Haridus digiajastul – väljakutse lapsevanematele ja õpetajatele

4. nov. 2016 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Kas oleme nõus, et digitehnoloogia juhib meid, või tahame ise juhtida tehnoloogiat – nii võiks kokku võtta teemad, mille üle arutleti 14.  oktoobril Tartus Steiner-Waldorf-hariduse Euroopa nõukogu ja rahvusvahelise Waldorf-lasteaedade ühenduse konverentsil, kus ühtlasi tutvustati Eesti haridusstrateegiat ning eristus selgelt kaks vastandlikku arusaama.

Konverentsi „Haridus digiajastul – väljakutse lapsevanematele ja õpetajatele” korraldas Eesti vabade Waldorf-koolide ja -lasteaedade ühendus ning osalejaid oli 35 riigist, sealhulgas USA-st, Austraaliast ja Lõuna-Aafrikast. Sündmus oli tähelepanuväärne sellegipoolest, et esmakordselt said Steiner- ja Waldorf-ühenduste esindajad kokku Eestis.

Richard Landl Steiner-Waldorf-hariduse Euroopa nõukogu esindajana avaldaski konverentsi avades heameelt, et selle toimumiskoht on Eesti, mis on tuntud kui arenenud IT-valdkonnaga e-riik. Ta rõhutas, et elame ajal, mil lapsed ja noored peavad kohanema digimaailma väljakutsetega, ja neil tuleb aidata sellega toime tulla. „Isegi kui me ei saavuta konverentsil kõigis küsimustes üksmeelt, suudame loodetavasti näha pärast tänast konverentsi asju uuest vaatenurgast,” sõnas Landl, kelle hinnangul peaks selles osas, kuidas meediapädevus saavutatakse, valitsema valikuvabadus. Clara Aerts varase lapseea Steiner-pedagoogika ühenduse esindajana lisas, et kuna kõigi ühine huvi on laste heaolu, tuleb teadvustada mitte ainult digitehnoloogia võimalusi, vaid ka riske.

 


Waldorf-pedagoogika peab õigeks õpetada digioskusi siis, kui lapsel on kriitiline mõtlemine välja kujunenud

Katinka Penert. Foto: Břetislav Kožušník

Katinka Penert. Foto: Břetislav Kožušník

Põhiettekandega esines meediapedagoog Katinka Penert Šveitsist, kes kõneles meediahariduse aspektidest Waldorf-koolides ning tõi näiteid oma praktikast ja kogemustest Šveitsis ja Lõuna-Saksamaal. „Usun, et sellega nõustuvad kõik, et digitehnoloogia muudab elu kiiremaks, odavamaks, lihtsamaks ning et sellest on palju kasu. Ent kuidas teha nii, et lastest saaksid oskuslikud digiseadmete kasutajad, kes ei irduks tegelikust elust ning kasvaksid üles tervetena?” tõstatas ta küsimuse.

Katinka Penerti sõnul on uuritud, et keskmiselt veedavad lapsed Saksamaal ekraani ees päevas kaks tundi, kuid need, kellel on nutiseadmed magamistoas, kaks korda rohkem. Tegelikule kasutusele lisandub passiivne, sest tihti on ekraanid taustaks ning see, et nutitelefon asendab telerit, on müüt. Ta tõi hoiatava näite, et Saksamaal on 11% üheaastaste laste vanemaid väitnud, et kasutavad rakendusi lapsehoidjatena, et lapsed oleksid vaiksed ega segaks neid. Sagedane kokkupuude ekraanidega varases eas on kõrge risk digisõltuvuse tekkeks, rõhutas Penert. „Ekraanisõltuvus tekib eelkõige lastel, kelle vajadused on tegelikus elus rahuldamata. Nutiseadmes kogetu aitab neil kompenseerida tunnustus-, saavutus- ja kuuluvusvajadust ning annab iseseisvuse ja hakkama saamise tunde. Mängukeskkonnad on targalt loodud ja sobivad selleks ideaalselt. Et meediariske vältida ja meedia eelistest võita, on vaja tagada õige tasakaal digitaalsete ja reaalelu oskuste omandamise vahel.”

