Kas islam ja kristlus mahuvad koos Euroopasse ära?

28. okt. 2016 Peeter Espak PhD, Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur - 5 kommentaari
Peeter Espak: „Kui Euroopa tsivilisatsioon ei suuda leida üles vahepeal justkui kaduma läinud uhkust enda juurte ja saavutuste vastu, pole lootust, et keegi teine seda tsivilisatsiooni austab ja tõsiselt võtab. Mõlema saavutamine nüüdisaja maailmas nõuab tõenäoliselt pikka ja valulist arengut. Selle arenguta aga jõuame varem või hiljem olukorda, kus toimub Huntingtoni ennustatud tsivilisatsioonide konflikt, millest pole kellelgi võimalik võitjana väljuda. Lahendus on haridus ja haritus eelkõige omaenda tsivilisatsiooni kohta – mitte katse luua utoopiaühiskondi, mida on läbi ajaloo suudetud kehtestada ainult vägivalla abil ning mis on kõik varem või hiljem kokku varisenud.” Foto: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Peeter Espak: „Kui Euroopa tsivilisatsioon ei suuda leida üles vahepeal justkui kaduma läinud uhkust enda juurte ja saavutuste vastu, pole lootust, et keegi teine seda tsivilisatsiooni austab ja tõsiselt võtab. Mõlema saavutamine nüüdisaja maailmas nõuab tõenäoliselt pikka ja valulist arengut. Selle arenguta aga jõuame varem või hiljem olukorda, kus toimub Huntingtoni ennustatud tsivilisatsioonide konflikt, millest pole kellelgi võimalik võitjana väljuda. Lahendus on haridus ja haritus eelkõige omaenda tsivilisatsiooni kohta – mitte katse luua utoopiaühiskondi, mida on läbi ajaloo suudetud kehtestada ainult vägivalla abil ning mis on kõik varem või hiljem kokku varisenud.” Foto: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

 

O. F. von Richteri pärandist omandatud luksusliku kujunduse ja rohkete miniatuurmaalidega osmani-türgi eepos „Cemşid ja Hurşid”. Võib olla valminud 15. saj, teisi eksemplare käsikirjast pole teada. (Mscr 105). Foto: Tartu ülikooli raamatukogu

O. F. von Richteri pärandist omandatud luksusliku kujunduse ja rohkete miniatuurmaalidega osmani-türgi eepos „Cemşid ja Hurşid”. Võib olla valminud 15. saj, teisi eksemplare käsikirjast pole teada. (Mscr 105). Foto: Tartu ülikooli raamatukogu

Radikalismi jõuline esilekerkimine mitmete kaasaegsete (usu)rühmituste seas on teravalt välja toonudsimuse religiooni üldolemusest.

Kas religiooni olemus ongi vägivaldsete tungide esilekutsumine vastupidi üldlevinud arusaamadele, et suured maailmareligioonid on eelkõige „rahureligioonid”, kus vägivald ja agressiivsus kui inimesele omased nähtused on hukka mõistetud eesmärgiga tuua inimkonnas esile parim, viia ta ühendusse kõrgemate „heade”, „armuliste” ja „õndsust tagavate” sfääridega.

Selles küsimuses näib tänapäeva Eestis olevat kaks vägagi vastandlikku poolt. Võitlevad ateistid kasutavad oma retoorikas tihtipeale argumenti, et reli­gioon nähtusena on üks peamisi inimese mõttemaailma korrumpeerivaid ja kahjustavaid nähtusi. Kui kaob religioon, kaduvat ka meile praegu nii selgelt tuntav religioosne vägivald. Eksisteerib aga ka täiesti vastupidine suund, kus väidetakse, et eriti islam (nagu paljud teised religioonid) on hoopiski täielikult rahumeelne, lausa armastuse religioon. Nii meie kui ka Euroopa mitmed rühmitused, mis kasutavad enda kohta tihtipeale nimetust „inimõiguslased”, väidame aga, et igasugune katse portreteerida islamit kui kasvõi kaudselt vägivaldset olevat oma olemuselt islamofoobsete ja rassistlike vaadete levitamine. On mindud isegi nii kaugele, et islamiga mitte kuidagi seotud näokatete keelamise kava nimetatakse islamofoobia propageerimiseks – seda hoolimata asjaolust, et just pea- ja näokatete keelustamine või neist loobumine on üks islamimaailma naiste ja inimõiguste kõige olulisemaid teemasid Iraanist Egiptuseni. Samas leidub aga tõepoolest ka palju neid, kelle meelest igasugune islamit toetav või pisut valgest erineva nahavärviga inimene on automaatselt saatanast ning tuleks koheselt riigist välja saata. Nii mitmedki poliitilised jõud näivad aga evivat arvamust, et ilma pagulasi või võõrtööjõudu rohkelt sisse toomata kaob kogu Eesti majandus ning siinne elanikkond sureb välja.

