Inseneriharidus: oleme need, kellelt õpime

4. nov. 2016 Karl Kello toimetaja - 6 kommentaari
TTÜ innovatsiooni ja ettevõtlussuhete prorektor Tea Varrak: „Õpetajad peaksid teadma ja oskama tehnoloogiat kasutada, et oma elu lihtsamaks teha ja ’noortele mitte alla jääda’.” Foto: TTÜ

TTÜ innovatsiooni ja ettevõtlussuhete prorektor Tea Varrak: „Õpetajad peaksid teadma ja oskama tehnoloogiat kasutada, et oma elu lihtsamaks teha ja ’noortele mitte alla jääda’.” Fotod: TTÜ

 

Kuidas õpetada spetsialiste, kui me ei tea, keda homme vaja on?

„Me oleme need, kellelt õpime” – selle tõdemusega, mis kuulub Nokia endisele tegevjuhile Jorma Ollilale, alustas TTÜ Eesti inseneripedagoogika keskuse 15. aastapäeva konverentsil „Õpetamine on kahekordne õppimine” oma ettekannet TTÜ innovatsiooni ja ettevõtlussuhete prorektor Tea Varrak. Nii ongi – õpetamishimu võib külge jääda. Mõni mees ütleb isegi, et õpetamistahe kui pahe on saatnud teda eluaeg.

Tundub väga, et kumbki märklause, nii „me oleme need, kellelt õpime” kui ka „õpetamine on kahekordne õppimine”, kehtib ka süvaõppevõimekusega masinate kohta. Masin õpib internetist – aga kui juba internetist, siis mida ta sealt omandab? Inseneriteaduse pärastlõunal 26. oktoobril teaduste akadeemias viitas Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse peadirektori asetäitja Maive Rute, et arvutid kasutavad internetist õppides ka meie varasemaid eksiarvamusi. Seega võib kerkida ootamatuid eetilisi küsimusi, sh küberturvalisuse teemal. Pole enam kuigi suur uudis, et koduarvutid mobiliseeruvad küberrünnakute läbiviimiseks. Asjade internet on kohal.

Juba räägitakse arvuti intuitsioonist, arvuti nn kõhutundest. Arvutil on kasutada tohutu infopagas. Mida peab masin äraõppimisväärseks? Kui inimese õppimisvõimel on piirid, siis arvuti võimalused on suhteliselt piiritud. Masin suudab haarata kõike, mis aga internetis leida on. Mida ütleb seejuurtes arvuti nn kõhutunne? Kuidas interpreteerib ta kõiki neid meie inimlikke eksi- ja lahkarvamusi?

Sünnipäevatort saab kohe lahti lõigatud, 21. oktoober 2016. 15 aastat TTÜ Eesti inseneripedagoogika keskust tähendab ühtlasi seda, et see on puhtalt 21. sajandi ettevõtmine – pealegi ainus Balti riikides. Foto: TTÜ

Sünnipäevatort saab kohe lahti lõigatud,
21. oktoober 2016. 15 aastat TTÜ Eesti inseneripedagoogika keskust tähendab ühtlasi seda, et see on puhtalt 21. sajandi ettevõtmine – pealegi ainus Balti riikides.

Inseneeria tähelepanu keskpunktis

Hiljuti toimus kaks inseneriharidusele pühendatud teadussündmust peaaegu korraga: TTÜ-s inseneripedagoogika konverents „Õpetamine on kahekordne õppimine”, 20. ja 21.10, ja järjekordne, arvult juba kaheksas teaduspärastlõuna teaduste akadeemias, 26.10. Selle inseneriteaduspärastlõuna temaatika oli inseneeria rolli ja tähenduse ning tehnikakultuuri ja tehnikahariduse kõrval ka arvuti soovituste ja kaine mõistuse tasakaal. Teaduste akadeemiasse olid oodatud teiste seas ka valitsuse ja ministeeriumide teadusnõunikud, aga tulemata nad jäid, sest pole neid vist veel paigaski. Et aga professionaalsed teadlased oleksid valitsuste juures nõunikeks, on TA presidendi Tarmo Soomere sõnul fundamentaalne probleem.

Mis jäi neilt kohtumistelt kõrva?

Esiteks. Projektid maksavad palka. Kõigepealt jäi kõrva inseneriteaduspärastlõuna arutelul kõige lõpetuseks välja öeldud tõdemus: projektid juhivad ülikooli, s.o europrojektid rahastavad ülikooli. Et projektid maksavad palka (tõsi – maailmatasemel projektid), on projektiteaduse kontekstis loomulik. Projektidega on aga paraku niisugune lugu, et need kipuvad muutuma asjaks iseeneses, s.o kui projekte tehakse projektide tegemise pärast. Tulemusena võib kaotsi minna strateegiline juhtimisvõimalus.