Arvuti kasutamist tuleb tasakaalustada

Katinka Penert tõi välja, et Euroopa riikides soodustatakse üha enam varast kokkupuudet arvutimaailmaga ning arendatakse digitaalset mängupõhist õpet. Põhjendusega, et arvuti taga õppida on tunduvalt lõbusam kui klassis, kus õpetaja töövahenditeks on tahvel ja kriit. Kuna vanemad ei suuda sageli laste meediakasutust jälgida ja jätavad nad meediat kasutades omapead, leitakse, et kool peab lastele maast madalast õpetama, kuidas digiseadmetega toime tulla. Põhjalikud teadusuuringud ja hinnangud digivahendite kasutamise eeliste ja riskide kohta õppeprotsessis aga puuduvad.

Waldorf-lasteaedades digivahendeid ei kasutata ning ka Waldorf-koolid jätavad meediavahendid teadlikult teatud eani kõrvale, kõneles Katinka Penert. Lähtuvalt lapse arengu seaduspärasustest on tema sõnul 12. eluaastani tähtis toetada ennekõike lapse tunnetuslikku ja füüsilist arengut ning sotsiaalseid oskusi, mis on aluseks kõrgemate pädevuste arengule. „Kui laps veedab palju aega ekraani ees, ei arene piisavalt tema tunnetus- ja mõtlemistegevus ning vahetuks suhtlemiseks pere ja eakaaslastega jääb üha vähem aega. Ka on ekraani ees veedetud aeg seotud ülekaalulisuse, uneprobleemide, tähelepanu kadumise, madala empaatiavõimega, halvemate akadeemiliste tulemustega koolis ning arstide hinnangul pahatihti ka vaimsete häirete tekkimisega. Argument, et arvutist on saanud igapäevaelu osa ja paljud lapsed kasutavad meediavahendeid kodus väga varakult, ei õigusta nende kasutamist koolis, vastupidi, kool peaks olukorda tasakaalustama. Õppimise aluseks on reaalse elu kogemused ja inimeste vahetu suhtlus, mida digivahendid ei saa asendada. Digioskusi on õige aeg hakata tundma õppima siis, kui lapsel on kriitiline mõtlemine välja kujunenud.”

Vanemate ja kooli ühine vastutus

Samas peab Katinka Penerti sõnul olema õpetaja tehnoloogiavahendite ning lapsi huvitavate ja mõjutavate teemadega kursis. „Kuna vanematel puuduvad selleks tihti oskused ja huvi, on kooli ülesanne õpilasi suunata. Paljudes Waldorf-koolides on lapsevanemad ja õpetajad koostanud ühiselt meediaplaani, kus on kirjas reeglid, mis vanusest ja kuidas õppimise eesmärgil mobiiltelefone ja digitehnoloogiat kasutada. Väga oluline digimeedia puhul ongi eakohasus. Vanemate kaasamine on äärmiselt tähtis, sest just neid survestavad lapsed kõige rohkem: laadis, et minu klassis on kõigil peale minu iPhone ja kõik teised tohivad hilja õhtul filme vaadata. Vanemad teevadki lõpuks mööndusi, kuna ei soovi, et laps jääks kommunikatsioonist kõrvale. Suur on tootjate surve, kes pakuvad õpilaste oskuste parandamiseks aina uusi seadmeid ja õppetarkvara. Kool saab selles selgitustööd teha.

Katinka Penert räägib, et kolm aastat tagasi võtsid Šveitsi Steiner-koolid kasutusele vabatahtlikud lastevanemate lepingud, mis reguleerivad kõigi digitehnoloogia seadmete – teleri, mängukonsooli, süle-, laua- ja nutiarvuti – kasutust ja seavad ajapiirangu ekraani ees veedetud ajale. „Ühe klassi lapsevanemad lepivad teatud perioodiks reeglites kokku ja allkirjastavad need, kõige pikem periood on aasta. Seejärel vaadatakse leping üle ja vajadusel muudetakse seda. Kuna meediatarbimine on probleemne vabal ajal kodus ning tihti eakaaslaste surve all, ei saavuta kool oma eesmärki ilma lapsevanemate abita. Lapsevanemate hoiakutest ja valikutest oleneb väga palju.

Zürichi kõigis neljas Waldorf-koolis on sellised lepingud kasutusel alates lasteaiast kuni 9. klassini ja tulemused on väga head. Näiteks on ühe üheksanda klassi lapsevanemad otsustanud, et mobiiltelefonid tuleb õhtul välja lülitada ja neid ei jäeta ööseks lapse magamistuppa. Piisab, kui üks laps saadab sõnumi ja teised vastavad, ning nad on öösel kella kaheni üleval ja hommikul esimeses tunnis tukuvad.”

