Vene vapi lugu

14. okt. 2016 Tiit Saare heraldik, ajaloolane - Vene vapi lugu kommenteerimine on välja lülitatud
Vene kahepäise kotka tiiva all. Detail Liivi-, Eesti- ja Saaremaa kaardilt. J. Chr. Brotze, 18. sajandi lõpp.

Vene kahepäise kotka tiiva all. Detail Liivi-, Eesti- ja Saaremaa kaardilt. J. Chr. Brotze, 18. sajandi lõpp.

 

Ajaloolise pärimuse järgi olevat Bütsantsi kahe peaga kotka toonud Moskvasse 1472. aastal viimase Bütsantsi keisri Konstantinos XII vennatütar Sofia Palaiologos kaasavaraga. Seda kotkakujundit ei saa siiski nimetada vapiks (vt ÕpL 26.08) – Bütsantsis ei olnud vappi, kahepäine kotkas oli eelkõige Palaiologoste embleem, mis ehtis riideid, mööblit jms. Tegelikult kasutas Ivan III Bütsantsi kotkast esmakordselt 1497. a Saksa-Rooma keisri Maximilian I-ga sõlmitud lepingut kinnitaval Moskva suurvürsti pitseril. Saksa-Rooma keisrikotkaga sarnase vapilinnu kasutamisega olevat Ivan III rõhutanud võrdsust Habsburgidega.

Palaiologoste kahe peaga kotkas. Bütsants, 15. sajandi miniatuur.

Palaiologoste kahe peaga kotkas. Bütsants, 15. sajandi miniatuur.

Vene riigi algusaegadest

9. sajandil jäid idamaadega kaubavahetust pidavad rootsi viikingid ehk varjaagid (muinasskandinaavia varingr ‘sõdalane’) piki Dnepri jõge „varjaagide juurest kreeklasteni kulgeva tee” äärde paikselt elama ja asutasid tugevate linnustega kindlustatud riigikesed. Nestori kroonika järgi kutsusid slaavi ja soome hõimud Rootsist russide vürsti Rjuriku, kes ühendas riigikesed Novgorodi vürstiriigiks (Gardarike). 882. a vallutas Rjuriku järel Nov­gorodis võimule saanud vürst Oleg Kiievi ning pani aluse Kiievi-Vene vürstiriigile. 988. a ristiusu vastu võtnud Kiievi-Vene suurvürsti Vladimiri järeltulija Jaroslav Targa ajal laienes algselt vürstide suguvõsa tähistanud nimetus russ kogu rahvale.

Vene riik sai alguse 1125.–1157. a Kiievi-Venest eraldunud Kesk-Venemaa Rostovi-Suzdali vürstiriigist. Kui Juri Dolgoruki poeg Andrei Bogoljubski tõi vürstkonna keskuse Vladimirisse, hakati seda nimetama Vladimiri-Suzdali vürstiriigiks. 1147 mainiti esmakordselt Moskva jõe äärde rajatud puitlinnust. 1237.–1240. a vallutas Batu-khaan endised Kiievi-Vene vürstiriigid ning kohalikud vürstid muutusid Kuldhordi vasallideks. 1328. a sai Vladimiri vürst Ivan Kalita andamite ja lipitsemise tulemusena Kuldhordi khaanilt suurvürsti tiitli koos ainuõigusega (jarlõkk) maksude kogumiseks. Samal ajal viis Vladimiri metropoliit oma residentsi Moskvasse, millega kujunes sellest peagi vürstiriigi uus pealinn.

Ivan III pitser. Saksa-Rooma keisrikotka sarnase vapilinnu kasutamisega olevat Ivan III rõhutanud võrdsust absburgidega.

Ivan III pitser. Saksa-Rooma keisrikotka sarnase vapilinnu kasutamisega olevat Ivan III rõhutanud võrdsust absburgidega.

Esimesed vapimärgid

Vladimiri vürstide pitsatitel ja müntidel kujutati 13. sajandist alates ratsutavat vürsti hoidmas oda või jahipistrikku. Sama pitsatipilti kasutas esimene Moskva vürsti tiitlit kandnud Ivan I Kalita. Kui Moskva suurvürst Ivan III keeldus 1480. a Kuldhordile maksu maksmast ning alustas vürstiriikide liitmist („Vene maade kogumist”), lisati ratsutava vürstiga pitsatile hobuse jalgade alla mongoleid sümboliseeriv draakon. 18. sajandil seostati Moskva vürsti pitsatipilti draakonit tapva rüütelpühaku Georgiga, mille kinnistamiseks asutas keisrinna Katariina II 1769 Vene impeeriumi sõjalise autasu, Georgi ordeni.

