Loo keskkooli tugimeeskond tegeleb lapsega lasteaiast alates

14. okt. 2016 Tiina Vapper toimetaja - 2 Kommentaari
Loo keskkooli tugimeeskond. Vasakult direktor Ants Rebane, logopeed Monika Saarik, sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator Heli Rand, eripedagoog ja väikeklassi õpetaja Marika Reili ning õpiabi õpetaja Maiu Pintman. Foto: Tiina Vapper

Loo keskkooli tugimeeskond. Vasakult direktor Ants Rebane, logopeed Monika Saarik, sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator Heli Rand, eripedagoog ja väikeklassi õpetaja Marika Reili ning õpiabi õpetaja Maiu Pintman. Foto: Tiina Vapper

 

Üksnes tugisüsteemi olemasolust ei piisa, tähtsam on, et see ka hästi toimiks, kinnitab Loo keskkooli direktor Ants Rebane, kes loeb 457 õpilasega kooli tugimeeskonna saavutuste hulka ka selle, et 70%-l õpilastest on tunnistusel aastahinded neljad-viied ning koolikohustusest kõrvalehoidjaid pole ühtki. Vestlusringis osalesid veel sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator Heli Rand, logopeed Monika Saarik, eripedagoog ja väikeklassi õpetaja Marika Reili, õpiabi õpetaja Maiu Pintman. Puudusid psühholoog Helgi Org ja õppealajuhataja Mari Lepp.

 

Kui paljud Loo kooli õpilastest tuge vajavad?

Heli Rand: Neid, kellega minul tuleb ühel või teisel moel tegelda, on aasta jooksul 50 ringis. Lisaks ennetustöö. Kooli sotsiaalpedagoogina võin öelda, et põhilised on keskendumis- ja käitumisprobleemid, tüdrukutel on rohkem kõrgenenud ärevust ja suhteprobleeme, poistel impulsiivset-agressiivset käitumist ning keskendumisraskusi. Õpiabi saavaid lapsi on üle 60. Nende seas on nii logopeedi juures käijad kui ka need 12 õpiraskustega last, kellel on mingis aines lisatund, samuti lapsed, kelle kodune keel ei ole eesti keel.

Monika Saarik: Logopeedilise abi saajaid on sel õppeaastal 40, peamiselt algklassilapsed, aga ka mõned põhikooliõpilased. Peamised mured on lugemis-kirjutamisraskused, tähelepanu ja mõtlemisprobleemid ning kõneprobleemid. Töö on pooleldi logopeedi, pooleldi eripedagoogi oma, joont vahele tõmmata ei saa.

Maiu Pintman: Mina õpetan kakskeelsete perede lapsi. Esimesest neljanda klassini on 17 sellist õpilast, kellel mõlemad või üks vanematest on vene rahvusest. Nad käivad minu juures õpiabi tunnis kaks korda nädalas pärast tunde. Harjutame kuulamis- ja lugemisoskust ning õiget intonatsiooni, matemaatikas õpime tekstülesannetest arusaamist ja terminoloogiat. Kõige raskem on 4. klassi jaoks loodusõpetus. Õpikud on keerulise sõnavaraga isegi eesti laste jaoks, rääkimata lastest, kellel eesti keel pole kodune keel.

Kui hea meelega lapsed tugispetsialisti juurde tulevad?

Monika Saarik: Kolmkümmend aastat tagasi, kui ma kooli tööle tulin, tuldi logopeedi juurde vahel ka vastumeelselt, aga ma olen püüdnud seda hoiakut muuta. Praegu on juhtunud vastupidi, et mõni laps teeb kirjutamise testis meelega rohkem vigu, et logopeedi juurde saada. Teen individuaal- ja grupitunde ning algklassides pilditunde terve klassiga, niisamuti käivad kevadel ja sügisel minu juures ette lugemas kõik algklassiõpilased. Just seepärast, et ei tekiks sildistamist ja lapsed mõistaksid, et logopeedi juures käimine ongi loomulik. Tore on näha, et kevadel parimate õpilaste vastuvõtul on alati ka õpiabi saanud lapsi.

