Toome maailma klassituppa

7. okt. 2016 Madli-Maria Naulainen Kuressaare gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja - Kommenteeri artiklit
Tüüpiline klassitund täna – õpilastel on arvutid kogu aeg käepärast. Foto: Gert Lutter

Tüüpiline klassitund täna – õpilastel on arvutid kogu aeg käepärast. Foto: Gert Lutter

 

Digitaalne kirjaoskus ei ole sünnipärane. Seda on vaja õppida ja õpetada.

Veel tänapäevalgi võib sattuda silmitsi kolleegiga, kelle arvates digivahendid ja -õppematerjalid segavad tõsist õppimist ning nende kasutamine õppetöös peaks olema keelatud.

Väga raske on nendega nõustuda. Juba pikki aastaid elame ühiskonnas, kus tehnoloogia mõjutab kõiki valdkondi. Oleks väga veider hoida õpilased koolipingis kõigest sellest eemal.

Õpilasete digioskuste pagas on piiratud

Milles on aga tegelik probleem? Pigem mõnegi õpetaja ja lapsevanema usus, et õpilased on nagunii tehnoloogiaga sina peal, milleks seda kõike veel õpetada. Nutitelefon, tahvel-, laua- või sülearvuti on õpilastel enamasti nii koolis kui ka kodus ning nad oskavad neid kiiresti ja osavalt kasutada. Maailm tundub olevat nende ees lahti.

Paljud digitaalseid õppematerjale kasutavad õpetajad on aga  märganud, et vahel puudub õpilastel isegi elementaarne info otsimise ja filtreerimise oskus. Nad  ei pruugi osata vormistada nõuetekohast tekstidokumenti, ei tea võimalusi internaktiivse sisu loomiseks ning jagamiseks, jäävad hätta, kui mõnes aines tuleb kasutada uut keskkonda, ei tea ega oska viidata leitud sisule jne. Mida nad hästi oskavad, on sotsiaalmeedia kanalite kiire kasutamine ja endale oluliste uudiste jälgimine. Vähegi sihipärasemad ülesanded, näiteks infograafika, interaktiivse geograafiakaardi, ajatelje või nõuetekohase esitluse loomine mõne ajaloosündmuse illustreerimiseks, võivad neile aga üle jõu käia. Seega ei peaks õpetaja arvama, et tänapäeva noortele on digitaalne kirjaoskus justkui kaasa sündinud. Avar maailm pole õpilastele kaugeltki nii kättesaadav, kui meile tundub. Seepärast peaks õpilaste digitaalse kirjaoskuse arendamine olema iga aineõpetaja oluline ülesanne.

Kultuurilugu kogu oma kirevuses

Ent kuidas ma ise digitaalseid õppematerjale kasutanud olen? Olen seda teinud juba alates sellest, kui kolmteist aastat tagasi kooli õpetajaks tulin. Oma esimesed eri meediume sisaldavad esitlused panin kokku kultuuriloo õpetamisel. Tegu oli valikainega, mille sisu sain ise luua, seda ei piiritlenud konkreetne ainekava. Illustreerisin oma tunde teemakohaste piltide, graafikute ja filmilõikudega. Just tänu digivahenditele sain kultuuri teemat kogu tema kirevuses esile tuua. See oli õpilastele põnev. Kohe alguses kaasasin infotehnoloogiat kasutama ka õpilased. Näiteks andsin neile ülesande koostada kohaliku linnaruumi fotovaatlus, mida hiljem klassikaaslastele digitaalsel teel esitleti. Samuti palusin traditsioonilised stendiplakatid vormistada digiplakatitena, sest see andis suuremaid võimalusi oma loovust rakendada.

Rännakud ruumis ja ajas

Ajalooõpetajana olen saanud tänu digivahenditele rännata koos õpilastega paikades, millest ajalootundides juttu on olnud. Digimaailmas ei ole sugugi keeruline minna rännakule Ateenasse või Rooma, kui jutuks on antiikmaailm, vaadata maailmakuulsate katedraalide vägevust keskaja jumalakeskse maailmapildi illustreerimiseks, jalutada ringi Versailles’ kompleksis või külastada mõnd maailmakuulsat muuseumi. Palju sedalaadi sisu on teinud kõigi jaoks kättesaadavaks nt Google, kes on loonud lisaks tänavavaate abil rändamise võimalusele palju interaktiivseid ajaloonäitusi eri teemadel.