Pessimistlikult meelestatud

Arabistidest teadlaskond, kes niisuguste küsimustega üle maailma tegeleb, on igasuguse kiire integratsiooni võimalikkuse koha pealt pessimistlikult meelestatud. Seda tuginedes varasemast ajaloost tulenevale kogemusele, et täiesti teistsuguse mõttemaailmaga ning tihti hõimuühiskonnast tulnud inimesi ei saa integreerida – vähemalt mitte paari­kümne aastaga. Kui Süüria arheoloog või Iraagi kirjanik kohaneks meil Eestis koheselt, sest ta on saanud hariduse, mis on taganud nii keeleoskuse kui ka avara maailmapildi, siis kaugetest küladest saabunud inimesed on tihtipeale kirjaoskamatud ning nende maailmapilt põhineb külavaimuliku selgitustel, mille kohaselt maakera on lapik ja igasugune ümara maakera jutt on juutide ja USA salakaval propaganda. Teadlased üldiselt ka tunnistavad, et me ei saa rääkida islamist kui esmajoones rahureligioonist – sest nii ajalooline kogemus kui ka pühakirjade tekstid ei näi seda kinnitavat. Samas, nagu ajalugu samuti on kinnitanud, on islamimaailm suutnud ajaloo eri etappidel olla Euroopa tsivilisatsioonidest üle – seda nii meditsiini, loodusteaduste, filosoofia kui ka kaunite kunstide vallas.

Kahjuks on igasugune tasakaalustatud arutelu muutunud pea võimatuks, sest „radikaalsed grupid” – olgu nad ateistid, islamofiilid, islamofoobid, ultravasakpoolsed või ultrakonservatiivid – on teema muutnud sõnasõjaks, millest haritud inimene ennast võimaluse korral eemal hoiab. Mõistuslikkus on taandunud dogmaatiliste ja valjuhäälsete ringkondade üksteisest üle rääkimise ees. Neil on igale probleemile üks ja kindel lahendus – täpselt nagu Islamiriigil endal. Üllatuslikult pidime sel talvel MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi läbi viidud küsitluste põhjal tõdema, et meie kodanikud peavad pagulaskriisi juba märgatavalt ohtlikumaks Venemaa võimalikust agressioonist Eesti vastu (vt Eesti inimeste hoiakud pagulaskriisi suhtes 22.–28.02.2016 http://www.inst.ee/uuringud/eesti-inimeste-hoiakud-pagulaskriisi-suhtes ja väärtushinnangute uuring jaanuar 2016 http://www.inst.ee/uuringud/vaartushinnangute-uuring-2016). Seda oludes, kus nii teistest tsivilisatsioonidest kohalikke elanikke kui ka pagulasi on meil üpriski minimaalselt ning mingit suurt sisserännulaviini lähiajal oodata pole. Seega peame tunnistama – kas see meile meeldib või mitte –, et meie rahva jaoks on nii pagulaskriisi kui ka religioonide konflikti temaatika muutunud keskseks, kui mitte kõige olulisemaks poliitiliseks teemaks. Informatsiooni toimuva kohta saadakse aga tihtipeale just neilt dogmaatiliselt meelestatud mustvalgeid lahendusi pakkuvatelt ringkondadelt, sest tasakaalukam arutelu – olgu see siis pagulasi toetav või argumenteeritult vastu olev – ei pruugi inimesteni jõuda. Võimalik, et pagulaskriisi kardetakse enim seetõttu, et islamiterrorismi puhul pole meil kindlalt defineeritud vaenlast. Me ei tea, kellega oleme vastamisi, me ei tea, kust tuleb rünnak. Kardame süstemaatiliselt organiseerunud ja püsiva elupaigaga „kuradist” – Venemaast – märksa enam seda ohtu ja kurjust, mida me ei suuda enda jaoks nimetada ega defineerida. Ei saa ehk üldse aru, mis siis õigupoolest on religioon ja religioosne vägivald.

