Sameli aed ja aeg

7. okt. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Sirje Pärismaa

Sirje Pärismaa

Meie koolis, Kohtla-Järve 1. keskkoolis tuli igaühel suviti teha mitme nädala jagu töötunde kooliaias. Juba kevadel tehti graafik, kuhu klassijuhataja märkis, kes millal aeda läheb. Kuigi kohustuslikud asjad kipuvad olema vastumeelt, ei kippunud me aiatöödest viilima, vaid tegime rõõmsalt ära nõutud tunnid ja vahel rohkemgi.

Hiljem, kui juba ise õpetaja olin, mõistsin, et üleüldise usinuse taga oli eelkõige meie direktori, Heldur Sameli pedagoogiline talent ja isiklik eeskuju. Iga päev oli ta aias kohal ja müttas koos meiega. Kooliaeda kutsutigi linnas Sameli aiaks. Talviti sai meie kooli juures esimesena linnas valmis liuväli, sest sellegi tegemisel kääris direktor ise käised üles. Hilisemad lennud olid suviti direktoriga ka malevas.

Samel oli väga tugev aineõpetaja: tema geograafiatunnid olid põnevad, jutustused laiast ilmast nii haaravad, justkui oleks ta ise neis paigus käinud. Kuulasime, suud sõna otseses mõttes ammuli. Mäletan, kuidas maavärinast kõneldes haaras ta näitlikustamiseks kellegi laualt joonlaua ja murdis selle pooleks. Klass ahhetas, aga teooria jõudis kohale.

Samelil oli kombeks teha ka kooli üldkogunemisi. Õpetajad jäeti ukse taha ja õpilased seisid klasside kaupa rivis. Kuulasime, mida on koolipapal öelda. Kogunemistel jagati kiitust ja võeti ette paharette, kusjuures laitagi oskas Samel niimoodi, et keegi ei tundnud end alavääristatuna.

Elasin koolimaja kõrval ja nägin, et direktori kabineti aknad olid hilja õhtulgi valged. Vahel pidas ta pikki kõnelusi nendega, kes olid mõne pahateoga hakkama saanud. Aga Samel võis olla ka hajameelne. Kord unustas ta ühe vestlusele kutsutu mitmeks tunniks kabinetti luku taha, ise asjatas mööda koolimaja. Kui ta „vangi” juurde tagasi jõudis, polnud tol bravuurikusest enam jälgegi.

Minule, nagu paljudele teistele Kohtla-Järvel koolis käinutele, oligi Heldur Samel ideaalõpetaja ja eeskuju. Inimlik, elutark, tasakaalukas, õiglane, vaimukas.

Nelja aasta eest meie kooli 90. aastapäeval tõusis kogu saal Heldur Sameli kõne järel püsti ja maruline aplaus ei tahtnudki lõppeda. Meid hämmastas ka 85-aastase mehe mälu – pärast aktust juttu ajades piisas vilistlastel oma nime ütlemisest ja juba tekkis tal seos.

Sel suvel, 13. juulil sai Heldur Sameli aeg siin ilmas otsa. Piinlik, aga ma ei teagi, kas Sameli aed on veel alles.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!