Alustada tuleb algusest

4. nov. 2016 Paavo Kivine vanaisa - 1 Kommentaar
Paavo Kivine

Paavo Kivine

On vana tõde, et lapsed on armsad, kuid lapselapsed on veel armsamad. Su endaga võib olla juhtunud mida tahes, aga mis tähtsust sel enam. Mingist hetkest on oluline ainult see, mis juhtub su järeltulijatega.

Siis vaatadki kõige muu seas ka nende koolivärki ja mõtled: jumal tänatud, et ise ei pea enam koolis käima! Sest kool võib olla mis tahes, kuid üks on ta kindlasti – kinnipidamisasutus ühe kõige elulisema piiranguga: koolis ei liiguta.

Kõik liigub …

Muidugi on kool ennekõike targaks tegemise asutus. Nii õpetatakse seal, et maailmakõiksuses ei leidu midagi, mis ei liiguks, olgu mikro- või makrotasandil, olgu tegu elusa või eluta asjaga. Miski või keski (kuidas keegi arvab) lükkas kunagi kõik liikuma ja nii jäigi.

Veel saab laps koolis teada, kuidas kasvab taim või koerakutsikas. Talle õpetatakse teoorias, et kasvamine tähendabki liikumist. Praktikas pannakse ta kuueks-kaheksaks tunniks liikumatult istuma. Ta õpib mitmes keeles, kuhu panna lauses koma.

Samas võib liikumatus panna ta tervisele punkti. Aga pole üldse kindel, kas ütleb kool lapsele ka seda, et kui sa ei tunne nooti, ei oska joonistada või ristpistet, ei jää sa sellest vähemalt haigeks, ennast piisavalt liigutamata aga jääd.

Loodus on tark, ta on lisanud liikumiskäsule rõõmu. Laps ei pruugi tunda rõõmu matemaatikast, kuid on’s keegi näinud kurva näoga jooksvat last?

Mida muud me neile siis soovime kui mitte tervist ja rõõmu? Õige, tarkust muidugi ka, kuid seda saab õnneks omandada elu lõpuni. Mis aga jääb elu alguses puudu liikumisest, see puudu jääbki. Tarkust seevastu jääb tihti üle. Kolmveerand sajandit tagasi õhutas maailma targim inimene meisterdama aatomipommi. Saadi veel targemaks, ja nüüd soovitab tänastest targim võimalikult kiiresti evakueerida Maa.

Seletatagu ka lõpuks ära üks: kui koolipäev on niigi täisinimese mõõtu pikk, miks sellest ei piisa? Miks peab laps veel kodus tükkide kallal istuma? Mida ta seejärel enam jaksab? Õige, enamasti ei muud, kui mingit vidinat näppida. Erutuse saab ta kätte sealtki, tervist ei saa.

Selline on süvenev reaalsus, kusjuures mitte ainult meil, vaid kogu maailmas. Toimitakse vastupidi tervele mõistusele: andmata noorele seda lihtsat, mida ta vajab, püütakse hiljem vanal kõigest väest parandada seda, mida enam parandada ei anna.

Mida saab teha?

Kunagi oli Soome tervete inimeste maa ja spordi suurriik. Pärast kaotatud sõda, paljude inimelude kaotust ja sõjakahjude maksmist korraldas Soome 1952. aastal olümpiamängud, tulles neil medalisaagilt seitsmendaks. Niisugune oli hõimuvellede sisu ja tervis siis.

Täna on teisiti. Äsja kuulutas üks nende sporditippe: kui me lapsi liikuma ei saa, ootab meid demograafiline ja majanduslik katastroof. Et lahkuvat rongi järele hüüdes ei peata, proovivad põhjanaabrid midagi ära teha.

Nende koolides on käivitatud programm „Liikuv kool”, et õpilased oleksid kehaliselt aktiivsed vähemalt tunni päevas. Lisatakse kehalise kasvatuse tunde ja liikumist vahetundides. Programm hõlmab praegu 40 protsenti koolidest, järgmise nelja aastaga liituvad sellega kõik 2600 kooli.

Täiendav rahastamine toimub lototuludest. Ettevõtmine sai võimalikuks põhjusel, et lapsevanemad ja õpetajad leidsid koos: on viimane aeg midagi teha! Otsustati, et esimesel kooliastmel olgu liikumine sisult mäng, teisel õppimine ja gümnaasiumiastmes harjutamine.

Või võtame Austria. Leides, et ainult viiendik 11–15-aastastest koolilastest liigutab end piisavalt, algatati seal programm „Õpi liikudes”. Koolides kasutatakse mitmeid võimalusi: kus hüpatakse hüppenööriga, kus tehakse kükke, kus lastakse õpilastel pingi asemel istuda kummipallidel, kus lihtsalt kõnnitakse ringi, kusagil toodi klassi ratas­trenažöörid. Liikugu mitte ainult mõte, vaid ka ihu! Kes meist poleks kogenud, et parimad mõtted „külastavad” (Puhhi väga täpne määratlus) sind just kõndides või joostes.

Aga meie? Meie naerame: mis tsirkus see veel olgu! Mis sellest, et Platoni Akadeemias ja Aristotelese Lykeionis õpiti kõndides, meie stoikutena allume saatusele ja istume – eile, täna ja igavesti.

