Võtke üksteise jaoks aega

Rajaleidja Läänemaa keskuse juht Tiina Kütt. Foto: Raivo Juurak

Tihti ei tule täiskasvanud selle pealegi, et lapse muutunud käitumise taga on traumeeriv sündmus kuskil kaugel, osutab Rajaleidja Läänemaa keskuse juht Tiina Kütt. Üha enam jõuab selliseid lapsi Rajaleidja keskustesse.

Eesti lapsed on esirinnas PISA testide tulemustes, kuid neil on vähe koolirõõmu. Kuivõrd tajute seda oma töös?

Ikka tajume. Meie juurde jõuavad ju lapsed ja pered, kel on juba tekkinud mõni raskus või keeruline olukord, neil on koolirõõmu ka vähe. Ja meie poole pöördujaid jagub, tööpuuduse üle me kurta ei saa. Tihti võtab koolirõõmu ülekoormus, üle jõu käiv õppemaht, mitte ainult sisuliselt, vaid ka koguseliselt. Kui ikka iga päev on kodus vaja lahendada lehekülgi töövihikust, tulpade kaupa ülesandeid, sõnu võõrkeeles, võib motivatsioon kaduma minna, hoolimata tõsiasjast, et laps oskab ja tahab olla tubli. Püüa ja püüa, kuid lõppu ei paista. Läänemaa Rajaleidja keskuse eripedagoog Kristin Veltri ütleb selle kohta tabavalt: rõõmuta tarkus.

Kui tihti puutute kokku lastega, kelle puhul saate kohe aru, et talle on midagi traumeerivalt mõjunud, kuid pere ja kool pole adunud probleemi tõsidust?

Esmalt natuke sellest, mis on trauma. Iga elusündmus traumat ei tekita. Oluline on, kuidas juhtum inimesele mõjub. Igaühel on oma kogemused, kaitsemehhanismid, toimetulekuviisid. Ka sündmused on erinevad, kas ühekordsed või pikaajalised, ootamatud või siiski ennustatavad, seotud vägivallaga või mitte. Ühel ja samal sündmusel on eri inimestele erinev mõju.

Tänapäeval jõuavad interneti, televisiooni ja teiste meediakanalite kaudu lasteni sündmused, mis on toimunud kusagil kaugel, ent on hirmutavad, kurvastavad, sageli tõsiselt traumeerivad. Täiskasvanu ei pruugi seda märgata ja lapsed jäävad nähtuga üksi. Ka kukkumised, haigused, meditsiinilised protseduurid, haiglaravi, omavahelised suhted eakaaslastega, reetmine, mahajätmine võib mõjuda traumeerivalt.

Täiskasvanu ei pruugi alati aru saada, et mingi juhtum, sündmus või ka meediast kuuldu, internetist nähtu on avaldanud lapsele traumeerivat mõju. Polnudki ju suurt midagi, mis siis nüüd lahti on – ei osata otsi kokku viia.

Rajaleidjasse jõuab sageli lapsi, kelle puhul täiskasvanud ei mõista, mis temaga lahti on. Pole justkui midagi juhtunud, aga lapsel on tekkinud hirmud, keskenduda on raske või ei taha laps äkki enam minna tuttavasse lasteaeda või kooli. Veel enam on juhtumeid, kus pöördutakse mingil muul põhjusel, aga selgub, et tegelik põhjus on mõni traumaatiline sündmus.

Tooge palun näiteid.

Kool suunas meie keskusse 7. klassi õpilase, kel olid õpiraskused. Kooli ettepanek oli vahetada õppekava: laps jätkaku õpinguid lihtsustatud õppekava alusel. Sama arvas lastekodu kasvataja – laps oli vanema surma järel elanud aasta lastekodus. Ka eelnev elu kodus oli olnud üsna kaootiline ja ilmselt traumeeriv. Nii kooli kui ka lastekodu suur mure ja küsimus oli, kuidas suudab laps põhikooli lõpetada. Asjaga tegeledes selgus, et probleemiks oli depressioon, sellest tulenevad tähelepanu- ja keskendumisraskused, unehäired, mis omakorda muutis õppimise raskeks. Laps vajas psühhoteraapiat, depressiooni ravi, mitte õppekava vahetust. Praeguseks on ta põhikooli edukalt lõpetanud ning õpib kutsekoolis.

