Mis on sotsiaalsed pädevused ja kuidas neid õpetada?

28. okt. 2016 Mailis Ostra Tallinna Kuristiku gümnaasiumi õpetaja - 1 Kommentaar
Mailis Ostra. Foto: erakogu

Mailis Ostra: „Pädevuste valdkond ei tohiks olla lisakohustus, vaid osa õpetaja põhitööst.” Foto: erakogu

 

Kuidas saab õpetaja kujundada seda, millest tal pole terviklikku ettekujutust?

Riiklik õppekava ja teised ametlikud dokumendid toonitavad, et õpilane peab lisaks teadmistele saama koolist kaasa sotsiaalse pädevuse. Ta peab oskama teistega arvestada, ennast teostada, koostööd teha jne. Paraku tundus mulle, et selle kõige õpetamine kipub jääma koolis tagaplaanile. Miks? Kas seda ei osata? Või ei taheta?

Selguse saamiseks viisin läbi uuringu, mille käigus intervjueerisin neljas koolis kokku 20 õpetajat (1). Selgus, et kõik õpetajad pidasid õpilaste sotsiaalse pädevuse kujundamist väga oluliseks, pool vastanutest arvas, et sotsiaalne kompetentsus on isegi tähtsam kui aineteadmised. Järgnevalt mõned väljavõtted õpetajate vastustest.

Sotsiaalne pool on aineõpetusest tähtsam

  • Eesti kool on liiga palju aine poole kaldu. Tegelikult tähtsam on sotsiaalne pool.
  • Meie kool on liiga rattas. Kõike tehakse liiga tormakalt. Palju tähtsam on see, kuidas õpilased ja õpetajad omavahel läbi saavad.
  • Suur probleem on vähene suhtlemine, koostöö […] Igaüks ajab oma rida, kuigi tegelikult ajame nagu ühte asja.

Huvitav on aga see, et neid väga vajalikuks peetavaid pädevusi mõistetakse kohati üsna erinevalt. Intervjueeritud 20 õpetajat pakkus välja koguni 45 sotsiaalse kompetentsuse selgitust. Toon nelja sagedamini mainitud aspekti kohta näiteid õpetajate vastustest.

  • Suhtlemisoskus
    Sotsiaalselt pädev inimene valdab suhtlemiskunsti: õigel ajal räägib, kellega, kuidas räägib.
  • Teistega hakkama saamine
    Sa pead aru saama, millal inimene vajab sinu abi, millal ta sinuga manipuleerib.
  • Koostööoskus ja -valmidus
    Elus on koostöö igal pool vajalik. Koostööoskus annab uusi võimalusi ja paremaid lahendusi.
  • Empaatiavõime
    Näidata erinevaid võimalikke vaate- ja tunnetuspunkte erinevates situatsioonides. Asetada ennast teise inimese nahka, püüda aru saada, mida ta tunda võiks. Seda ka peegeldada. Juhul kui teie sellises olukorras oleksite, mida teeksite.


Aga õpilane ise?

Statistika põhjal tuli välja, et õpetajate arvates on suhtlemisoskus kõige tähtsam sotsiaalne pädevus. Peamine probleem oli aga see, et iga õpetaja tõi esile mingi üksiku tahu, kuid mitte kõiki tahke tervikpildina.

Lootsin, et ühe aspektina saab õpetajate vastustest välja tuua õpilase n-ö isikusisese kompetentsuse, sest sotsiaalse pädevuse alus on iseendaga toime tulemine. Paraku õpetajad seda välja ei pakkunud.

Kuidas sotsiaalseid pädevusi õpetada?

Küsisin õpetajatelt ka seda, kuidas nad soovitaksid sotsiaalseid pädevusi õpetada. Eranditult kõik vastajad olid kindlad, et seda tuleb teha grupis töötamise-õppimise kaudu. See toimib siis, kui kõik õpetajad meeskonnana ühtselt ja ühise meetodiga toimetaks. Välja pakuti ka konkreetseid töövõtteid. Järgnevalt taas mõned väljavõtted küsimuste vastustest.

Paaris- ja rühmatööd. Paaristööde puhul jälgib üks pedagoog, et moodustuks paarid, kus oleks üks natuke kiirema taibuga ja üks natukene selline õpilane, kes vajab rohkem aega, et nad teineteist toetaks. Tihti on neil omad eelistused, tasub tunda ka seda olukorda, kus koostöö ei laabu […] kas sellises olukorras saab midagi ette võtta või ei. Ka n-ö läbikukkumised tulevad ju kasuks.

Projektid. Kasulik on pikemat projekti koos tegema panna sellised inimesed, kes muidu kokku ei puutu. Ühine vastutuse jagamine tuleb [—]. Kui panna paremad sõbrannad kokku, siis käib see kokkuleppimine isegi kiiremalt […] sina teed ära ja mina esitlen. […]

Projektipäevad, kus on erinevas vanuses õpilased koos tegutsemas rühmades. Suhtlemisele aitab see kindlasti kaasa pluss eluks tutvused.

