Lapse ja kooli maailm põkkuvad liialt harva

7. okt. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Terje Tuisk, Kertu Saks, Mathis Bogens ja Kristina Piliste. Foto: Raivo Juurak

Terje Tuisk, Kertu Saks, Mathis Bogens ja Kristina Piliste. Foto: Raivo Juurak

Kuidas siduda õppimist koolis ja teaduskeskustes senisest tihedamalt? Kas meie kool on liiga tõsine? Mida teha andekatega? Vastuseid otsisid Õpetajate Lehe vestlusringis Energia Avastuskeskuse juhataja Kertu Saks, AHHAA teaduskeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Mathis Bogens, innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse Mektory tehnoloogiakooli koordinaator Kristina Piliste ja teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisk.

 

Kui suur peaks olema mitteformaalse, väljaspool kooli toimuva õppe osa teadmiste omandamisel?

Kertu Saks: On uuritud, et 70% elu jooksul õpitavast tuleb mitteformaalselt: kodust, kogemustest, sõpradelt, raamatutest ja mujalt.

Vahel pöörduvad õpetajad meie poole sooviga võtta näiteks füüsika elektriosa. Paluvad, et annaksime õpilastele täita ka töölehed ja paneksime hinde. Sellist lähenemist me pakkuda ei taha, sest see oleks lihtsalt koolist väljas toimuv formaalne tund. Soovime murda arvamust, et õppida saab vaid töölehel lünki täites.

Kristina Piliste: Mitteformaalse õppimise osa on väga oluline, aga veel olulisem on see, kuidas viia formaalset õpet läbi nii, et tekiks seos päriseluga. Ka meile tulevad õpetajad samasuguste soovidega nagu energiakeskusse. Kuidagi on õpetajal vaja teadmisi hinnata, ka koolimajast väljas. Raamidest välja astuda on keeruline, nagu ka ainete vahel seoseid luua. Koostööni jõuda on raske, aga sellist lähenemist võiks julgustada.

Mathis Bogens: Seda, mida koolis räägitakse keeruliselt, üritame meie teaduskeskustes lihtsamaks ja nähtavamaks teha, et õpitu kinnistuks. Kui oled oma käega sada korda kohvi keetnud, siis oled kindlasti parem kohvitegija.

Õppekava seab raamid, aga võimalus ise edasi uurida on laiem. Tähtis on, et uudishimupisik oleks lastes kogu aeg. Mulle meeldivad koolid, mis annavad õpilastele võimalusi palju ise teha ja uurida teemasid, millega nad formaalhariduses väga palju kokku ei puutu.

Terje Tuisk: Formaalse ja mitteformaalse õppimise vahe ei tohiks olla nii terav kui praegu. Mitteformaalsel haridusel on ka formaalsem pool – see, mida teevad teaduskeskused ja huvikoolid. Koolid võiks nendega rohkem koostööd teha, side võiks olla loomulikum ja üleminek sujuvam.

Kertu Saks: Meie keskuses oli matemaatikanäitus, mis rändab mööda Euroopat. Näituse juurde käib töötuba, kus lapsed saavad ise geomeetrilisi kujundeid teha. Kui sama näitus oli Jyväskyläs, hakkasidki lapsed seal moodustama kujundeid, kuid üks 11-aastane poiss ei tahtnud kaasa teha. Õpetaja ütles, et poiss ei tee tunnis kunagi kaasa. Kui töötuba läbi sai, oli ta ehitanud ainult valgetest detailidest Tyrannosaurus rexi, mille esikäppasid liigutades läksid lõuad lahti.

Ei saa panna lapsi raamidesse. Seda, mida laps oskab, ei saa formaalne koolisüsteem avastada. Edukogemus oli poisile nii suur, et ta puhkes nutma, kui kiita sai.

Mathis Bogens: Julgustan õpetajaid lapsi rohkem suunama. Teadust populariseerivad kanalid on täis lihtsas inglise keeles videoid. Näidake tunnis kõige ägedamat lõiku, küll nad vaatavad kodus edasi. Palju lihtsam on panna õpilane kodus tegema tööd sellega, mis talle huvi pakub, mitte öelda, et mine nüüd õue ja uuri seda lehte või kivi.

 

Kuidas suhtute õpetajate ettepanekusse, et teaduskeskused salvestaksid klasside tunde ja levitaksid neid?

Mathis Bogens: Meile tuleb tihti selliseid ettepanekuid, aga need videod klassiruumis ei toimi.

Muide, Saksamaal on koolidele planeetide tundmaõppimise stardipaketid, kus on kaasas ka videod jmt. Puhtalt videopildiga efekti ei saavuta, aga kui see on õppematerjalide komplekti osa, on efekt olemas. Teema kordamiseks tunnis sobiks see hästi.