Uuringuid eeliste ja riskide kohta pole

Katinka Penert tõi esile, et põhjalikud teadusuuringud ja hinnangud digivahendite kasutamise eeliste ja riskide kohta õppetöös puuduvad. Samuti peab ta vajalikuks elektroonilise meedia toodete turustamise senisest paremat reguleerimist. „Eriti tähelepanelikult tuleb suhtuda kõige noorematele suunatud toodete reklaami. Vägivalda ja pornograafiat sisaldavad digimängud ei tohiks olla alaealistele kättesaadavad ning õpetajatele tuleks korraldada rohkem meediariske käsitlevaid koolitusi. Praegu lubavad Euroopa Liidu seadused keelata ebasobiva toote alles pärast selle tekitatud kahju ilmnemist. Tuleks nõuda firmalt enne toote müükipanemist ­uuringutel põhinevat tõestust, et see ei ole kahjulik. Teaduslikult tuleks uurida ja hinnata paralleelselt, milliseid tulemusi annab varane tehnoloogia kasutuselevõtt ja milliseid selle edasilükkamine. Seda mitte ainult akadeemilise edukuse, vaid ka tervise ja heaolu seisukohalt. Praegu rahastavad uuringuid tihtipeale IT-ettevõtted ise, kes on müügist huvitatud, kuid huvide konflikti vältimiseks tuleks uuringuid rahastada avalikust allikast.”

 


Mariann Rikka. Foto: Břetislav Kožušník

Mariann Rikka. Foto: Břetislav Kožušník

 

Eesti haridusstrateegias on digitaalne kirjaoskus üks kaheksast elukestva õppe võtmepädevusest

Eesti haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Mariann Rikka palus ettekannet alustades tõsta käsi kõigil, kes oma töös või igapäevaelus digiseadmeid kasutavad, ning enamik saalis viibinuist tõstis käe.

See on reaalsus, mis määrab, et teiste hulgas on ka digioskused ja -pädevused tänases ühiskonnas hakkama saamiseks olulised ja seega tuleb neid ka hariduses arendada,” tõdes Mariann Rikka. Ta tutvustas Eesti elukestva õppe strateegiat aastani 2020, millest tõi oluliste eesmärkidena välja kaks. Esimene on muutus õpikäsituses, mis tähendab liikumist õpetajakeskselt õppelt õpilasekesksele. See tähendab õppe kavandamist ja läbiviimist lähtuvalt õpilasest, tema individuaalsetest vajadustest, arengust, „Piltlikult, kui õpetaja kavandab oma tööd, siis ta ei küsi mitte „Mida ma hakkan õpetama?”, vaid esmane küsimus on: „Mida peaks õpilane õppima ja miks see tema jaoks oluline on?” Õpetaja roll selles protsessis on mitte niivõrd teadmisi edastada, kuivõrd õpilast oskuste ja pädevuste omandamises ning hoiakute kujundamises toetada. Ehk õpilane ei pea tingimata infot pähe õppima ja kordama, vaid ennekõike oskama vajalikku infot leida, seda analüüsida ja kriitiliselt hinnata,” selgitas Mariann Rikka.

Teine tähtis eesmärk on digiõppe osa elukestvas õppes. Me ei juuruta digiõpet koolides seepärast, et see meeldib õpilastele ja muudab õppimise lõbusamaks. Kõige tähtsam on, et digivahendite kasutamine peab lisama õppeprotsessile väärtust ja muutma selle tõhusamaks: aitama arvestada iga õpilase huvide, motivatsiooni, õppimise tempoga. Samuti on oluline arendada digipädevusi, mida on vaja, et tänapäeva ühiskonnas hakkama saada.

Uuringud on näidanud, et meie õpilased kasutavad digiseadmeid peamiselt sotsiaalmeedias käimiseks ja mängimiseks, kuid sisulisi oskusi tuleb neile veel õpetada. Tehnoloogiline kirjaoskus on väga oluline, sest tänapäeval on palju ameteid, kus IKT-teadmised on ülesannete täitmiseks või uute lahenduste loomiseks hädavajalikud. Samas ei pea tehnoloogilist kirjaoskust õpetama alati eraldi, vaid seda saab lõimida eri õppeainetega, nagu ajalugu, geograafia, füüsika,” rääkis Rikka. „On ju tore ajaloo- või kunstiajaloo tunnis korraldada nt virtuaalne tuur Louvre’i kunstimuuseumisse, avastada seal eri ajastute kunstiteoseid ja avastusi kaaslastega jagada.”

