Iga kool vajab tugispetsialiste
Mailis Reps
Eesti hariduspoliitika lähtepunkt on juba mõne aasta eest deklareeritud eesmärk – kaasav haridus. Nimetatud printsiibi alusel on igal õppijal õigus saada haridust vastavalt oma võimetele ja vajadustele.
Eesti on ühinenud kõikide olulisemate rahvusvaheliste inimõigusi puudutavate dokumentidega, mis muuhulgas käsitlevad õigust haridusele. Ainuüksi ÜRO inimõiguste deklaratsiooni kohaselt peab haridus olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele.
Tavakool ja erivajadused
Iga koolilaps peab saama vajalikku tuge kiiresti ning alati, kui seda vaja on. Eestis on hariduslike erivajadustega lapsi üle 23 000 ja nad moodustavad ligi 17 protsenti üldhariduskoolide õpilaste koguarvust.
Mõne aasta eest otsustati erivajadusega lapsed jagada HEV1- ja HEV2-lasteks. Definitsiooni taga on aga palju põhimõttelisem muudatus: HEV1-õpilased peavad üldjuhul käima kodulähedases munitsipaalkoolis. HEV2-õpilased saavad soovi korral ka riigikoolidelt tuge.
Haridus- ja teadusministeeriumis välja töötatud hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsiooni kohaselt peaksid 2020. aastal kõik HEV1-õpilased, kaasa arvatud lihtsustatud õppekaval olevad lapsed, õppima tavakoolis.
Paraku on aga nii põhimõttelise muudatuse sisu jäänud ühiskonnas lahti rääkimata. Kas tavakooli keskkond on nende laste ja noorte jaoks turvaline ning kas erivajadustega lastele on tagatud piisav tugi?
Õpetajatel ja koolijuhtidel puuduvad spetsiifilised oskused raskemate hariduslike erivajadustega tegelemiseks. Lisaks seisavad koolid tihtilugu silmitsi nii raha- kui ka inimressursi nappusega, mistõttu ei ole eriklasside moodustamiseks piisavalt raha.
Eelnevast tulenevalt on logopeedid, eripedagoogid, psühholoogid ning sotsiaalpedagoogid hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks hädavajalikud. Ja seda nii väiksema kui ka suurema erivajaduse puhul.
Vahe seisneb lihtsalt selles, et varajase sekkumise puhul võib laps teatud aastate pärast täiesti tavalises ja ka üsna suures klassis kenasti hakkama saada. Teise lapse puhul võib olla üks ühele õpe ainuke lahendus.
Suur tüliõun
2010. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestati, et õpilasele tagatakse eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Seejuures lubati valitsuse määrusega tugispetsialistide töö tasustamiseks kasutada riigi poolt kohalikele omavalitsustele suunatavat hariduseraldist. Lihtsamalt öeldes – kui õpetajatele ja koolijuhtidele ette nähtud palk oli välja makstud, tohtis haridustoetusest tasuda ka tugispetsialistide tööjõukulud.
Viimased kolm aastat on tugispetsialistide rahastamine olnud suur tüliõun ning ministrite vahetumisega on pidevalt muutunud ka tugispetsialistide rahastamise kord. Kui veel eelmisel aastal tohtis kooli tugispetsialistide tööd rahastada omavalitsustele eraldatud investeeringu komponendist, siis selle aasta algusest see võimalus kadus. Nüüd on koolil võimalik tugispetsialiste palgata vaid juhul, kui direktorite ja õppealajuhatajate palgafondist või õpikute ja töövihikute rahast midagi üle jääb.
Praegu pakub riik koolidele tugispetsialistide teenust maakondlike nõustamiskeskuste kaudu ning vajadusel on võimalik sealseid spetsialiste kooli kutsuda. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses seisab, et kool võib tugiteenuseid tellida nõustamiskeskusest.
Tegemist on aga siiski vaid teise tasandi teenusega ning pigem tuleb maakonna spetsialist koolidele appi vaid mõne väga erilise juhtumi puhul.
Riik peab toetama
Tugispetsialistide töö rahastamise ebapiisavus on kahjuks toonud paljudele õpilastele kaasa abi ja vajaliku toe hilinemise või üldse puudumise. Tugispetsialisti teenuse tagamine on jäetud suuresti kohalike omavalitsuste kanda. Linnad ja vallad on aga väga erineva majandusliku võimekusega ning nende tulubaas on juba varasemate eelarvekärbete tõttu tihti seisus, kus lisakulud tugispetsialistidele ei ole lihtsalt jõukohased.
See aga seab hariduslike erivajadustega õpilased tavaõpilastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Kui aga valitsus on võtnud kindla suuna paigutada lihtsama haridusliku erivajadusega õpilased tavakooli, siis on oluline tagada ka riigi igakülgne toetus. Ei ole aus õpetajate töökoormust veelgi suurendada.
Tugispetsialistide tööjõukulusid on aastate vältel kaetud väga erineval viisil ja eri komponentidest, kuid minu hinnangul peavad need olema tagatud riigieelarvest. Sellele puudusele kaasava hariduse kontseptsiooni rakendamisel viitas ka kevadel avaldatud OECD haridusressursside uuring.
Kaasav haridus loob lisaväärtust kõigile, aga see peab olema saavutatud viisil, kus iga õpilase areng on parimal viisil toetatud. Seetõttu ei ole kool tugiteenusteta mõeldav.
Olen Mailis Repsiga 100% nõus. Ise tugispetsialist olles ja oma kolleegidega rääkides on sama teema korduvalt esile kerkinud ning oleme seisukohal,et kindlasti peaksid tugisüsteemid olema riigi poolt rahastatud, mitte omavalitsuste kraesse lükatud. Omavalitsuste rahakott on väga erinev ning iga omavalitsus ei jaksa tugispetsialiste palgatagi, rääkimata neile korraliku palga maksmisest. Räägime kogu aeg kõrgharidusega õpetajatest(ja see on oluline teema),aga ka tugispetsialistid on magistriharidusega oma eriala inimesed,kes ennast pidevalt täiendavad ja kellest suurem osa võib keskmisest palgast vaid unistada.Lisaks on väga oluline,et spetsialistid on igapäevaselt koolis olemas ja saavad koheselt sekkuda seal, kus vajadus ja vajadus muutub järjest suuremaks. Kaasav haridus on tore asi, kui see on läbi mõeldud ning ka nii korraldatud nagu mujal maailmas(tahame ju nii väga teistest riikidest eeskuju võtta). Kahjuks kipub meil olema nagu Tootsi loos,et tervet rehkendust ei jaksa ja tehtud saab vaid pool. Meie riigis kipub samuti olema nii,et võtame üle poolikud asjad. Kui räägime Soome kaasavast haridusest,siis tasuks meeles pidada kui palju tugispetsialiste õpetajal klassis abiks on ja kui palju erinevaid variante saab kasutada,et leida kõigile parim lahendus. Praegu on meie õpetajad ikka superinimesed, kelle klassis võivad olla koos nii autistlike joontega lapsed kui ATH diagnoosiga lapsed, lisaks ports käitumishäireid ja kasvatamatust ning õpetaja peab üksi suutma kõiki neid kasvatada, korrale kutsuda ja veel lisaks ka õpetada. Sooviksin väga,et ka teised tugispetsialistid oma arvamuse kõva häälega välja ütleksid,siis on lootust,et meie hääl ka ministeeriumisse jõuab. Seniks jõudu ja kaunist talve:)