Teiseks. Teadus kui rahapada. Professor Mart Min tsiteeris Riigikogu Toimetisi 33/2016, misjärgi iga teadus- ja arendustegevusse investeeritud euro toob majandustuluna tagasi 11 eurot otse või kaude. Kommentaar: teaduse rahastamine väheneb Eestis samas järjekindlalt – viimase viie aasta jooksul nii SKP osana kui absoluutselt.

Kolmandaks. Euroraha. Kui ühe konkreetse TTÜ tippteadusgrupi eelarve kujuneb järgmiselt: EU projektidest 60% (põhiliselt tänu fundamentaal­uuringutele); ETAg-i konkursside kaudu 25%; rakendusuuringud koos arendusega 10%; HTM-i baasfinantseerimine 10%, siis kommentaariks ei saa palju muud olla, kui et kui euroraha ära jääb, on teadusetegemisel lõpp väga ligi. Europrojekt aga, see on otsekui lotovõit. Juba kaob tippteadusinstituute. Kommentaar: n-ö hääl saalist – ettevõtja Heiti Hääl: „Kas on kaup kehv või on kehvad müügimehed …”

Neljandaks. Kes on kõige tähtsam? Kui teinekord jääb kõlama arvamus, justkui oleks õppeprotsessis õpilane kõige tähtsam, siis kogemus näitab, et insenerivaldkonnas on kõige tähtsam motiveeritud õpetaja/juhendaja, kel ei pruugi isegi olla „õiget” metoodikat (professor Raivo Sell). Väga oluline on õpetajat toetada, eriti oluline on eri haridustasemete pedagoogiline koostöö.

Eesti noorte huvi inseneeria vastu (arvutitehnika valdkonnas) on oluliselt langenud, võrreldes sellega, kuidas oli seis kümmekond aastat tagasi (professor Jaan Raik). See puudutab põhiliselt magistri- ja doktoritaset, kus annavad tooni välisüliõpilased. Sama seis on USA-s. Motivatsioon on madal. Ent inseneriteaduseta ei teki uuenduslikke idufirmasid.

Viiendaks. Tehnoloogiaringid. Kuigi huvikoolide (spordikoolid, muusika- ja kunstikoolid jm) arv Eestis tõuseb, siis tehnika- ja loodusvaldkonda, s.o osalust tehnikahuviringides see ei puuduta. TTÜ teadusprorektori Renno Veinthali järgi võtavad noored tehnikavidinad omaks, aga iseennast selle arendamise juures ei tajuta. Viimastel aastatel on siiski nihe toimunud, eeskätt väärtushinnangutes. Kui lapsevanemad ei ole ise käinud loodus- ja tehnoloogiaringides, ei oska nad Tea Varraku sõnul neid ka lastele soovitada. Iga lauluõpetaja juhatab koore, kuivõrd aga tegeleb keemiaõpetaja lastega väljaspool koolitunde? Õpetajad peaksid teadma/oskama tehnoloogiat kasutada, et oma elu lihtsamaks teha ja „noortele mitte alla jääda”. Juhtub, et 3. kl poiss õpetab Mektorys õpetajaid. Tänane innovatsioon on homne traditsioon.

Kuuendaks. Kauglabor. Iseseisva töö maht tõuseb TTÜ-s oluliselt, e-õpe muutub seega praktilisemaks (Raivo Sell). Kui virtuaallabori puhul töötab lihtsustatud mudel, siis kauglaboris on füüsiline seade ikkagi olemas, katseid tehakse päriselt ja üle interneti. Juurdepääs kaug­laborisse peaks kehtima mitte ainult Eesti-siseselt, vaid rahvusvaheliselt. Osaleda peaksid saama ka väiksemad koolid. TTÜ-s on neli-viis kauglaborilahendust, vaja on luua ühisplatvorm.

Seitsmendaks. Digikirjaoskus. See on Eestis suhteliselt heal tasemel. IT, loodus­ainete ja tehnoloogia vallas on edulugusid. Eesti e-riik on väljapaistval kohal, kuid tööstuse innovatsiooni koha pealt ilmneb mahajäämus Euroopa keskmisest (Maive Rute). Töökohtade nõudlusportaali esikümnes oli eelmisel aastal üheksa seotud IKT-ga, turundus mahtus sinna kusagile vahepeale. Vajadus inimliku mõtlemis- ja suhtlemisvõime järele siiski ei kao, seega survealuste töökohtade sisu teiseneb. Digiteerumine tingib talentide majanduse esiletõusu. Kus aga talent oma töökohta tahab pidada, see sõltub paljuski töö- ja elukeskkonnast.