Kas religioonid ongi vägivaldsed?

Varajasimatest allikatest inimkonna ajaloos nähtub üldjuhul, et religioossed uskumused olid eelkõige seotud üleüldise viljakusega (vt Peeter Espak, „The Emergence of the Concept of Divine Warfare and Theology of War in the Ancient Near East”; KVÜÕA Toimetised 14 (2011)). Nii loomade arvukus, vilja saagikus kui ka inimeste tervis (sh ohutu sünd) olid need, mida kõrgeimatelt jõududelt sooviti. Nüüdisaegse lääne mõttemaailmas ei ole enam kohta näljal. Ka kõige vaesemad inimesed ei sure nälga. Näljatunne ei ole enam lääne ega eesti kultuuri osa – erinevalt paljudest islamimaailma piirkondadest, kus surm puuduse tõttu või vähemalt tõeline vaesus on igapäevane. Näljase ja tulevikuta inimese mõtteid on kahtlemata lihtne kunagi paradiisis või ka siinilmas saabuvale õndsuseajastule viia – eriti kui lihtsaid lahendusi pakkuvaid radikaale on kogu maailm täis.

Puuduvad tõendid, nagu oleks „vägivaldsus” olnud programmeeritud ilmtingimata vajaliku nähtusena ükskõik millise arhailise hõimu või piirkonna uskumustesse. Esimesed hõimukonfliktid, nagu ka esimesed kirjalikult dokumenteeritud sõjad muistsest Sumerist ca 4500 aastat tagasi, toimusid suure tõenäosusega just piisava hulga toidu garanteerimise nimel nii põllumaade juurdesaamiseks kui ka naabri varude endale haaramiseks. Kuid sel ajal puudus arusaam maise või jumaliku maailma eristatusest. Valitseja, asudes oma rahva eesotsas kellegagi sõtta, lähtus loomulikult oma jumalate „pühast tahtest” – sündis sõjateoloogia, mida usuti heaks kiitvat ka jumalaid. Jumalikku õiglust ja teoloogiat kasutati poliitiliste ettevõtmiste õigustamiseks, kusjuures nii poliitilised liidrid kui ka rahvas ilmselgelt uskusid selle õigluse üldkehtivusse. Kaotus tähendas seda, et tõenäoliselt eksis valitseja või rahvas oma jumalate tahte vastu, kes oma soosingu ära võtsid. Ka Vana Testamendi vägivaldsed lood Püha Maa hõivamisest pandi hiljem kirja kui õigustusmüüdid kunagi ammu olnud ajaloole, nagu ka Iisraeli rahva kaasaegse situatsiooni õigustamiseks.

