Kaasuskonkurss ja riiklik õppekava

2. nov. 2016 Aare Ristikivi Hugo Treffneri gümnaasium - Kaasuskonkurss ja riiklik õppekava kommenteerimine on välja lülitatud

Riiklik õppekava on põnev dokument – ühest küljest kogu koolitöö alus, samas pole aga ilmselt suur osa õpetajaid seda isegi lugenud, sest nende töö tugineb õpikule, töövihikule ja oma aastatepikkusele kogemusele. Kindlasti ongi võimalik teha suurepärast tööd riiklikku õppekava lugemata ja selle lugemine ei tee kedagi superõpetajaks.

Riigikohtu kaasuskonkurss on põnev võistlus – selle korraldamise taga on niivõrd akadeemiline ja kõrge institutsioon, nagu seda on riigikohus, samas on võistlus avatud igasugustele lähenemistele, nii et silma on võimalik paista ka luuletuse, maali või täiesti ebakonventsionaalse lahendusega. Kindlasti võib oma koolitee läbida sellel konkursil osalemata, nagu võib ka osaleda konkursil ning ikkagi kulgeda üle kivide ja kändude.

Mis on ühist riiklikul õppekaval ja riigikohtu kaasuskonkursil? Miks neist üldse ühise pealkirja all kirjutada? Lühike vastus on , et mõlemad kannavad  ühiseid väärtusi, arendavad samu pädevusi ja omavad sarnast eesmärki. Püüan oma mõttekäigu lahti kirjutada.

Aitab valida ja planeerida

Kaasuskonkurss toetab õpilase karjäärivalikuid. Ja see on esimene koht, kus saab arutleda riikliku õppekava toetamise üle. Juba konkursikuulutus paneb õpilase valiku ette, kas osaleda või mitte, kas tal on huvi juriidiliste teemade vastu või mitte.

Muidugi ei saa absoluutselt ükski inimene siin ilmas läbi niimoodi, et ta ei puutu juriidiliste probleemide või seadustega kokku, nii et tark oleks huvi tunda, mida selles maailmas tehakse, kuid antud juhul on jutt karjäärivalikust.

Põhikoolilõpetaja peab juba teadma, mis temast edasi saada võiks, ja kui ta peab võimalikuks, et soovib end tulevikus siduda õigusloomega, õiguse mõistmise või selle tagamisega, võiks ta ju kaasuskonkursil osaleda. Gümnaasiumis võiks noore siht juba selgem olla, kuid igal juhul on enda proovilepanek mingil määral tõehetk – elukutse sobivust ei tee muul moel kindlaks kui katse-eksituse meetodil. Muidugi tegeleb iga kool oma õpilaste karjäärivaliku suunamisega, kuid alati on tore, kui keegi sulle väljastpoolt kooli appi tuleb.

Järgmine oluline aspekt on ettevõtlikkus: kas õpilases on piisavalt pealehakkamist, et oma kavatsus konkursil osaleda teoks teha? Riikliku õppekava ettevõtlikkuspädevus ei ole suunatud ainult ettevõtjate kasvatamisele, see püüab kasvatada inimestes innukust, valmisolekut tegutsemiseks.

Õpetaja roll on õpilasi suunata ning kiita neid, kes ettevõtlikkust üles näitavad. Olen õpetajana riigikohtule tänulik, et see annab minu õpilastele võimaluse oma ettevõtlikkust mulle näidata. Kui saabub tunnustus, on selles õppetund kõigile – õnnestuda on võimalik vaid siis, kui sa midagi selle jaoks ise teed, näiteks osaled konkursil. Suur hulk õpilasi ei saa seda võistlust võita juba ainuüksi seepärast, et ei osale.

Lisaks annab igasugune konkursil osalemine õppetunni aja planeerimise tähtsuse, tähtaegadest kinni pidamise teemal. Õpetajad annavad ju tavaliselt ikkagi andeks, kui töö laekub päev, nädal või isegi kuu hiljem. Koolivälisel konkursil peab õpilane ajagraafikust kinni pidama, muidu on ta teinud tühja tööd. Olen tänulik kaasuskonkursile, et see aitab õpilastes kujundada arusaama, et igasugused kindlad tähtajad ja nendest kinnipidamise nõudmine ei ole õpetaja kius, vaid eluline oskus.

Oskus infot töödelda

Kõige olulisem on muidugi sisuline pool. Meie riiklik õppekava on selgelt liikunud faktikesksuselt kompetentsuse suunas – oluline on oskus leida infot ja seda kasutada.

Kaasuskonkurss ei pea oluliseks mitte ainult seda, et õpilane leiaks üles õige seaduspügala, vaid, et tal oleks olemas seaduste lugemise oskus, oskus eraldada olulist ebaolulisest ja  arvamust faktist, ehk siis temalt eeldatakse kriitilist lugemisoskust.

Elame info ülekülluse maailmas, kus entsüklopeedilised teadmised pole vajalikud, kui sul on entsüklopeedia kogu aeg taskus, kuid oskus infot töödelda on olulisem kui kunagi varem. Just seda oskust kaasuskonkurss toetab.

Kaasuskonkursi ülesanne on ju näiliselt imelihtne – loe läbi mingid juhtumid ja kujunda enda arvamus, sealjuures on lubatud kasutada kogu maailma varem talletatud tarkust, nii et mis saaks olla kergem! Ometi näen, kuidas mu õpilased selle kallal pead murravad ja … arenevad. Probleemi, ka hüpoteetilise probleemi lahendamine on väljakutse. Kuid see on eluline väljakutse ja seda lahendades harjutatakse eluks. Nagu õppekava järgi kogu koolitöö toimuma peakski.

Ja lõpuks olen ma kaasuskonkursile tänulik, et seal tunnustatakse nii paljusid osalejaid. Minagi võin õpilasele öelda, et ta on tubli, kuid kui seda ütleb akadeemiline ning nii oluline institutsioon, siis on kiituse kaal hoopis teine. Ja kiitust on alati jagunud ka juhendajatele. Konkursi lõpuüritus on alati olnud väga meeldejääv kas või selle pärast, et paljud õpilased satuvad Riigikohtu ruumidesse esimest korda. Sellega motiveerib kaasuskonkurss õpilasi ja nende juhendajaid jätkama oma tööd, edasi pingutama.

Omaette väärib kiitust loovtööde toomine võistlusse, loovus on meie koolisüsteemis vaeslapse osas, samas rõhutatakse kogu aeg, et Eesti tulevik sõltub inimestest, kes suudavad olla uuenduslikud ja mõelda väljaspool traditsioonilisi lahendusi. Seda ei saavuta aga kuidagi loovuse arendamise ja tunnustamiseta.

Ma ei tea, kas see toob kaasuskonkursile osalejaid juurde, kui ma siin kirjutan, et riiklik õppekava toetab konkursil osalemist ja vastupidi: konkurss toetab riikliku õppekava väärtusi, kuid nii see on. Aga kaasuskonkursist tasub osa võtta ka lihtsalt selle pärast, et mõtelda on mõnus, ning konkursi raames mõteldes on võimalus ka end arendada ning lisaks pälvida tunnustust.