Diferents viib Eestit edasi
Vello Lind
Õpetada ettevõtlikkust koolis on hea, aga sellest ei piisa – tuleb kaotada üle-eestilist ettevõtlust pärssivad tegurid, näiteks ühtlane tulumaks(uvabastus). Ja hakata müüma päikeseelektrit, nii odavalt kui vähegi võimalik.
Kuidas seda saavutada? Alustan isiklikust kogemusest. Tänavu kevadel, kui mulle sai teatavaks Eesti päikeseenergeetika kurblooline seis, otsustasin teha oma rahaga oma maa peale oma päikeseelektrijaama. Taustast: eelmisel aastal moodustas päikeseenergeetika osakaal Eesti taastuvenergia toodangust 0,1%. See on äärmiselt väike number ja ega ta palju pisem enam olla saakski. Saksamaal on vastav protsent umbes 20. Päikesepaiste kestust neil ja meil on väga raske hinnata, aga ega olulist vahet ole. Kogu energiatoodangust langeb meil taastuvenergia arvele 16,7%, mis saadakse valdavalt biomassi, jäätmete ja tuuleenergia baasil, hüdroenergia annab 2% ja päikeseenergia selle õnnetu 0,1%. Me ei kasuta oma päikest ära, ometi on ta meil priilt käes.
Millal investeering end ära tasub?
Kõik päikeseelektrijaama planeeringud tegin ise, võimsus 25,4 kilovatti. See tähendab, et avamaal, kus poleks õuepuid ega õunapuid segamas, toodaks ta aastas 25 400 kWh. Mul on kodus elektriküte. Olen väike-, mitte mikrotootja – väiketootjad hakkavad pihta 11 kilovatist ülespoole. Ehitas Päikesekiire-nimeline firma, esimene pool rajatisest juulikuu viimastel päevadel juba tootis, 1. oktoobriks sai täielikult valmis. Garantii kolm-nelikümmend aastat. Ilus on ta ka veel, puhas metall ja klaas.
Rehkendan niimoodi, et investeering (48 000 eurot) tasub end ära umbes kümne aastaga. Aga need päikeseenergial töötavad patareid ja vundamendid peavad kolm-neli korda kauem vastu, nii et ta jääb järgnevatele põlvedele kasutada. Ettevõtlikuks ei õpita ainult koolis ega ülikoolis. Ettevõtlikuks õpetab elu ise.
Olen müünud Elektrumile juba 3030 kWh omatoodetud elektrienergiat ja midagi tuleb sel aastal veel kindlasti juurde, kui aga päike paistab. Elektrum müüb mulle riigielektrit ja mina müün talle maha selle, mis omakasutusest üle jääb. Muidugi, Eesti Energiale see hästi ei meeldi. Kehtiva toetusskeemi kohaselt saadakse Eestis taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia eest toetust 53,7 eurot megavatt-tunni eest. Elektrum maksab mulle kilovatt-tunni eest neli senti (ise saab riigi käest 5,37), aga Alexela taks on üle viie sendi, nii et ma kavatsen sinna üle minna.
Oma päikeseelektrijaamaga teenin vähemalt ühe protsendi aastas – vahest tuleks ta veel tulusam, kui ehitada sinna, kus päike rohkem paistab. Tootlikkus 1% investeeringu pealt pole just kõige suurem, kuid see on ka ühekordne investeering. Aga mis teevad pangad? Seal hoitavale rahale tuleb varsti hakata juba peale maksma, praegu antakse hoiukontolt veel 0,04% aastas. Saavad kasumit ja viivad selle Rootsi ära. Väike vaene Eesti riik on väga rikas.
Päikeseenergeetika plussid
Päikesepaneelid ei sega kedagi, nad ei tee mingit müra. Tuulikud pakuvad pidevalt põhjust käia kohtuteed, segavat isegi NATO radareid, aga päikesepatarei võib panna kas või kuuri katusele. Paneele toodab tehas Leipzigi lähedal. See on Angela Merkeli kõige etem tegu üldse – tehases töötab poolteist tuhat inimest, toodetakse kogu Euroopa jaoks. Saksa kvaliteet on teada, hulga parem kui Hiinas toodetu. Mis võib küll hästi odav olla, aga kui midagi juhtub, ega siis ka tehases enam midagi ei paranda. Saksamaa on päikeseelektrijaamu tihkelt täis. Kuidas muidu saab päikese baasil toota taastuvenergiast 20% – ja meil 0,1%. Selleks ei pea just suur matemaatik olema, et vastav suhe välja arvutada.