Heli Rand: Nimetus sotsiaalpedagoog kõlab ametlikult, mistõttu olen õpilastele selgitanud, et sotsiaalpedagoog on suhtlemise õpetaja ja aitab neid, kellel on suhtlemisprobleeme. Väiksematel tekib rohkem konflikte omavahel, suuremad ei saa läbi iseendaga või õpetajate ja vanematega. Teen individuaaltunde, paaris- ja rühmatöid, samuti õpime mängu käigus kogu klassiga konflikte lahendama. Õpin praegu kunstiteraapia magistriõppes ja kasutan laste sotsiaalsete ja eneseanalüüsi oskuste arendamiseks hästi palju loovmeetodeid. Lisaks teen kutsenõustamist ning sellest aastast oleme ka kiusamisvaba kool, mis on samuti tugimeeskonna teema. Kõigis klassides esimesest kuuendani on KIVA tunnid.

Kui sageli pereprobleemid kooli jõuavad?

Heli Rand: Paljud probleemid jõuavad kooli: lahutuste ja kärgperedega seonduv, ette on tulnud laste emotsionaalset ja harva ka füüsilist väärkohtlemist, hooletusse jätmist ning traumasid, mis nende käitumist mõjutab. Sellistel puhkudel teeme koostööd kohaliku lastekaitse ja noorsoopolitseiga ja püüame toetada ka vanemaid, mitte olla noomiv või karistav pool. Enamasti tulebki välja, et pere on hädas ja oskustest on puudu. Tugispetsialistid teevad omavahel tihedalt koostööd, sest lapsel on harva ainult üks probleem, samuti on neil pidev kontakt klassiõpetajatega.

Kas juba kooliaasta alguses saab selgeks, kes abi vajavad?

Heli Rand: See selgub veelgi varem, kuna teeme põhjalikku eeltööd. Käin lasteaias ning kogun sealse personaliga vesteldes eelinfot ja vaatlen lapsi tegelustes. Meie logopeed saab lasteaia logopeedi käest eelinfot, vanemad esitavad koolivalmiduskaardi. Kevadel toimuvad kooli juures neli korda eelkooli tunnid, kus tekib pilt laste kooliküpsusest ja saab anda vanematele nõu ja tagasisidet. Nõustame ka neid lapsi, kes pole siinsest lasteaiast.

Maiu Pintman: Tugisüsteemi osa on ka pikapäevarühmad, kus käivad peaaegu kõik algklassilapsed. Kolmandas-neljandas klassis vajavad pikapäevarühma peamiselt need lapsed, kes käivad meie koolis väljastpoolt Loo asulat: Muugalt, Maardust, Kostiverest, Jägalast. Lapsed saavad koolis kolm korda tasuta süüa. Hommikul kooli jõudes sooja teed ja putru, seejärel koolilõunat ning pärast tunde on veel pikapäevarühma toidukord.

Kas koolis on ka väikeklass?

Marika Reili: Väikeklass on koolis teist aastat. Praegu on mul klassis kolm õpilast, üks teises ja kaks kolmandas klassis. Osa tunde on neil teistega koos, põhiaineid õpime eraldi. Õppetöös on nad tublid, aga probleemiks on käitumine, mistõttu nad ei saa suures klassikollektiivis hakkama. See, et nad ka omavahel konflikti satuvad, on isegi hea, sest nii saame õppida suhtlemisoskusi, mis neil on puudu. Jälgin hoolega igat nende edusammu. Eesmärk on ju, et nad saaksid mingil ajal tavaklassi tagasi minna. See on ka lapsevanema jaoks oluline argument lapse väikeklassi panekul. Kõige keerulisem oligi veenda vanemaid, et laps peab mingi aja väikeklassis õppima. Vanematel on hirm, et see jätab lapsele märgi, mistõttu kaasasin nende veenmiseks klassiõpetajad ja teised tugispetsialistid. Tähtis on, et pere mõistaks: me kõik tahame tema last aidata ja otsime koos lahendusi. Kui otsus väikeklassi kasuks oli tehtud, oli pere juba mõne nädala pärast rahul.