Kertu Saks: Keskuse töötubades õppides tekib lapsel enda meisterdatud asjaga emotsionaalne side. Näiteks masinate valmistamise töötoas hoidsid lapsed enda tehtud masinaid kaisus ega tahtnud neid käest anda.

Kristina Piliste: Õpetajad tunnevad igasuguste materjalide vastu huvi. Üksinda on keeruline õppekavast välja murda. Häid kogemusi tasub jagada teiste inspireerimiseks. Viisime Mektorys läbi inspiratsiooniõhtu õpetajaile Soome programmeerija ja lastekirjaniku Linda Liukasega. Tahaks loota, et nad läksid ära mõnegi ideega.

Terje Tuisk: Tundide videos näitamise eesmärk polegi vast see, et näidata: neil on seal keskuses lõbus. Pigem laiendaks õpetajate arusaama, mida teaduskeskustes tehakse.

Kui õpetaja läheb klassiga koolist välja, peaks ta esmalt teadma, mida tahab sellest käigust saada. Õpetajaid peaks julgustama mõtlema selle peale, kuidas koolist väljaspool toimuv toetaks seda, mida klassis on teoreetiliselt õpitud, ja sellest enne minekut ka teaduskeskuse, looduskooli vmt-ga rääkima. Need käigud ei tohiks olla pelgalt miniekskursioonid.

Kertu Saks: Masinate leiutamise töötoa läbiviija, USA okeanograaf ja teaduse populariseerija Ed Sobey ­uuris meilt näiteks, kas meil on eraldi inimene, kes tegeleks õpetajatega ajal, mil lapsed õpivad – et õpetajad ei kipuks õpetama ja röövima lastelt vaba lähenemist.

Terje Tuisk: Enamik õpetajaid on siiski loomingulised. Raamid on ees õppekava näol, aga neid, kes ainult selle järgi õpetavad, on vähe.

 

Kas meie kool on liiga tõsine ja mängulisust seal vähe?

Terje Tuisk: Küllap on. Õppekava on tihe ja ülekoormatud. Kui sellest läbi närida, ei jää mänguks palju aega. Õpetajad ei oska ja ülikoolides pole just palju õpetatud, kuidas saavutada õppekavades nõutavat mängulisel moel. Üks õpetaja on 45 minutit 30 lapse ees ja peab tegema veel tunni põnevaks. Õpetajaamet on keeruline, au neile, kes koolist ära ei tule.

Kertu Saks: Küsime parem, kas lastel on koolis igav. Meie Saaremaa talus pesitsevad merikotkad, jälgisime neid. Aga koolis küsiti minu teises klassis käivalt lapselt, mis värvi on puud. Laste kogemus, mille nad saavad kodust, internetist, erineb suuresti sellest, mida pakub kool.

Mathis Bogens: On suur väljakutse olla loov ja põnev, kui keemiat on 45 minutit kaks korda nädalas. Gümnaasiumis on küll valikusuunad, aga need võiksid olla juba varem. 45 minutisse õpilaskeskset lähenemist panna on keeruline. Ehk võiksid koolides olla teemapäevad? Õpetajad peavad tegema koostööd, teemasid annab siduda. Meie teaduskeskustes saame näidata, et kolmetunnine õppepäev annab hoopis suurema efekti ja viib õpilased palju kiiremini teemadeni kui traditsioonilised koolitunnid. Tähtis on hoida ka vanemas vanusegrupis mängulisust ja loomingulisust.

Kristina Piliste: Kool on väga struktureeritud. Üks õpetaja ei saa sellest välja murda, kui teised kaasa ei tule. Teemapäevad oleks hea mõte, näiteks õpetavad eri ainete õpetajad bioloogiat koos.

Terje Tuisk: Kõik lapsed ei jõua teaduskeskustesse, see pole füüsiliselt ega materiaalselt võimalik. Kuid see on juba omaette teema. Koolist väljas tehtavad tunnid peaks olema õpilase koormuse osa, mitte vaid mängimiseks.

Kogu kooliaasta ei saa koosneda projektinädalatest, küll aga tuleks anda lastele ülesandeid, mille lahendamiseks on vaja eri ainete sisendit. See nõuab õpetajate koostööd. Ülesannete väljamõtlemine on aga päris raske, et kogu koolielu ei läheks pea peale.

Kristina Piliste: Õpetaja peaks olema valmis tunnistama, et õpilane võib ka teda õpetada valdkondades, milles on tugevam. Näiteks Youtube’i kasutamisel, internetist info otsimisel. Õpetajal ei tasu karta, et jääb lolliks.

Mathis Bogens: Kõige põnevamad asjad jõuavadki minuni sotsiaalmeedia kaudu, sõbrad jagavad loetut-kogetut. Õpetaja võiks sotsiaalmeediat praegusest rohkem õppetöösse tuua, teha näiteks jagamisnädala, kus õpilased jagavad üksteisele põnevaid asju.