Ivan III järgsete Moskva valitsejate ajal muudeti Bütsantsi päritolu kahepäise kotka kuju ja hakati sellele lisama sümboleid. Esmakordselt paigutati, jällegi Saksa-Rooma vapi eeskujul, kotka rinnale Moskva suurvürsti ratsanikuga embleem Ivan IV Groznõi ajal. Euroopaliku vapina esitati Moskva embleemiga kotkast Vale-Dmitri I ajal. Tsaari valitsemist sümboliseeriva skeptri ja riigiõuna lisas kotka küünte vahele tsaar Aleksei Romanov.

Vene impeeriumi väike vapp aastast 1883.

Vene impeeriumi väike vapp aastast 1883.

Must tsaarikotkas

Peeter I asendas senise kuldse tsaarikotka Saksa-Rooma keisrivapi eeskujul mustaga, kotka pead ehiti saksa vürstikroonidega. 1721. a anti Peeter I-le keisri ja imperaatori tiitel. Selle tähistamiseks vahetati senised vürstikroonid Saksa-Rooma poolitatud muna eeskujul kujundatud imperaatorikroonidega (Peeter I imperaatorikroon läks Peeter II ajal kaduma).

18. sajandil jätkasid Peeter I järeltulijad tsaarikotka muutmist ja täiendamist. Jelizaveta Petrovna ajal ühendati imperaatorikroonid sinise Andrease ordenilindiga. Paul I lisas Malta ordu suurmeistrina kotka rinnale Moskva vapi alla valge Malta risti, mis hiljem, Aleksander I ajal kõrvaldati. Aleksander I tsaarikotkas matkis Napoleoni ampiirile omaselt antiikset Jupiteri kotkast. Senised regaalid asendati ajastule vastavalt võidupärja, tõrvikute ja äikesenooltega.

1826. a kujundati esmakordselt tsaarivapist erinev Romanovite dünastia vapp. Musta tsaarikotka rinnal kuldsete ja hõbedaste lõvipeadega musta servisega hõbedasel kilbil kujutatud punane mõõga ja kilbiga relvastatud greifi motiiv pärines vojevood Nikita Romanovi lahingulipult, stjag’ilt.

1882. a kinnitas tsaar Aleksander III maalikunsti akadeemiku A. Šarlemani kujundatud Vene suure impeeriumivapi uuendatud etalonkujutise. Sellel kujutati tsaaririigi kotkaga kuldset kilpi seda hoidvate peainglite Miikaeli ja Gabrieliga. Kilpi ehtis arheoloogilise leiuna avastatud ja rekonstrueeritud Aleksander Nevskile omistatud kiiver. Suurt vappi pärgaval loorberi- ja tammeokstest ringil kujutati Kaasani, Poola, Tauria, Vana-Vene suurvürstiriikide, Romanovite dünastia, Soome, Gruusia ja Siberi valitseja vappe. Vappi pärgava ülemise kaare moodustasid Kirde-Vene, Leedu-Valgevene, Suur-Vene, Edela-Vene, Baltimaade ja Turkestani vapid.

 


Vene Föderatsiooni riigivapp, kinnitatud aastal 2000.

Vene Föderatsiooni riigivapp, kinnitatud aastal 2000.

VENE RIIGIVAPP

Pärast augustiputši ja N Liidu lagunemist lõpetati NSV Liidu vapi kasutamine ja Vene Föderatsiooni rahvusvaheliselt tunnustatud riigivapiks oli Vene NFSV sümbol. 30.11.1993 kinnitas president Boriss Jeltsin riigivapiseaduse ja selle juurde kuuluva riigivapi etalonkujutise. Vene NFSV-le viitaval punasel heraldilisel kilbil kujutatud kuldne tsaari regaalide ja kroonidega kotkas sümboliseerib Venemaa ajaloolist väärikust ning traditsiooni. Monarhistidele ei meeldinud tsaarikotka kuldne värv, demokraatide jaoks olid häirivad monarhiale viitavad regaalid. Sellest hoolimata kinnitas riigivapi 20.12.2000 ka Vene Föderatsiooni nõukogu.