Teine näide. Teisest maakonnast meie maakonda õpilaskoduga kooli tulnud 4. klassi poiss saadeti meie keskusesse aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) kahtlusega. Temaga tegeldes tuli välja, et oma käitumisega otsib laps õpetaja tähelepanu. Laps oli pärit kodust, kus teda kasvatas vanaema, kel oli palju tööd ja väga vähe aega ning jõudu lapselapse emotsionaalseid vajadusi märgata. Aga iga laps vajab hellust, tähelepanu, märkamist. Nii hakkas väike poiss otsima seda järgmise täiskasvanu käest, kellega elu teda kokku viis – õpetajalt. Kui õpetaja seda mõistis ja oskas reageerida, kadus ka käitumise kaudu tähelepanu otsimine. Praeguseks on poiss koolis tubli ja õpetaja on tema parim sõber.

Kuidas neid nähtusid ära tunda?

Kõige esimene ja olulisem asi: pange tähele muutusi lapse käitumises, see võib olla esimene märk, et laps või noor vajab abi. Muidu seltsiv laps tõmbub ­eemale nii eakaaslastest kui ka täiskasvanutest, rahulikust lapsest saab agressiivselt ja väljakutsuvalt käituv, sageli tülisid provotseeriv laps. Ja vastupidi: rahutu sell tõmbub äkki endasse ja hoiab eemale. Või langeb õppeedukus märgatavalt, muutuvad söömisharjumused ja unerežiim, tekivad hirmuunenäod, laps kurdab, et tal valutab siit ja sealt.

Jälgida tuleb õpikäitumist: koolist puudumist, haigestumist. Ohu märk on raskused tähelepanu hoidmisel ja keskendumisel, probleemid mäluga: vanad asjad ei tule ja uued ei jää meelde.

Kuidas laps elusündmustele reageerib, oleneb ka tema vanusest, varasemast elukogemusest, arengutasemest, üldisest turvalisuse astmest. Teismelised on endassetõmbunud ja ettevaatlikud oma reaktsioonide väljendamisel. Sageli ei näita nad oma tundeid välja, vaid elavad neid iseendas läbi.

Kuidas aidata last?

Kõige olulisem: märka last ja ole tema jaoks olemas! Nii lapsevanemal kui ka õpetajal on väga oluline olla lastega mingi osagi päevast koos – päriselt kontaktis, nii et nad kuulevad ja kuulavad üksteist. Kontakt ei ole see, kui pereliikmed viibivad küll ühes ruumis, ent igaüks oma nutiseadmes. Suhelge üksteisega, rääkige päevast. Tehke koos mõni (päris) mäng, lugege raamatut. Vanem on ette lugedes jäägitult lapsele keskendunud – ta ei saa samal ajal kellegi teisega rääkida, telekat vaadata, nõusid pesta. Teiseks arendab see sõnavara, tähelepanu- ja keskendumisoskust. Kui lapsel ja vanematel on lähedane suhe, saab vanem paremini aru, kui laps on hädas, murelik, hirmul.

Samad põhimõtted võiksid kehtida koolis ja lasteaias. Õpetaja, ole lapsega kontaktis, ole sel hetkelgi, kui lapsega räägid, päriselt olemas, siin ja praegu. Kuula ja kuule, ära naeruväärista ja pisenda ühtegi lapse küsimust ega muret. Ole kohal!

Esimese sammuna saab abi otsimiseks pöörduda õpetaja, koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi poole. Igas maakonnas on Rajaleidja keskus, kus psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid saavad nõu anda. Koos asju arutades saavad mured selgemaks, vajadusel aitavad Rajaleidja keskuse spetsialistid psühhiaatri, psühhoterapeudi abi leida.

Meie spetsialistid nõustavad nii individuaalselt kui ka grupis. Abistamise üks viis on koolitamine, harimine sel teemal. Meie võrgustik on töötanud välja kriisijuhise, mille eesmärk on pakkuda kriisiolukordades Rajaleidja keskuste poolt abi vajavatele haridusasutustele süsteemset tuge.

Millised juhtumid on teile eriti hinge läinud?

Kõige raskemad juhtumid on seotud lastega, kelle kodune keskkond ei ole just parim arenguks. Võime lapsega tegeleda, teda turgutada, aidata, ent kui kodused olud ei muutu, vanemad kaasa ei tule, on lugu nukker. Üksildased, kurvad, emotsionaalselt hüljatud lapsed on väga kurb pilt.