Koraan tundub olevat selles erinev: islam kasvas koos sõjaliste vallutustega ja islami kutsumine sõjareligiooniks ei ole vale – aspekt, mida ei häbene sugugi ka väga suur osa religiooni järgijatest. Varasemad lood, mis olid kirjutatud sõdade kirjeldamiseks või selgitamiseks ajaloos ja kaasajas, muutusid eelkõige just tulevaste (vallutus)sõdade õigustamise teoloogiaks. Ehk mineviku ja kaasaja lugu muutus ideoloogiaks, mis nõudis vägivalda tulevikus. Samasugune arusaam on olnud väga levinud paljude radikaalsete rühmituste mõttemaailmas kuni tänase päevani välja. Nii tänane radikaliseerunud ja radikaliseerumise teel olev islam, paljud Euroopa varasemad ja ­USA-s tänapäeval levinud (evangeelsed) kristlikud rühmitused või judaistlikud radikaalid Iisraelis on oma olemuselt üpriski sarnased – fanaatiline uue maailmaajastu algust kuulutav apokalüptiline meeleseisund ei tunne rahvuste ega religioonide piire. Sama mõttemaailm avaldus nii kommunistlike kultuste arenedes Nõukogude Venemaal kui ka natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Nende riikide maailmavallutusele orienteeritud religioonilaadne ideoloogia ning uut õndsuse ajastut kuulutav mütoloogia ei erine sugugi tänase Islamiriigi mõttemaailmast ja tegevustest, mis on oma esitlusviiside ja avaliku kuvandi poolest kujunenud vast kogu maailmaajaloo kõige võikamaks.

Samas – nagu kinnitavad mitmed näited islami ja kristluse rahumeelsest kooseksisteerimisest, olgu keskaegses Hispaanias, Sitsiilias või mujal – võivad peamised uskumused jumaliku väe „halastavast” ja „heatahtlikust” loomusest väljendada ennast samuti igal ajal. Pole alust väita, et ükskõik milline religioon kutsub ilmtingimata esile vägivaldsust. Tänapäeva küsimus religiooni ja vägivalla seostest on ikkagi eelkõige küsimus pühade tekstide ja religioossete ideede tõlgendamisest, mitte aga ühe või teise religiooni „baasolemusest”. Radikaliseerunud ja vägivallale orienteeritud liikumised on alati tõlgendanud ükskõik milliseid tekste enda teatud ideestiku ja tungide õigustamiseks. Valitakse välja mingi kirjakoht, võtmata arvesse eelnevat konteksti või ühiskondlike arusaamade muutumist viimase 1500 aasta jooksul, ning hakatakse iidseid käske või keelde kontekstiväliselt ellu viima.

Kas rahumeelne kooseksisteerimine on utoopia või siiski võimalik?

Siit tekibki küsimus, kas üldse on võimalik olukord, kus islam ja kristlus või islami mõttemaailm ja läänelik Euroopa mõttemaailm eksisteerivad rahumeelselt koos. Ultrakonservatiivsed seisukohad eitavad sellist võimalust, väites, et kaks maailmanägemist on niivõrd erinevad, et kooseksistents on võimalik vaid ühe poole täielikul alistamisel või väljaajamisel. Ultraliberaalsed ringkonnad leiavad aga, et Euroopasse peakski võimalikult palju ükskõik milliseid uusi inimrühmi sisse tooma. Euroopa olevat ise oma ajaloos nii palju kurja teinud, et kohalik kultuur oma eripäraga ei vajagi säilimist ning see tuleb asendada millegi uuega. Luua uus maailm, kus kõikvõimalikud inimesed elavad külg külje kõrval mõistmises ja harmoonias. Sealjuures kristlust kui („kodanluse”) traditsioonilise elukorralduse jäänukit peetakse automaatselt halvaks – nähtuseks, mis väärib (olgu või islamistide poolt) minema pühkimist. Ükskõik millise taolise radikaalse ja dogmaatilis-fanaatilise lähenemise toetamine viiks Euroopa ainult suurde kaosesse. On ilmselge, et ainus viis leida mingigi lahendus on toimuvate nähtuste võimalikult tõelähedane kirjeldamine ehk asjade nimetamine õigete nimedega. Alles seejärel saame hakata lahendusi leidma.