Õpilane õpetab. Kolm pedagoogi tõi välja, et tähtsal kohal on kõikvõimalikud aktiivõppe meetodid: ise tegutsevad, ise räägivad, annavad endale aru, mida teevad. Üks õpetaja planeerib oma tundi põhimõttel „Katsun ise võimalikult vähem rääkida” ning teine on viimasel ajal hakanud kasutama võtet, et õpilased õpetavad ise teistele.

Üks intervjueeritav tõi välja mõtte ka hindamise kohta: Tähtis on see, et kui inimene ei ütle sulle ainult numbreid või hindeid, vaid kirjutab hinnangu, siis see on juba sotsiaalne. Ta on laiem ja personaalsem, informatiivsem.

Rollimängud. Sotsiaalsete pädevuste õpetamisel on ühe õpetaja arvates oluline tuua elulisi näiteid. Teine rääkis juhtumist, kus õpilased arvasid, et lähevad etendust vaatama, aga varsti leidsid hoopis end laval. Nimelt kaasasid nende kooli välispartnerid neid etendusse, kus pidi inglise keeles hakkama saama.

Situatsioon postkontor: Poisid pidid oma keele- ja veenmisoskuse ning kehakeele abil postkontori töötaja ära veenma. 9. klassi pidi ära saatma haamri, […] aga paki peale oli kirjutatud iPhone. Ta rääkis, et see on uus mudel, millel on uus kuju. […] Miks see nii raske on? […] see on kullast [—] Saatmine maksab 30£ […] Mul ei ole nii palju. Aga kuidas ei ole, kui tahate saata kullast iPhone? […] Ma leidsin selle.

Kui alguses võib tunduda, et õpilased ei pruugi taoliste uute õpetamismeetoditega kaasa minna, siis aktiiv­õppe meetodeid järjepidevalt kasutav õpetaja ütleb, et mida nooremates klassides seda alustada, seda lihtsam on: nad on vastuvõtlikumad. Mida rohkem teha, seda rohkem nad harjuvad. […] Näevad, et saavad nii ka asja selgeks ja on ka muud kasu. Nad saavad aru, miks see kasulik on.

Kuidas määratleb sotsiaalset pädevust teadus?

Möödunud õppeaastal uurisin teemat põhjalikumalt ja leidsin Hollandis 2008. aastal välja töötatud sotsiaalsete pädevuste määratluse (2). Umbes nii võikski välja näha sotsiaalsete pädevuste terviklik esitus: toimetulek iseenda ja teistega ühiskonnas ning selles defineeritud hoiakud, teadmised, oskused ja reflektsioon kompetentsuse osana.

tabel
Kolm ettepanekut

Minu uurimistöö põhjal võib öelda, et sotsiaalsete pädevuste õpetamine koolis on juhuslik ja sõltub õpetaja subjektiivsest lähenemisest. Kõik intervjueeritavad teevad midagi, kuid parimaid kogemusi ega ideid ei jaga, mistõttu suurem mõju puudub.

Ettepanekud õpetajatele:

  • arutage läbi ja leppige teiste aineõpetajatega kokku, milline on teie ühine arusaam sotsiaalsetest kompetentsustest;
  • jälgige iga õpilase positsiooni klassis, tema läbisaamist kaaslastega. Vajadusel küsige nõu kooli tugispetsialistidelt.

Ettepanek koolijuhile:

  • seadke sisse regulaarne koosolek, kus saab pingevabas õhkkonnas kogemusi vahetada ning töötada välja uusi töövõtteid. Tähtis on, et pädevuste valdkond ei oleks lisakohustus, vaid osa õpetaja põhitööst. Õpetajad ise näevad selleks vajadust, kuid on oma töökoorma all praegu jõuetud panustama.

 


Soovitav lugeda:

(1) Ostra, M. (2016) Sotsiaalsete kompetentside õpetamine põhikoolis: toetavad ja takistavad tegurid õpetaate hinnangul. [Bakalaureusetöö] Rakvere: Tallinna ülikooli Rakvere kolledž. http://bit.ly/2cJD96e

(2) Zwaans, A., van der Veen, I., Volman, M. ja ten Dam, G. (2008) Social competence as an educational goal: The role of the ethnic composition and the urban environment of the school. Teaching and Teacher Education 24, 2118–2131.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mis on sotsiaalsed pädevused ja kuidas neid õpetada?”

  1. […] Mina mõtlen sotsiaalsetest oskustest pärast oma uurimistöö kirjutamist kui inimese hakkamasaamisest iseenda, teistega ja ühiskonnas. Nimetatud tööst kirjutasin Õpetajate lehte ka ühe artikli. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!