Terje Tuisk: Nad jagavadki, aga teisi asju! Kuid õppetöö rikastamise vahendina võiks õpetajad seda kasutada küll.

Kertu Saks: Kahjuks joonistub välja, et kooli- ja lapse enda maailm on paralleelsed ja põkkuvad harva. Kui õpetaja on tore, leiab ta põkkumiseks koha.

Ed Sobey on tegelnud palju koolist välja langenud õpilastega ja saanud nad huvituma leiutamise töötubadest. Ta tõi näite: 16-aastane kutt sõidab rulaga kooli poole, kuulab klappidest muusikat ja samal ajal suhtleb telefonis sõbraga. 190 km/h käib info peast läbi ja kui ta kooli jõuab, ütleb õpetaja, et ta paneks kõik omad asjad ära ja tegeleks õpetaja antuga …

 

Kuidas saaksid teaduskeskused aidata teadusandekate õpilaste andeid arendada süsteemse ja pikaajalise tegevuse kaudu?

Mathis Bogens: Lapsevanema rolli tuleb ära kasutada. Nutikatel lastel on ka nutikad vanemad, kes tihti tunnevad lapses iseenda ära. Me keskendumegi teaduskeskuses nii peredele kui ka koolidele.

Terje Tuisk: Andekatega töös on oluline pakkuda pikaajalist tegevust. See ei tähenda raamidesse surumist. Lapsel peab olema koht, kus oma erilist andekust arendada. Kui tema ümber pole inimesi, kes aitaks, on ta üksi. Vaja on toetavat keskkonda, kus ta saab käia regulaarselt tegelemas meeldiva asjaga inimeste juuresolekul, kellele see samuti meeldib.

Euroopa noorte teadlaste konkursil olid äsja koos Euroopa parimad, ka Eestist. Need lapsed rääkisid meile vaimustunult, et said oma töödest rääkida inimestele, kes tegelevad selle samaga, mida nemad uurisid – nende töö vastu tunti sisulist huvi. Teaduskeskused peaksid oma võimekust selles suunas püüdma rohkem ära kasutada.

Kertu Saks: Teaduskeskuste juurde on rajatud palju huvikoole. Ka meie oleme alustamas koostöös Kalamaja kooliga ja see on koht, kus saab ka andekatega tegelda.

Kuid Eestis nagu mujalgi Euroopas on probleem, et pole võtta teadlasi, kel oleks vaba aega ja motivatsiooni tegelda andekate lastega. See ei kuulu nende töökirjelduse hulka, välja arvatud ­Suurbritannias, kus teaduse populariseerimine on töökohustus.

Terje Tuisk: Ülikoolides minnakse üha enam seda teed, et kraadiõppurid peavad suhtlema avalikkusega. Aga ei saa oodata, et nad teeksid seda vabast tahtest. Nad tahavad raha, kui teevad lisatööd.

Oleme üritanud välja mõelda, kuidas luua süsteemi, et teadustöös võetaks populariseerivat tegevust arvesse, seni ei ole see õnnestunud. Oleme jõudnud vähemasti niikaugele, et see pole enam illegaalne tegevus.

Mathis Bogens: Teadlaste öö organiseerimisel näeme, et peame tegema suurt tööd, et teadlased jõuaksid koolidesse. Huvi on meeletu, aga on keeruline saata õppejõud kaheks tunniks kaugele väiksesse kooli. Hea, et teadlased ikkagi tahavad minna, õpilaste tänu on nende jaoks suur asi. Võib-olla sirgub tänu kohtumisele sellest koolist tulevikus teadlasi. Seda tööd ei suuda teha ükski õpetaja, olgu ta seotud kui mitmekümne projektiga tahes.

Kristina Piliste: Oleme suhelnud oma teaduskondadega. Põhiprobleem ongi, et need, kes oleksid huvitatud, on juba hõivatud. Kõik teadlased ei suuda anda infot edasi selliselt, et kolmanda klassi lapsel silmad särama läheks.

Andekatega töös on Mektoryl arenemisruumi. Kuigi meil on juba väikseid professoreid, kes haaravad kinni kõigist juhendajatest ega taha pärast laagripäeva ära minna ja käivad mööda laboreid.

Terje Tuisk: Õpetaja roll on leida andekas laps üles. Vanem võib arvata, et laps on andekas, aga tal pole võrdlusmomenti. Kuid andekate edasiseks toetuseks peaks olema riiklik süsteem. Lastel on lihtsam minna laulma, tantsima, sporti tegema. Teadushuvi arendamise kohti pole niipalju. Huvikoole on vähe. Koolides on teadushariduse ringe vaid 15%, selliseid huvikoole veel palju vähem.

Kertu Saks: Need kohad peaksid olema aga sellised, et seal ei surutaks raamidesse ega pärsitaks laste loomulikku huvi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!