Ants Rebane: Vanemate usaldust aitab võita kannatlikkus ja selle tõsiasja rõhutamine, et tupikteid ei ole. Mõnel perel võtabki olukorraga leppimine rohkem aega, kuid halb on, kui me ei leia esimeses kooliastmes lahendust, sest probleemidel on tendents süveneda. Kui lapsevanem lähtuvalt oma arusaamadest, usulistest tõekspidamistest, usaldamatusest või muul põhjusel ei oska last aidata, vaatab kool mõnikord jõuetult pealt, et asjad ei lähe nii, nagu peaksid. Seetõttu on head suhted vanematega äärmiselt olulised. Minu arvates on kool suutnud häid suhteid hoida, vanemad on meid usaldanud ja meile tuuakse lapsi ka mujalt omavalitsustest.

Kas on ka neid lapsi, keda te oma koolis aidata ei saa?

Heli Rand: On küll. Juhul kui probleem on suurem sellest, mida õpiabiga saab parandada, ongi minu kui HEV-koordinaatori roll teha koostööd nii Rajaleidja nõustamiskeskuse kui ka laste vaimse tervise keskusega ning saata lapsed uuringutele. Uuringute põhjal otsustab nõustamiskomisjon, kas suunata laps näiteks õpiraskustega laste klassi, mida meie koolis pole, või määrata talle LÕK-õppekava. Laste psühhiaatriline abi on Eestis suur defitsiit, keeruline on neile uuringutele üldse saada. Kui hakkame sügisel vanematele rääkima vajadusest lapsega nõustamisele minna, tehakse otsus heal juhul kevadeks. Ehkki kool annab lapsele kaasa põhjaliku individuaalse vaatluse kaardi, kus tema sotsiaalsed oskused, õpioskused, eneseregulatsioon jne on üksipulgi pikalt lahti kirjutatud, piirdub teise tasandi spetsialist koolile tagasiside andmisel kõigest paari reaga. Tundub, et kooli töötajat, kes lapsest kõige rohkem teab, ei peeta väljaspool kooli mitte alati spetsialistiks.

Ants Rebane: Kui lapsel ilmneb erivajadus, kuid otsuse tegemiseks kulub aasta, võib öelda, et olemasolev süsteem süvendab lapse halba olukorda. Eesti riik on ratifitseerinud laste õiguse konventsiooni, nii et isegi kui mõni bürokraatlik seadusepügal lapse aitamist takistab, püüame leida võimaluse, kuidas teda kohe aidata. Lapsevanema tahte vastaselt ei tee me mõistagi midagi.

Kui tähtis on, et tugispetsialistid töötaksid koolis?

Ants Rebane: Mõnes naaberriigis, näiteks Soomes ja mujal Põhjamaades, ei tööta tugispetsialistid koolis, vaid omavalitsustes. Selle peamine puudus on, et nad kustutavad kogu aeg tulekahju. Meie kooli nagu paljude teiste koolide tugisüsteemid Eestis ennetavad seda. Ma ei kujuta ette ühtki teist kohta peale kooli, kus seda protsessi saaks tervikuna hõlmata. Seetõttu on ideaalne, et spetsialistid on kohapeal ja saavad aidata last keskkonnas, kus ta veedab kolmandiku oma ärkveloleku ajast. Erivajadustega lapsed vajavad erilist hoolt, aga kui spetsialistid on majast väljas – vallas, linnas, Rajaleidjas –, ei saa rääkida järjepidevusest ega sellest, et lapsed on pideva hoole all. Üks, mille eest tuleb Eesti riigile tänulik olla, on tõsiasi, et selline abi on meil tasuta. Paljudes välisriikides on see tasuline ja tulemus ei pruugi olla parem.

Kas võiksite rääkida mõne eduloo?