Ei eksisteeri üldnähtust nimega „islam”

Nagu Helsingi ülikooli emeriitõppejõud ja Tartu ülikooli pikaaegne araabia keele külalisõppejõud Faruk Abu-Chacra on korduvalt öelnud, ei ole tänapäeva maailmas ühte islamit, on väga palju islameid üksteise kõrval, mis on tekkinud ühe koraani põhjal: „Koraani tõlgendatakse vastavalt hetkeolukorra vajadusele ning leitakse enda jaoks sobivad üleskutsed. Paraku ei saa suur hulk tõlgendajatest aru, kuidas nüüdisaegne maailm toimib ja mis on globaliseerumine. Maailma eri religioonid, näiteks kristlus, on aegade jooksul arenenud ja muutunud, kuid moslemimaailmas on sajandeid aset leidnud seisak, stagneerumine. Käib võitlus moderniseerumise vastu ning soovitakse minna tagasi minevikku. Terroristid kasutavad enda huvides demokraatiat ja inimõigusi. Moslemid tapavad isegi teisi moslemeid.”

Esmalt tuleb mõista, et ei eksisteeri üldnähtust nimega „islam”, vaid kaasaegne maailm on täis tõlgendusi (sh suur lõhe šiia ja sunni moslemite vahel). Osa neist on suutnud maailma arengut viimase 1500 aasta jooksul arvesse võtta ja seeläbi ka areneda. Võib-olla suurim osa islamimaailmast elab aga endiselt pilk pööratud minevikku ning leiab, et ainus õige islam seisneb prohvetiaegse maailma võimalikult täpses imiteerimises – luues taas maailma, milles prohvet ja tema järgijad 7. sajandi alguses elasid.

Kristluses on kõik suurimad voolud võtnud tänaseks omaks teadusliku maailmapildi hüved – õigemini tõlgendataksegi maailma pühade tekstide, pühade usumõtlejate, traditsiooni ja nüüdisaegse teaduse (sh humanitaaria ja naturaalia) ideestiku baasilt. Ei eirata ilmselgeid teaduslikke fakte, saavutusi ja uusi teadmisi, mis viimase 2000 aasta jooksul on teaduse ja hariduse kaudu tekkinud. Kunagine teadlaste vaenamine kiriku poolt on hukka mõistetud kui inimlik ja kiriklik rumalus ning selle eest on vabandust palutud. Algkristlikku vagadust võetakse eelkõige kui kunagist ideaalpilti, mis pole tänapäeva maailmas sellisel kujul enam võimalik. Islamistlikust seisukohast tähendab aga „tagasiminek juurte juurde” paljude meelest just seda, mida viib ellu Islamiriik. Minnakse tagasi algse sõja juurde ning püütakse seda sõda eksportida kogu maailma. On ilmselge, et kaks sellist maailmapilti koos, üksteise läheduses elada ei saa. Nagu ka Faruk Abu-Chacra oma avalikus loengus 21. septembril Tartu ülikoolis ütles: ainus võimalus integratsiooniks või rahumeelseks kooseluks on stagneerunud islamistliku mõttemaailma areng, seisakust üle saamine. Eelkõige aga loobumine arusaamast, et kõik need, kes ei järgi islamit sõna-sõnalt, keskaegsete reeglite kohaselt, pole pühad ja on alaväärsed. Kokkuvõtlikult: tänane lihtsustatud ja radikaalne islam vajab reformatsiooni – võimet sallida teistsuguseid ning oskust aktsepteerida tänapäeva maailma reaalsusena. Ainus võimalus on haridus ja haritus, sealhulgas arutleva, eksegeetilise islamiteoloogia sünd ja levik.

Naeratame poliitkorrektselt

Lootus, et kooseksisteerimine on võimalik lihtsalt poliitkorrektselt naeratades, lausudes, et kõik on korras, kõik läheb hästi – kutsume kogu maailma enda juurde elama, ei saa lõppeda hästi. Seda mõistavad eelkõige haritud moslemid ise. Küll aga ei kipu seda kuulda võtma poliitikud ega paljud arvamuse avaldajad lääne kultuuriruumis endas. Tihti lähtutakse pea kõiges hoopis sellest, et oleme ise kõiges süüdi. Kuigi maailmas pole ühtegi piirkonda, mis sisserännanute eest sotsiaalgarantiisid lahkelt jagades sel määral hoolitseks, olevat alaväärne ja kuritegelik kristlik Euroopa ise süüdi (sh vähene sotsiaalabi, teiste kultuuride mitte avasüli aktsepteerimine, tööpuudus jne), et „ohvritest” islamiterroristid teevad seda, mida nad teevad.