See ei puuduta ainult silmnähtavalt asotsiaalseid kodusid, kus on alkoholiprobleemid, kärgpere liikmed vahelduvad sageli. Üsna palju on üksildasi hingi kõikide väliste näitajate poolest väga tublide, korralike, usinate laste seas. Olen puutunud kokku 5. klassi lapsega, kes elas praktiliselt üksinda. Ema käis tööl teises linnas, isa välismaal – paar korda nädalas käis vanaema last vaatamas, tõi uue söögi, koristas. Ülejäänud aja oli see tubli ja vapper tüdruk üksinda. Koolis ei teadnud keegi midagi ega pannud tähele. Hinded olid ju väga head, kodutööd tehtud, tüdruk sõbralik ja lahke. Aga seda, et ta magas elutoa laua alla tehtud pesas, kõik tuled põlemas, sest oli hirm, ei teadnud keegi.

Ema sõnul oli laps alati iseseisev ja hakkamasaaja olnud ja elu ongi raske. Lapse sõnad: „Emme tahab meile maja osta, sellepärast peab palju tööd tegema.” Kui küsisin temalt, mida tema tahab, vastas laps: „Ma tahaks emmet.” Kurb!

Milliseid muutusi on toimunud laste vaimses tervises?

Palju on käitumisprobleemidega, ATH-ga, autismispektri häirega lapsi. Jätkuvalt on palju ärevus- ja meeleoluhäireid. Laste kommunikatiivsed oskused on aina kehvemad, rohkem mängitakse ja suheldakse tehniliste vahendite kaudu, virtuaalselt. See suhtlus on enamasti aga ühepoolne. Lapsed ei oskagi enam dialoogi pidada. Kui kommunikatsioon on häiritud, tekivad enamasti käitumisprobleemid. Kui suhelda ei oska, on tülid kerged tulema.

Ka keskenduda on aina raskem, sest sedagi peab õppima. Mida väiksem on laps, seda rohkem vajab ta oma tähelepanu suunamisel abi: koos raamatut vaadates, puslet kokku pannes. Ka multika vaatamist saab õpetuslikult ära kasutada. Vaadake koos, arutage.

Ikka jõuame välja ühe ja sama teemani: võtke üksteise jaoks aega. Lapsed vajavad vanemate tähelepanu, kohalolekut, koos tegutsemist. See ei tähenda, et 24 tundi ööpäevas peaks vanema aeg keerlema lapse ümber. Pere elukorraldus võiks olla selline, et lapsel on vanemate kõrval loomulik koht, ta saab tulla ema-isa juurde, nendega koos olla, rääkida, kaissu pugeda.

Ka suuremate laste jaoks peab jaguma aega ja tähelepanu. Teismelinegi on ikka laps ja vajab ema või isa, isegi kui ta parasjagu mässab ja protestib. Üksildust toob vanemate usk, et laps kasvab selles vanuses iseenesest. Noor peab tundma, et temast hoolitakse. Ta ei vaja enam hoolitsust nagu väikelaps, vaid hoolimist, tunnet, et teda mõistetakse, tema vastu tuntakse huvi, et ta on tähtis, väärtuslik.

KUIDAS ANDA PSÜHHOLOOGILIST ESMAABI?

• Trauma järel vajab inimene turvatunnet ja toetust, et tema seisundit aktsepteeritaks, samuti selgust toimunus ja arusaamist põhjustes. Aga ka võimalust suurendada kontrolli olukorra üle ning asjalikku ja selget infot. Psühholoogiline esmaabi on paljuski lihtsalt inimlik toetus ja praktiline abi. Juhtunut enam ei muuda, aga praegust olukorda saab mõjutada.
• Ole olemas, ole kohal, see loob turvatunde. Sotsiaalne toetus on ülioluline, inimesed, kel see võrgustik olemas, saavad paremini hakkama. Oluline on vähemalt üks inimene, kes kuulab ja mõistab.
• Hoolitse söögi, joogi, ravimite, turvalise koha olemasolu eest.
• Toeta tegutsemist. See aitab taastada kontrollitunnet ja vähendab abitust. Inimene saab tunde, et tal midagi on teha, ta on kasulik. Too vett, kõnni, ulata asju. Tee suurtest ülesannetest väiksemad, muuda need jõukohaseks.
• Tehke koos asju, mis aitavad püsti püsida – väikeste sammudega väikestest doosides. Väike samm korraga!