Viime Eesti hariduse maailma absoluutsesse tippu

14. okt. 2016 Raivo Juurak toimetaja - Viime Eesti hariduse maailma absoluutsesse tippu kommenteerimine on välja lülitatud
Kiiremad koolijuhid said endale Thomas Rudmiku raamatu „Becoming Imaginal: Seeing and Creating the Future of Education”. Fotol kirjutab autor pühendust koolijuhtide ühenduse esimehe Toomas Kruusimäe eksemplari. Foto: Raivo Juurak

Kiiremad koolijuhid said endale Thomas Rudmiku raamatu „Becoming Imaginal: Seeing and Creating the Future of Education”. Fotol kirjutab autor pühendust koolijuhtide ühenduse esimehe Toomas Kruusimäe eksemplari. Foto: Raivo Juurak

 

Sellise üleskutse käis 10. oktoobril riigikogu konverentsisaalis välja õppimist uuriva instituudi Imaginal Education tegevjuht Thomas Rudmik. Ta väitis, et Eesti on väike ja siin piisaks kõigest 1500 õpetaja ümberkoolitamisest, et viia kogu maa koolid üle neuroteadusel põhinevale õppekorraldusele, mis on senisest mitu korda tõhusam.

Kanada eesti päritolu visionäär ja hariduse reformija Thomas Rudmik toonitas, et praegu kasutusel oleva õppekorralduse täiustamise puhul on piltlikult öeldes tegemist vankri sõiduomaduste parandamisega, kuid juba ammu on aeg võtta vankri asemel kasutusele auto ehk siis neuroteadusel põhinev õppekorraldus. Seda on juba tehtud mitmes Kanda piirkonnas, kus on tulemused naaberpiirkondadest tunduvalt paremad.

Thomas Rudmiku ja instituudi Advanced Learning tegevjuhi J. W Wilsoni ettekandeid kuulas riigikogu konverentsisaalis ligi 80 Eesti koolijuhti. Paljud neist olid läbinud 1990. aastatel Kanada haridusteadlase Michael Fullani koolitusprogrammi ja neile oli Rudmiku ja Wilsoni ettekannetes paljugi tuttavat. Näiteks väide, et me mäletame praeguse ebaefektiivse õppeviisi pärast vaid 1‒5% koolis õpitust. Ka väide, et stress viib tulemused kuni 20% alla, on meile tuttav. Rudmik väitis ka, et õpetajad pole õppinud, kuidas inimene tegelikult õpib. Tuttavalt kõlas väide, et kõik on andekad. Kui mõni ei ole, siis on teda valesti õpetatud. Õpetaja peab õpetama lapsi õppima, mitte neile teadmisi üle kandma. Õpilased peavad ise oma nõrgad kohad üles leidma, mitte nendega õpetajale vahele jääma. Jne.

Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised – see Albert Einsteini aforism tuli Rudmiku esinemist kuulates korduvalt meelde. Tema raamatu pealkiri „Becoming Imaginal: Seeing and Creating the Future of Education” tuletas ühtlasi meelde Richard Rorty põhilise teesi: maailma muudavad „tugevad poeedid”. Koolis seega inimesed, kellel on tugev kujutlusvõime.

Koolijuhid ei vaielnud nendele juba ammu tuttavatele postulaatidele vastu. Küsimus on aga selles, kuidas vanu häid põhimõtteid ellu rakendada. Tallinna ülikooli professor Eve Eisenschmidt toonitas, et Eesti õpetajad teavad, kuidas inimene tegelikult õpib ja mis protsessid õppija ajus toimuvad. Seda on õpetajatele õpetanud näiteks professorid Aaro Toomela ja Eve Kikas. Paraku on õpetajatel neuroteaduse avastusi väga raske koolis rakendada. Seda ei saa teha üksikud õpetajad igaüks omaette. Siin on ilmselt tõesti vaja suuremat algatust.

Küsiti ka nii: Võib-olla on vaja alustada hoopis kõigi koolijuhtide valgustamisest ja alles seejärel asuda 1500 õpetajale uue identiteedi andmise juurde?

Neuroteadusel põhineva õppimise mõningaid aspekte avas seminaril ka Tartu ülikooli neuropsühhofarmakoloogia osakonna juhataja professor Jaanus Harro. Ta tõi huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas õpivad merijänesed, kellel on väga lihtne närvisüsteem, mille toimimist on teadlastel õppimist uurides suhteliselt kerge jälgida. Harro tõi välja, et lapse aju areneb kõige kiiremini 10.‒26. rasedusnädalani. Siis lisandub ajju iga minut veerand miljonit uut neuronit, millest suurem osa küll kohe sureb ‒ toimub valik. Sünnihetkel on lapsel kõige rohkem närvirakke kogu tema elu jooksul. Pärast sündi hakkavad need närvirakud, mida laps ei kasuta, surema. Samas lükkas Harro ümber müüdi, et elu ajal uusi ajurakke enam ei teki. Just viimases Science’i numbris kinnitatakse taas kord, et tekib küll. Küsimus on selles, kuidas nad tekivad.