Digipädevuste arendamisel pakub riik koolidele igakülgset abi, alustades õpetajatele koolituste pakkumisest, kuni koolide ja õpetajate vajalike seadmetega varustamise ja hea wifi-ühenduse tagamiseni. Palju on toimumas digitaalse õppematerjali vallas. Olemasolev materjal tehakse õpetajale senisest mugavamalt kättesaadavaks ning lähtuvalt iga ainevaldkonna vajadustest, mis võeti kokku möödunud kevadel, tellib riik ka uut materjali või olemasoleva materjali arendusi. Riigi tellimisel või toel loodud materjal on kõigile tasuta ja vabalt kättesaadav. Arengufaasis on e-hindamine.

Uuring nutitelefonide kasutamisest koolitunnis

Margus Pedaste. Foto: Břetislav Kožušník

Margus Pedaste. Foto: Břetislav Kožušník

Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste tutvustas käimasolevat uuringut „Nutikad tehnoloogiad ja digitaalne kirjaoskus õppimiskäsituse muutmisel”. Kuus aastat kestev uuring uurib nutiseadmete kasutamist õppeprotsessis. Tänaseks on lõppemas esimene kaheaastane etapp. Selle tulemusi esitlevad teadlased aasta lõpus. Uuringus osales üle 3500 kuuenda ja üheksanda klassi õpilase 147 koolist, aga ka nende loodusainete õpetajad ning vanemad. Õpilastelt küsiti, kui sageli nad kasutavad koolitundides nutitelefoni ja milleks. „97%-l selle vanuserühma õpilastest on nutitelefon, mida nad kasutavad enamasti muusika kuulamiseks, sõnumite saatmiseks, sõpradega suhtlemiseks, kuid nad võiksid seda kasutada ka õppimiseks,” tõdes professor.

Uuringust selgub, et praegu kasutavad pooled õpilased tunni ajal mobiiltelefoni mitte õppimiseks, vaid näiteks sotsiaalmeedias käimiseks. Ühesõnaga, teevad tunnis muid asju, mitte ei õpi. See näitab, et kui me digiseadmete kasutamist ei suuna, tegelevad nad millegagi, mida õpetaja pole planeerinud. Kokkuvõttes võibki jagada õpilased kahte suurde rühma. Mittekasutajad ehk õpilased, kes kasutavad sotsiaalmeedia tarbimiseks nutitelefone iga päev, kuid õppimise eesmärgil kord kuus või harvem. Teise gruppi kuuluvad need, kes õppeprotsessis kasutavad telefoni kord nädalas või sagedamini. Ainult 5% õpilastest kasutab digiseadmeid, eriti nutitelefone info otsimiseks, salvestamiseks, jagamiseks, koostöö tegemiseks ja suhtlemiseks ning ka uue sisu loomiseks. Seega on meie jaoks väljakutse, kuidas panna ka kõik ülejäänud õpilased nutiseadmeid õppeprotsessis kasutama.”

Margus Pedaste rõhutas, et uue õppeviisi meetod tuleb luua mitte ainult koostöös õpetajate, vaid ka õpilastega. „Õpilastel peab olema samuti võimalus sõna sekka öelda. Meie uurimisprojekti teine etapp ongi ühiselt õppemeetodite ja -vahendite loomine, mida testitakse eksperimendis, et teada saada, milline variantidest toimib. Millegi tõestamine võtab alati aega. Seda enam, et puudub vilumus vahendi kasutamisel – tahvelarvutid on olemas alles kuus aastat. Ei saa öelda, et mingi lahendus on kõigi jaoks ühtviisi hea või ei sobi kellelegi. Eri õpilasgruppide, õpetajate ja konteksti puhul on mõju erinev.”