 


Ajaloo prügikasti, ajutiselt

Arvatavasti Günther Reindorffi kavandi järgi kujundatud Р.С.Ф.С.Р. vapp, mida kasutati praktiliselt muutumatuna 1977. aastani.

Arvatavasti Günther Reindorffi kavandi järgi kujundatud Р.С.Ф.С.Р. vapp, mida kasutati praktiliselt muutumatuna 1977. aastani.

Tsaari troonist loobumisega 1917. a veebruaris võimule tulnud Ajutine Valitsus võttis kasutusele lasteraamatute illustraatori Ivan Bilibini kujundatud lihtsa kroonide ja regaalideta kotka, mille motiivi aluseks oli Ivan III pitseril kujutatud vapilind. Riigivapiks kinnitamise otsuse pidi tegema kokku kutsutav asutav kogu, kuid juba oktoobris korraldasid bolševikud riigipöörde ja võimule saanud Vladimir Uljanov-Lenini nõukogude valitsus kuulutas igasugused ajaloolised sümbolid feodaalseteks iganditeks ja töörahva riigile sobimatuks, mille koht pidi olema ajaloo prügikastis.

Nõukogude Vene esimeseks „vapiks” kujunes ajutise nõukogude valitsuse pitsat, mille südamikus oli kiri: ВЛАСТЬ СОВЊТОВЪ ja pitsati rõngal valitsuse täielik nimi: КРЕС­ТЯНС­КОЕ И РАБОЧЕЕ ПРА­ВИ­­ТЕЛСТ­ВО РЕСПУБЛИКИ РОС­СIИ.

Rahvusvaheline riikidevaheline suhtlemine eeldab piktograafilise riigipitsati kasutamist. Nõukogude riigile sobivaks embleemiks leiti revolutsiooniembleemidelt ja plakatitelt füüsilist tööd tegevate talupoegade ja tööliste liitu väljendav ristatud sirbi ja vasara kujutis. Esimesele vapiga pitsati kavandile oli Punaarmee tunnusena lisatud mõõk, mille aga olevat Lenin käskinud eemaldada, väites, et nõukogude riik ei taha sõda. Juunist 1918 kasutati rahvakomissaride nõukogu sümbolina pitsatit, mille vapiväljal kujutati stiliseeritud sirbi ja vasaraga ehitud ning rullitud servadega barokk-kilpi. Kilpi pärgasid jõukust väljendavad nisuvihud. Pildi all egiidil oli Karl Marxi sõnastatud kommunistide deviis: ПРОЛЕТАРИИ ВСЕХ СТРАН СОЕДИНЯЙТЕСЬ!

Samal aastal vastu võetud Vene SFNV konstitutsioonis kirjeldati sirpi ja vasarat punasel foonil uue ühiskonna sündi sümboliseeriva kuldse päikese kiirtes. Kilbil pidi olema veel riigi nime abreviatuur Р.С.Ф.С.Р. Põhiseadusjärgse riigivapi saamiseks korraldati uus konkurss. Esitatud kavanditel kujutati kirjelduses mitte mainitud detaile, nagu Merkuuri saua, mõõka, palmioksa jms. 1920. a valiti välja arvatavasti Günther Reindorffi kujundatud, kuid arhitekt Nikolai Andrejevi kohendatud kavand, mille ülevenemaaline kesktäitevkomitee heaks kiitis. Vappi kasutati praktiliselt muutumatuna 1977. aastani. Siis lisati teiste liiduvabariikide vappidega ühtlustamise eesmärgil kilbi kohale punane täht. Vene SFNV vappi matkisid Ukraina ja Valgevene nõukogude vabariigid.

30. detsembril 1922 otsustasid Vene SFNV, Ukraina SNV, Valgevene SNV ja Taga-Kaukaasia SFNV moodustada uue liitriigi – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Järgmisel aastal korraldati liitriigi vapikonkurss. Enam-vähem sobivaks hinnati kavand, mille kesksel väljal kujutati tõusva päikese kiirtes pöörleva gloobuse taustal kuldset sirpi ja vasarat, mis pidi sümboliseerima töörahva võitu kogu maailmas. Maakera kohal säras punane kommunismi täht (mis oli algselt Punaarmee tunnus ja kokard).