Tänu digivahenditele saame tuua maailma avaruse oma väiksesse klassituppa ja lasta õpilastel sealt teadmisi ja kogemusi ammutada. On ju päris tore, kui ajaloo- või kunstiajalootund viib sind Louvre’i kunstimuuseumi, kus sinu ülesanne on saale külastades välja otsida kunstiteosed, mis illustreerivad üht või teist konkreetset ajastut, ja jagada leitut oma klassikaaslastega digitaalsel teel.

Jagamise rõõm on topeltrõõm

Olen seda meelt, et digitaalseid õppematerjale, mis on loodud mingi konkreetse sisu edasiandmise lihtsustamiseks, on mõistlik jagada nii õpilastega kui ka kolleegidega, kes samade teemadega töötavad. Olen jaganud nii õpilaste kui ka kolleegidega oma esitlusi, teste, mänge, viidete kogumikke jms. Need on internetis vabalt leitavad ja kõigile kasutatavad.

Minu meelest on jagamine mõistlik isegi siis, kui tegu on päris väikeste asjadega, näiteks mõni valmis tehtud esitlus, mõistekaart, enesekontrollitest või viktoriin, sest väiksedki valmis asjad aitavad säästa teiste õpetajate aega – nad ei pea neid ise välja mõtlema.

Kuna olen Koolielu portaali ainemoderaator, siis on uue digimaterjali jagamine olnud ühtpidi minu töö ja teistpidi suurepärane võimalus olla tavapärasest paremini kursis sellega, mis ajalooõpetuses nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt silmapiiril paistab. Hea digisisu jagamine tundub seetõttu täiesti elementaarne ja üldist heaolu kasvatav tegevus.

Mäletan, et hakkasin jagamise väärtust märkama siis, kui koolitustel, seminaridel või ainealastel koosviibimistel hakkasid kolleegid, keda ma varem isiklikult ei tundnud, mulle ütlema, et ahaa, sina oledki see Madli-Maria, ma olen leidnud sinu materjale ja kasutan neid oma tundides ning olen tahtnud sind selle eest tänada. Niimoodi on see toiminud aastaid. On alati meeldiv üllatus ja teistpidi ka tunnustus, et minu loodud materjalid on vajalikud ja toeks ka teistele.

Jagamise kultuuris on õpetajad muidugi erinevad: mõni hoiab omaloodud materjale kiivalt endale, teised on jagajad. Mina pooldan jagamist, sest nii saame üheskoos välja arendada väga häid õppematerjale.

Mõned tähelepanekud

Kahtlemata on teemasid, mis kvaliteetse digitaalse õppematerjaliga kaetud pole. Siis tuleb neid ise teha, aga see on ajamahukas töö, isegi kui oleme selles osavad. Lisaks teeme uue loomisel vigu.

Esialgu ei pööranud ma õppematerjali loomisel selle vormilisele korrektsusele ülemäära tähelepanu, keskendusin pigem sisule ja visuaalsele atraktiivsusele. Nüüd aga pean vormistust väga oluliseks, sest elu näitas üsna ruttu, et õpetaja eeskuju loob ka õpilaste harjumused. Kuidas tegutseb õpetaja, nõnda õpib ka õpilane sisu looma.

Teine nüanss on, et kord loodud õppematerjali kvaliteedi püsimiseks tuleb seda uuendada ning täiendada. Eriti tuttav on see näiteks ühiskonnaõpetuse õpetajale, kus kogu õpetuse näidete osa – valimiste tulemused, päevakajalised uudised, statistilised andmed jne – muutub pidevalt. Õnneks on just digitaalseid õppematerjale lihtne uuendada.

Ja kolmaski nüanss – õpetaja üksinda kõike ei jõua. Seepärast peaks olema loomulik, et kasutatakse ka kolleegide loodud digimaterjale. Lihtsam on kasutada laenatud materjali, kohandades seda oma vajadustele, selle asemel, et kõike algusest peale ise teha.

Digimaterjali loomise juhend

Mahukaid ja terviklikumaid õppematerjale tasub õpetajatel luua üheskoos. Ühiselt loodud ja jagatud materjalide eelis on laialdasema kogemuse rakendamine sisusse. Et koostöö läheks viperusteta, soovitan lugeda HITSA vedamisel kevadel valminud juhendit „Digitaalse õppematerjali loomise soovitused” (oppevara.hitsa.ee/kvaliteet/). See juhend on ühtlasi hea näide, milline peaks olema kvaliteetne digitaalne õppematerjal. Veel häid näiteid leiab aadressilt oppevara.hitsa.ee.

 


SAMAL TEEMAL

Kvaliteetne digitaalne õppematerjal aitab Z-generatsioonil paremini õppida

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!