Margus Pedaste rõhutaski, et kõike tuleb vaadata lähtuvalt eesmärgist ja kontekstist. Kui miski on lapsele praegusel arenguetapil kasulik, tuleb seda kasutada. See, kui vanemad annavad lapsele nutitelefoni selleks, et laps neid ei häiriks, pole mõistagi õige eesmärk. Aga näiteks väikelapse peenmotoorika arendamiseks on nutiseade kasulik. Digivahendid aitavad meil suhelda pika vahemaa tagant, nii et see toetab õpilaste rahvusvahelist koostööd ning annab võimaluse suhelda teiste kogukondadega, mis muidu poleks võimalik. Tänu tehnikale pole meil enam tarvis nii palju infot meelde jätta, sest nutitelefonid teevad selle meile mõne sekundi jooksul kättesaadavaks. Sama kehtib õppimise kohta. „Millegi igaks juhuks ära keelamine ei ole põhjendatud ning on teaduse põhimõtetega vastuolus,” leiab Margus Pedaste. „Sel juhul me lihtsalt takistame lapse arengut, kuid oleks ebaeetiline ja lubamatu lapsele arenguvõimalust mitte anda. Oluline on mõista, et kui me vastutust ei võta, hakkab tehnoloogia meid juhtima.” Samas möönis Margus Pedaste, et terviklikke uuringuid, kuidas digiseadmed õppimise kvaliteeti ja tulemusi mõjutavad, Eestis senini tehtud pole ja seda teemat on ka rahvusvaheliselt vähe uuritud. „Olen nõus, et see on probleem ja et tulevased uuringud peaksid nende teemadega tegelema.”

 


Konverentsil kõneldu võttis kokku Richard Landl. „Kuulsime täna kaht erinevat seisukohta. Oleme kõik ühel meelel et peame digivahendite kasutamises juhtohjad enda kätte võtma. Selles, kuidas seda saavutada, meie vaated erinevad.

Küsimus on selles, et vahetasime digitehnoloogia kasutusvõimaluste üle mõtteid täiskasvanu elukogemustest lähtuvalt. Ometi peaksime end nii palju kui võimalik püüdma mõelda lapse olukorda, kelle kasvamine ja areng alles jätkub. Et enamik meist kasutab iga päev IKT-vahendeid ja nutiseadmeid, ei ole veenev argument, diskussiooni teema on ju, kuidas selles vallas kõige paremini lapse arengut toetada.”

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Milliseid mõtteid konverents tekitas?

 

Külli Saul

Külli Saul

Külli Saul, Viljandi Waldorf-lasteaia kasvataja,
Eesti vabade Waldorf-koolide ja lasteaedade ühenduse juhatuse liige:

Konverents oli väga huvitav, selgelt eristus kaks vastandlikku arusaama. Seisukoht, et õpilastele tuleb digitehnoloogiat tutvustada, on õige, ainult et sellega tahetakse alustada liiga vara. Tõsiasi on, et me lapsi maailmast eraldada ei saa, aga kuna nad puutuvad kodus niikuinii ekraanidega kokku – loodetavasti mõistlikkuse piires –, ei tohi lasteaed ega kool sellega kaasa minna, vaid peab olukorda tasakaalustama.

Kui laps on olnud pool tundi teleka ees, peaks ta pärast seda umbes kolm korda nii palju saama ringi joosta või mänguväljakul mütata. See on mõistlik meediakasutus. Keegi ei arvagi, et tänapäeval päris ilma digivahenditeta hakkama saaks. Aga peab teadma, kuidas seda kompenseerida, et laps ei jääks selle lõksu.

Waldorf-pedagoogika peab kõige tähtsamaks kuni 7. eluaastani arendada välja lapse kehameeled: need on liikumise, tasakaalu, kompimise ja elumeel. Neil alusmeeltel baseeruvad kõik kõrgemad meeled. Anda lasteaiaealisele kätte nutitelefon või panna ta teleka ette, et ta paigal istuks ja vanemaid ei segaks, on täiesti vastupidine sellele, mida laps tegelikult vajab. Tänapäeval räägitakse sellest palju, kuid arstid ega teadusuuringute tegijad miskipärast digivahenditele piiranguid ei sea. Ka konverentsil selgus, et terviklikke uuringuid selle kohta, mida digitehnika kasutamine lapse arengus kaasa toob, polegi tehtud.

7. ja 8. klassis on õpilasel enamasti välja kujunenud tahe, sotsiaalsed ja suhtlemisoskused, gruppi kuuluvuse tunne, kriitiline mõtlemine ja oskus valikuid teha. Sel ajal võiks ka meediaõpetusega algust teha, et noor oskaks asjadel vahet teha ega jääks sellest sõltuvusse. See, et teeme nii nagu lastele meeldib, on kõige kergema vastupanu teed minek. On ju tõestust leidnud, et lapsed ei otsi koolitunnis nutitelefonist infot, vaid teevad kõike muud, see on üsna kontrollimatu protsess.