Kaheksandaks. Arvuti ja kaine mõistuse tasakaal. Ohutuskriitilisi lahendusi tekib üha enam: lennukid, autonoomsed sõidukid jne. Arvuti teeb kriitilistes olukordades otsuseid inimese eest (professor Jaan Raik). Ehitiste projekteerimisel kasutatakse arvutiprogramme. Kas (ja kuidas) olla täpsem kui arvuti? Kas tulemused on tõepärased? Kas seda tõepärasust on võimalik hinnata? (ehituskonstruktor Tõnu Peipman). Enne programmide käivitamist oleks hea mõista, mis toimub, kus/mis on kriitilised kohad. Võimalikud vead varjab ripplagi. Mudelit peaks olema võimalik ka käsitsi läbi arvutada. Noored usaldavad arvutit liiga palju. Ülesanne on vaja õigesti püstitada, vältimaks valesid küsimusi, andmaks valesid käske. Õnneks toimub enamik õnnetusi ehitusplatsil töövälisel ajal. Tallinna Raekoja platsi kuusk sadas kaks korda keset jõuluturgu maha – uskumatu lugu, et keegi ei kannatanud. Ehituskursuse 2. kursuse üliõpilane teinuks endale kümne minutiga selgeks, mis toimub kuusepuuga, kui selle tüve peenemaks saagida. Puu kasvab vastupidavuse piiri peal. Kui saag sisse lasta, pole ta enam kuusepuu, vaid saematerjal.

Üheksandaks. Milleks üldse õppida? Laeme äpi alla ja kõik on olemas. Lapsed ei tea, et nad ei tea (professor Alvar Soesoo). Mida rohkem inimene õpib, seda enam saab teada, mida ta ei tea. Teadmatuse sfäär laieneb kiirenevalt. Igasugune tehnoloogiline avastus teeb meid haavatavamaks. Tapmaks lapses huvi maailma asjade ja protsesside vastu piisab täiesti, kui ta kolm korda küsib, aga vastust ei saa. Räägitakse, et haridus läheb kalliks – aga ei ole kulukamat asja kui harimatus. Parafraseeritult: tark rahvas, rikas riik.

 


INSENER ON LOOJA

Täpsemini: tehiskeskkonna looja. Eesti inseneride liidu presidendi Arvi Hamburgi andmetel on Eesti inseneride liidul liikmeid ca 3500, neist kutsega insenere 1831 (insener, diplomeeritud insener, volitatud insener); v.a esmane kutse: rakenduskõrgharidus – insener, tase 6; magister – diplomeeritud insener, tase 7. Eestis on 42 euro­inseneri.

 


NALJA KAH

Insener suudab teha masina, mis töötab, kuid ei oska seletada, miks masin töötab; teadlane teeb masina, mis ei tööta, ja suudab hiilgavalt selgitada, miks masin ei tööta. (Jaan Raik)

 


Ilmus inseneripedagoogika käsiraamat

Eesti inseneripedagoogika keskuse juhataja dotsent Tiia Rüütmanni koostatud mahukas kaheosaline käsiraamat „Inseneripedagoogika – STEM valdkonna õppeainete mõjus õpetamine ja õppimine” on suunatud eelkõige TTÜ doktorantidele ja karjääri alustavatele õppejõududele, aga ka väärtuslik lugemisvara pedagoogiliste teadmiste värskendamiseks kogemustega akadeemilisele personalile nii ülikoolis kui ka väljaspool. Käsiraamat põhineb rahvusvahelise inseneripedagoogika ühingu IGIP tunnustatud õppematerjalidel ja teadusartiklitel ning annab ideid STEM- (Science, Technology, Engineering, Mathematics) valdkonna mõjusaks õpetamiseks, pakkudes soovitusi õpetamise kavandamisel, õppematerjali koostamisel, õpetamise mudelite, strateegiate ja meetodite valimisel, hindamisel ja tagasiside andmisel. Lisaks võib saada kasulikke juhiseid õppejõu portfoolio koostamiseks, eneseanalüüsi läbiviimiseks või mõtlemisoskuste arendamiseks ja mälu treenimiseks. Raamatu idee tekkis autoril tehnikaõpetajate ja õppejõudude koolitustel, seda on kavas perioodiliselt täiendada ja uuendada, tuues sisse uusi aktiiv­õppe meetodeid ja strateegiaid, STEM-valdkonnas õpetamise parimaid kogemusi ning luua ajaga kaasas käiv käsiraamatu veebiversioon.

Ija Stõun, personali koolitus- ja arenduskeskus