Võtame Islandi, rahvaarvult meist neli korda väiksema riigi. Raske on leida spordiala, milles me islandlasi võidaks. Miks? Sellepärast et Islandis arutatakse asja, jõutakse otsusele ja tehakse asi ära. Ka Estlandis arutatakse asja, kuni jõutakse otsusele, et ärme parem tee. Niisugune on meie meistriklass.

Liikumine – looduse käsk

Kunagises uurimuses leidsid õpetajad, et kehalise kasvatuse tundide arvu nädalas peaks suurendama kuni viie tunnini esimeses kooliastmes, nelja tunnini teises kooliastmes ja kolme tunnini kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis. Arglikult on pakutud, et neid tunde võiks olla kolm, pakkujaks toonane haridusminister. On siis midagi muutunud? Ei ole.

Muidugi ei suuda kool kõike. Kuid tal on võimalus, enamgi, kohustus teha ära oma osa inimese sel eluperioodil, mil looduse käsk ja lapse loomulik soov liikuda on suurimad. Võiks lõpuks mõista, et liikumine ei ole üks huvialadest. Huvialad on need, mida valitakse, olgu see muusika, kunst, rahvatants või sport. Liikumine ei ole valiku asi, ta on elu ja olemise alus, looduse igapäevane ja igavene käsk.

Laste vähene liikumine ei ole tänase päeva avastus ja jutuga seda ei paranda. Tuleb teha tegusid. Toon näite. Meie kümnevõistluse olümpiavõitja lõi 19 aasta eest oma kergejõustikukooli. Praeguseks on sealt ihuharidust ja tervisetuge saanud tuhanded lapsed, tänagi harjutab seal neid üle 400. Kusjuures soovijaid on kogu aeg rohkem, kui suudetakse vastu võtta. Lapsevanemad mõistavad, mida nende lapsed vajavad, selle mõistmine on kasvav trend. Nõudmisele tuleks vastata pakkumisega.

Kool harib mõistust. Kuid kooli mõistusepärane eesmärk olgu ka laste, tulevaste täiskasvanute tervis. See tähendaks vähem haiglaid, vähem sotsiaalset hoolekannet, tegusamat ühiskonda, kõike seda, mis üles lugematagi selge. Aga nagu elus ikka, on kõige raskem mõista kõige lihtsamaid asju.

Mõni sõna ka spordist

Igas ettevõtmises tuleb alustada algusest. Maja ei hakata ehitama katusest, kõrgeimgi puu kasvab taimest, sport algab lastest. Kõigis sporti puudutavates nägemustes tuleb alustada nimelt neist.

Spordi lähtepunkt on terve laps. Lapsi sünnib üha vähem ning juba mainitud põhjustel nad ka liiguvad vähem. Nende seas on aina rohkem ülekaalulisi ja järelikult vähem neid, kellest üldse sporditippe loota. Kui me ei pea hooldatud taimelava, siis jäämegi lootma sellele, mida pakub juhus – looduse tuju või mõne üksiku entusiasm. Kui me ei anna neile rohkem liikumist, mis kasu on siis uhketest visioonidest või milleks see tants katuserahadega? Nagu saaks katust õhu peale ehitada …

Kui laste kehalise aktiivsuse nimel tegutsemist ei võta eesmärgiks spordiinimesed ise, siis kes teine seda teeks? Mitte keegi, muidu oleks seda juba ammu tehtud.

Olümpiakomitee kui meie spordi juhtorgan ei saa mööda vaadata lastest. Seismine nende liikumisvõimaluste avardamise eest on tema vältimatu ülesanne. Medalid ei kaalu võrdluses üles muud. Olümpiahiilgus on küll tore, kuid ühekordne asi. Laste ja noorte tervis on jääv, medalid on ainult selle tulem. Asjad käivad nii- ja mitte teistpidi.

Kevadel pakkusid olümpiakomitee juhiks kandideerijad lapsi silmas pidades välja mitmeid ideid. Nüüd võiks neist mõne kõlblikkust järele proovida. Aeg ei oota, lapsed muudkui kasvavad – ja paraku mitte ainult pikkusesse.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Alustada tuleb algusest”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Suur tänu, Paavo Kivine,- väga hea-selge lugu,
    kuid kardan, et ka Teie ei suuda meie ühiskonnas “kujundatud” HOIAKUID muuta… Kas mäletate, kuidas alles 2 kuud tagasi arvutifirmad üksteise võidu andsid meedias soovitusi, millist NUTITELEFONI peavad (!) vanemad ostma oma 1.klassi minevale lapsele! – TURUMAJANDUS. Kas lugesite ka mõne pedagoogikateadlase või haridusametniku vastulauseid sellele absurdile? Tegin ise ühe katse, kuid seda ei võetud vastu – sellest poleks toimetus ju RAHA saanud…

    Rõhutaksin, Teie artikli valguses eriti KOOLIEELSE lapse kehalise tegevuse tähtsust, milles ülitähtsad – 1)jooksmine, 2)hüppamine, 3)ronimine, 4)tõstmine, 5)kõndimine, 6)rippumine ja 7)viskamine (A.Harrow).

    See on probleem kogu maailmas, seepärast on näiteks Šveitsi (vähemalt ühes kantonis) vanematel keelatud lapsi autoga kooli viia! Aga meil keelati ca 20 aastat tagasi vahetunnis lapsi JALUTAMA panna… Kas me tahame ikka seda, MIDA ME TAHAME?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!