Eestimaal muidugi päike ennast aasta ringi ei näita nagu ütleme Sahaaras. Aga talvel külmaga pole meil tavaliselt tuult, tuulegeneraatorid seisavad ja päike särab taevas. Päikesepaistet ei mõõdeta meil igal aastal nagu näiteks sademeid, aga Vilsandil paistvat päike väidetavalt kuskil 2200 tundi. Päikesepatarei hakkab tööle juba õrna pilvitusega. Tahan öelda seda, et Eestis on võimalik toota praegusest palju rohkem päikeseenergial baseeruvat taastuvenergiat.
Riigi reservmaa peab tulu tootma
Kuu aega tagasi (26.09) pöördusin (konsultandiks Harju Elektri nõukogu esimees Endel Palla) peaminister Taavi Rõivase poole sooviga rajada riigi reservmaal päikeseelektrijaam. Palusime müüa ca seitsme hektari suurune maatükk Harku vallas omaaegse paekarjääri kõrval meile sümboolse hinnaga üks hektar tuhat eurot – kõrgem hind ei võimaldaks toota minimaalse kasumiga.
See maatükk sobib ideaalselt päikeseelektrijaama rajamiseks. Kadakadki on ära lükatud, viiskümmend aastat tagasi, on isegi paepaljandit ja paar sentimeetrit mulda. Praegu ei tooda see maatükk absoluutselt mitte midagi. Vaadet ei ole, ehitama ei kavatseta hakata. Sada aastat tagasi oli siin Muraste mõisa paekarjäär, all on Tirgu sadam. Kivilaevad vedasid paasi, mida käsitsi murti. Maamüügi pretsedent on olemas: kõrval asuva tüki riigimaad müüs peaminister Mart Laar 1994. aastal; ka seal ei toimu mitte midagi. Otsustada tuleks kiiresti, et saaks 2017. a tootma hakata. Nende seitsme hektari peal on võimalik toota viis miljonit kWh aastas. Kõrval olevatel kinnistutel (140 ha) saab toota 100 miljonit kWh ja see eksportida. Kaablit pole palju vedada, kahesaja meetri kaugusel on alajaam, vana sajapealise lehmalauda juures. Kui ükskord Alexela või kes tahes sel elektrit tootma hakkab – sada miljonit kilovatt-tundi ühe platsi pealt, kus praegu ei toimu mitte midagi –, pole halb.
Võidakse öelda, et vaesel riigil ei ole nii palju raha, et sesse tühermaasse investeerida. Aga sellel vaesel riigil on hoiustajad, kel arvel 6,6 miljardit eurot, kes asuvad põhiliselt Tallinnas ja Harjumaal, hoiavad oma raha mustadeks päevadeks pangas, saavad selle eest 0,04% ja edaspidi tuleb hakata peale maksma. Ja raha väärtus muudkui langeb, olgu peale, et number jääb samaks. Ei ole just suur tootlikkus, üks protsent, aga pensionitugi ikkagi. Peaminister peab võtma seisukoha. Jah, võib olla ka eitav seisukoht. Aga öelgu, milleks seda riigile vaja on – või miks seda Eesti riigile vaja ei ole.
Päike paistab, raha tiksub
Kaks päeva enne Kersti Kaljulaiu asumist presidenditoolile kirjutasin talle kirja, kus tegin mh ettepaneku (kuivõrd EV presidendil on õigus (paragrahv 78, lõige 8) algatada põhiseaduse muutmist) lisada põhiseadusesse paragrahv 86: „EV president algatab (annab välja) seadusi, et kiirendada riigi arengut. Presidendi algatatud seadusi on õigus blokeerida riigikogul 51 häälega.” Tõin näiteks: „Kehtestada 1. jaanuarist 2017 Tallinnas ja Harjumaal ettevõtete tulumaks 10%” – et kasutada seda raha Ida-Viru-, Põlva-, Võru- ja Valgamaal päikeseelektri tootmise stardiks. Kuivõrd diferents viib Eesti Vabariiki edasi. Pool Eestimaast on ju Tallinn ja Harjumaa. Siin elavad kõige rikkamad, sama rikkad kui Soomes – ja Soome suudab oma ettevõtete tulumaksu tingimustes rentaablilt toota. Tuleb diferentseerida, midagi teha ei ole. Meil aga olgu kõik ühetasa, kõik maksku ühtemoodi tulumaksu. Aga kas rikastel ei ole vaja Eesti riiki?
Müüme elektrit Euroopasse
Elektrit peab hakkama müüma Lääne-Euroopasse, ja nii odavalt kui vähegi võimalik. Seda saab, kui vaid veidikene mõtelda. Kogu aeg tiksuks raha riigikassasse ja investorite arvele. Praegu toetame välismaa tootjaid. Eestil ei ole enam asja rahvusvahelisele piima, või, peekoni, munade turule. Need turud on ära jaotatud. Tuleb ümber orienteeruda. Päikest ei saa keegi kinni keerata ega ära keelata.
Kui päikese paneelide hind vähemalt 5 korda langeb siis tasub kõik katused, mis lõuna poole kaldu, paneelidega katta.