Heli Rand: Nii väikeses kohas ühtki konkreetset lugu jagada ei tahaks, kuid kõigi nende edulugude puhul on märksõnaks koostöö. Need on olnud lood, kus vanemad on teinud koostööd nii arsti kui ka kooliga, kus arst on võtnud kooli kui partnerit ning laps on valla toel saanud lisaks täiendavat teraapiat.

Ants Rebane: Tuttavad vanglaametnikud on öelnud, et kui sellised lapsed koolis abi ei saa, võib juhtuda, et ühiskonnal tuleb neid pärast karistusasutuses ülal pidada. Sagedamini satuvad vaimse tervisega seotud halva käitumise lõksu noormehed, see on ka üks põhjus, miks neid nii palju põhikoolist välja kukub. Eriti kahju on sellest, et nende laste elu on rikutud. Palju odavam on maksta palka tugispetsialistidele. Tean paljusid koole, kus spetsialistid saavad õpetajast vähem palka. Seegi raskendab koolil spetsialistide leidmist.

Kas praegusel ajal on üldse võimalik koolis ilma tugisüsteemita hakkama saada?

Ants Rebane: Tähtis polegi niivõrd süsteem ise kui tegevuse süsteemsus. Hakkame tegelema lapsega juba alates lasteaiast, niisamuti iga kooli tuleva uue õpilasega.

Heli Rand: Kohe, kui lapsevanem tuleb kooli astumise avaldusega sekretäri juurde, anname talle ka tugimeeskonnaga kohtumise aja. Tahame teada, mis on koolivahetuse põhjus – kas mõni õppimise või suhtlemisega seotud probleem või kolimine, millega käivad sageli kaasas muutused peres. See on oluline info, et mõista lapse käitumist ja teda vajadusel toetada.

Ants Rebane: Kui ma kuus aastat tagasi Loo keskkoolis direktorina alustasin, oli siin alla 300 õpilase, praegu on poole võrra rohkem. Ometi oli siis lahendamata juhtumeid rohkem, kuna tugimeeskond oli alles eelmise juhi ajal tarmukalt alustanud. Kui mõned koolid panustavad rohkem lõpuklassidele, siis meie prioriteet on algklassid. Mida rohkem kool kontsentreerib tähelepanu algklassidele, seda vähem lahendamata juhtumeid jõuab põhikooli. Kui meid rõõmustab, et 70%-l õpilastest ei ole tunnistusel aastahinnetes kolme ja koolist põhjuseta ei puuduta, siis on selle taga mitte ainult õpetajate, vaid ka tugimeeskonna hea töö. Õpilaste enesekindlust ja turvatunnet aitab tõsta hea õpikeskkond, mis on HEV-laste jaoks eriti oluline. Siin aitab palju kaasa huvitegevus. Koolil on umbes 30 tasuta ringi, lisaks asub koolimaja kõrval muusika- ja kunstikool. Pean kiitma omavalitsust, kes huviharidust väärtustab ja toetab. Nüüd on sellest õnneks ka riigi tasandil aru saadud. Kui tehnikakalduvusega käitumishäiretega poiss leiab rakendust moto- ja robootikaringis, aitab see teda joone peale ka õppimises. Koolijuhina näen, kuidas see kõik toimib. Oluline pole mitte teatud hulk spetsialiste koolimajas, vaid see, et tugisüsteem toimiks selliselt, et resultaat on näha. Usaldusväärsuse ongi meie kooli tugisüsteem pälvinud just tulemuste poole pealt, edulugusid teab terve maja.


2 arvamust teemale “Loo keskkooli tugimeeskond tegeleb lapsega lasteaiast alates”

  1. reedi ütleb:

    Õige,probleemid ei alga alles koolis. Ka lasteaia tugispetsialiste tuleks väärtustada, et õigel ajal ennetada probleeme hiljem…

  2. Kärt Kase ütleb:

    Tore ja inspireeriv lugu! Lahus ja tülitsevatele vanematele vpib soovitada ka koolitusprogrammi Dialoog laste nimel. Vt http://www.dialooglastenimel.ee

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!