehest, Tallinna 44. keskkooli 10. klassi õpilasest Tarmo Uustalust, kelle jaoks matemaatika oli lihtne ja kes tegeles usinasti arvutustehnikaga. Tarmo on nüüdseks akadeemik. Tublide õpilaste kõrval tuli aeg-ajalt juttu teha ka neist, kes olid kooli ja oma eluga pahuksis.

Näiteks kirjutas Tõnu Seero 1992. aastal loos „Mu kodu pole mu kindlus” Kaagvere erikoolist, kus tol sügisel oli 46 tüdrukut vanuses 11–16. Enamasti sattusid sellesse kooli tüdrukud, kelle peres oli kasuisa: sel pinnal tekkisid tihti konfliktid, sest tüdrukud ei saanud või ei tahtnud kodus elada.

Kui 1990. aastatel tihenesid sidemed Soomega, sai käsitletud soomlaste kogemusi seoses noorte turvakodude ja alternatiivharidusega.

Lõpetan oma nopped ajakirjast Noorus Moskva ülikooli rektori akadeemik Anatoli Logunovi sõnadega 1986. aastal Tiit Matsulevitšile antud mahukast intervjuust. Logunov soovitas noortele: „Vähem näida, rohkem olla, mõelda, võidelda, ennast tõestada ja teostada!”

Tänavu veebruaris tegi üks kirjastus mulle ootamatult ettepaneku kirjutada Noorusest raamat. Praeguseks on käsikiri kirjastusele üle antud ning loodetavasti saab Nooruse lugu mõne kuu pärast juba raamatust lugeda.