Pole imestada, kui paljud Euroopasse saabunud radikaalse islami poole kalduvad inimesed ei suudagi sellist iseennast maha tegevat ja iseenda vastu igasuguse lugupidamise ja austuse minetanud tsivilisatsiooni või riike austada ja tõsiselt võtta. Kes iseennast ei austa, see ei leia tavaliselt austust ka teistelt. See kehtib ka kultuuride või tsivilisatsioonide kohta. Kuniks Euroopa ei leia üles austust enda kultuuri, oma seaduste, tavade ja õigusriigi vastu, pole meil õigust nõuda selle kultuuri austamist teiste poolt.

Lõppkokkuvõttena saab vaid järeldada, et kahe tsivilisatsiooni teineteist mõistev kooseksisteerimine saab alata kui kahepoolne protsess. Ilma vastu­tolerantsuseta islami õpetuses ei ole koos­eksistents võimalik. Maailma teaduslikult arenenuim tsivilisatsioon ja 1500 aastat tagasi eksisteerinud üpris julma elupilti propageeriv tsivilisatsioon ei saa teineteise kõrval koos eksisteerida. Oma pühade tekstide üle arutlevad ja neid ajaloolises kontekstis mõista ja kirjeldada püüdvad inimesed on läbi ajaloo aga alati üksteisega hakkama saanud ja saavad ka edaspidi.


5 kommentaari teemale “Kas islam ja kristlus mahuvad koos Euroopasse ära?”

  1. Ants Kaev ütleb:

    Üks väga asjalik ja teadja mehe poolt kirjutatud artikkel, mida peaksid lugema kõik need, kes silmad punnis ja aju lukus laulavad hoosiannat mingitele väidetavatele “alaealistele” sõjapõgenikele, kellel on habe maani ja vanusest juba hambad välja kukkunud!

  2. Ants Erm ütleb:

    Aitäh, “Õpetajate Leht”!
    Tõeliselt sisukas artikkel, kahjuks ei ole vist tänases multieuroopas enam peavoolukõlbulik…aga ehk siiski veel!

  3. Marianne S. ütleb:

    Väga asjatundlik ja aus artikkel! Erineb sellest, mida näeb peavoolumeedias, kus kaasamõtlemist väga ei soosita. Aitäh autorile hea ülevaate eest ja toimetusele artikli avaldamise eest!!!

  4. hundid söönud ja lambad terved ütleb:

    selles loos ei ole võimalik leida väljapääsu nii , et hundid oleksid söönud ja lambad ka terved , sest kõike tehakse algusest saadik valesti ja oma rahvusi dikrimineerides..

  5. Luule ütleb:

    Võitlevaid ateiste ei ole tegelikult kohanud, kolkakommunismi aga küll ja sagedamini. Kõik ristiusu ja õigeusu kirikud on Eestis tegutsenud ja kommunistideks nimetatudki käisid ikka oma usku kinnitamas – kultuurile omane tunnus. Tõsisemaks sildikleepimiseks on läinud hoopis viimastel aastatel. Aga ikka kehtib, et oma usuga ei saa võõrale õuele minna vehkima.Võõrast usku, mis rahva kultuuritasemele ja rahvale kahju tekitab, ei saa mõistlik olles küll lubada. Meie rahval on ajaloolisi kogemusi, elutarkust ja visadust, nii nagu paekaldal kasvaval kadakal. Liikuval inimtulval on usuga just nii, nagu artiklis kirjeldatud: eesmärk pühendab abinõu. Ja Euroopa ongi nagu küps vili, mida hea ja paras aeg noppida. Peavoolumeediat või ka poliitilist eliiti võib pimestab dollarite ja eurode helk. Ei oska mõtelda, palju E-liidu filosoofias on tõeselt võetavat, kui palju manipulatsioone. Meie maal on kombeks, et vilja- ja tarkuseteri külvatakse kevadel, saaki aga suvest sügiseni.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!