See, kas laps on telekavaataja või kasutab nutitelefoni, paistab tema käitumisest kohe välja. Ekraanide häda on, et need pärsivad loovust, lapsed ei suuda enam oma mängu luua, vaid hakkavad nähtud süžeesid mängima. Enne Waldorf-lasteaeda tööle tulekut ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata. Siin nägin lapsi, kellel pole kunagi kodus arvutit ega telekat olnud, ja see torkas silma. Teame ju, et raamat arendab kujutlusvõimet ja muusika puudutab inimese tundeilma. Kui kogu aeg salvestisi kuulata, peenem taju tuhmub. Ülemäärane televiisori ees istumine muudab meid mugavaks ja tahtetuks, arvutiga aga kaotab inimene oma mina. Lapsel, kes on palju arvuti ees, jääb oma mina välja arenemata, ta on ümbrusest sõltuv ega suuda enda eest seista. Kui täiskasvanu tahte jõul otsustab, et nüüd aitab, siis lapsel pole tahe veel välja arenenud. Võtmeisikud, kes lapse arvutikasutuse üle otsustavad, ongi lapsevanemad. Seepärast on vanemate teavitamine neist asjadest äärmiselt tähtis ja me teeme oma lasteaias selles osas palju tööd.

 

Meelis Sügis

Meelis Sügis

Meelis Sügis, Tartu Waldorf-gümnaasiumi õpetaja,
Eesti vabade Waldorf-koolide ja
lasteaedade ühenduse juhatuse liige:

Konverents andis pildi, mis suunas mõeldakse, ja pakkus ainet järelemõtlemiseks.

Küsimus pole ju selles, et Waldorf-pedagoogika pooldajad oleksid digivahendite vastu, vaid selles, mis vanuses ja milleks neid kasutatakse. Saavutus pole see, kui palju arvuteid meil on või mitu tahvlit on õpilastele jagatud. See on rohkem statistiline pool, aga sisuliselt pole asjad läbi mõeldud. Digitehnoloogiast rääkides rõhutati peamiselt kommunikatiivset poolt, mille kasulikkuses ei kahtle keegi, aga selle kohta, kuidas see õppimisele kaasa aitab, fakte ja tõestusi ei toodud.

Ka meie koolis on õpilasi, kes oleksid meelsasti suure osa ajast nutitelefonis või tahvlis. Minu meelest on kõige suurem oht see, et arvutist tuleb korraga kiiresti ja palju infot, aga see kipub jääma pinnapealseks, sest pole aega sellesse süveneda ega seda läbi töötada. Selles mõttes on erinevus raamatu lugemisega suur.

Meie koolis pole telefoni kasutamine lubatud, ei vahetunnis ega veel vähem õppetunnis. Muul ajal veedab osa õpilasi seal niigi palju aega. Vanemate seas on selles suhtes eriarvamusi, nii mõnegi jaoks tundub telefon möödapääsmatu ese, mis peab igal hetkel kättesaadav olema. Huvitav, et 1990. aastate alguses, kui veel mobiiltelefone ei olnud, ei juhtunud lastega rohkem õnnetusi ega läinud nad ka kaotsi. Tekib tunne, et me ei oskagi enam ilma hakkama saada. Algklassides kogub õpetaja laste telefonid hommikul korvi kokku ja pärast tunde annab tagasi. Vanematele on teada antud, et koolipäeva jooksul õpilased telefoni ei kasuta.

Kindlasti peab mõtlema mingite üldiste reeglite ja vanusepiiride kehtestamise peale. Praegu tahetakse tuua digiõpe juba lasteaeda. Milleks? Ühest küljest on arvuti tõepoolest järjest vajalikum tööriist, aga me ei anna ju kolmeaastasele täismõõdus kirvest kätte ega õpeta seitsmeaastasele autojuhtimist, ehkki seegi oskus on väga vajalik. Tihti võetakse mingid asjad üle otsekui vooluga, kampaania korras. Tunne, et teooria ja tegelik elu omavahel lahknevad, on juba pikemat aega, see ei puuduta ainult digivahendeid.