Keelekaste: Ennistades raamatupealkirju

11. nov. 2016 Priit Põhjala - 1 Kommentaar
Priit Põhjala

Priit Põhjala

Hiljaaegu oli mul pistmist itaalia kirjaniku Alessandro Baricco raamatuga „Tre volte all’alba”. Eestinduse pealkirjaks on tõlkija Mailis Põld pannud „Korda kolm koidikul”. Raamatuga seotud artiklitest ning suulistest ja kirjalikest mõttevahetustest jäi mulle aga silma, et inimesed ei võta seda pealkirja hästi omaks; „Korda kolm koidikul” asemel öeldakse ja kirjutatakse ühtepuhku „Kolm korda koidikul”. Ebatäpne pealkiri on juhtunud ka mõnessegi raamatutega seotud tähtsasse andmebaasi ja kataloogi.

Küllap on eksituse põhjus tiitli mõnevõrra tavatus, poeetiliseohtu sõnajärjes („korda kolm” pro „kolm korda”), mida argisega harjunud mõistus tõrgub omaks võtmast. Tõsi-tõsi, poeetiliselt kummastav, vormilt nihestatu peaks aitama teksti just paremini meelde jätta, aga sessinases pealkirjas on veel üks konks: ärasegatud sõnad „kolm” ja „korda” on assonantsi ja alliteratsiooni tõttu üsna ühepalgelised. Oleks „kolme” asemel näiteks „neli”, registreeriks me sõnade tavatu järjekorra tänu nende silmapaistvalt erinevale väliskujule hõlpsamalt ja sõnastaks pealkirja tõenäoliselt õigesti, öeldes „Korda neli koidikul”, mitte „Neli korda koidikul”.

Miks see eksitus – „Kolm korda koidikul” – nii tähtis on? Pealtnäha vale pealkiri õigest ju suurt ei erinegi. Ometi annab just too õige – „Korda kolm koidikul” – oma pisut võõritava ja luulelise näoga olulise vihje autori taotluste ja teksti stiili kohta ning kujundab teatava meeleolu ehk häälestab õigele vastuvõtusagedusele. Ilukirjandusliku kunstiteose juures ei maksa neid tegureid tühiasjuks arvata.

Päris mittemiskiks ei saa pidada ka Ameerika nobelisti John Steinbecki viimase romaani „The Winter of Our Discontent” laialt levinud valepealkirja „Me tusameelne talv”. Harald Rajametsa tõlkes on see „Me tusameele talv”. Õigupoolest on kahe pealkirja, „Me tusameelse talve” ja „Me tusameele talve” vahel haigutav tähenduslik kuristik – olgugi et üheainsa, justkui tühise tähe uuristatud – lausa määratu. Mõlemad tiitlid on kaunilt kujundlikud, aga kujundlikud kaunis erineval moel.

Naljakal kombel on aga raamat, mille eestikeelse pealkirjaga eksitakse vististi enim, kahest eelnimetatust palju kuulsam, vähemasti Eestis, ja kuulub siin ka paljude koolide kohustusliku lugemisvara hulka. See on Remarque’i magnum opus „Im Westen nichts Neues”. Eesti keeles on sellest ilmunud kaks tõlget, Grete Kochi ja Viktor Tombergi oma, ning hulk trükke, alati tiitliga „Läänerindel muutuseta”. Ei teagi, miks, aga paljud lisavad tiitlisse tähe, mida seal õigupoolest ei ole, saades ainsussõnast mitmussõna: „muutusteta”.

Kultusteose pealkiri on saanud käibeväljendiks ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, viitamaks stagnatsioonile mitte ainult ajaloolisel läänerindel, vaid ka näiteks Venemaa ja euroliidu suhetes, Rail Balticu ehituses, murdmaasuusatamise konkurentsis, kaalulangetamises ja jumal teab, milles veel. Ja ikka kipuvad söakad nimepillajad end vastupidi kavatsetule rumalaks tegema, kasutades õige pealkirja asemel valet: „Läänerindel muutusteta”.

Omaette eksituste rühma on ajendanud pealkirjad, kus üllatab kirjavahemärk või selle puudumine, ootamatu esisuurtäht vms. Hemingway teose „Hüvasti, relvad” lõppu armastatakse ikka hüüumärki püstitada, kuigi seda seal sugugi pole, ei originaalis ega Enn Soosaare tõlkes. Segadus võib olla tingitud asjaolust, et eestikeelsel pealkirjal on proklamatiivne iseloom (inglise pealkirjal „A Farewell to Arms” see puudub) ja et varasemates tõlkeversioonides pealkirjaga „Jumalaga, relvad” on oldud justkui kõhkvel: kaanel hüüumärki pole, tiitellehel on.

Ja mis puutub esisuurtähte, siis kes lugejaist kirjutaks „Väike prints” ja „Alice imedemaal” ning kes „Väike Prints” ja „Alice Imedemaal”? Ja miks just sedasi? Peagi – jõudes ringiga tagasi Baricco juurde – ilmub eesti keeles romaan „Noor Mõrsja”. Näikse, paljudel on keelelist ja kirjanduslikku delikaatsust, et märgata ja meeles pidada üht ebakonventsionaalset suurtähte!


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Ennistades raamatupealkirju”

  1. V. Parve ütleb:

    Näikse, paljudel on keelelist ja kirjanduslikku delikaatsust, et märgata ja meeles pidada üht ebakonventsionaalset suurtähte?

    Näikse, kui paljudel on keelelist ja kirjanduslikku delikaatsust, et märgata ja meeles pidada üht ebakonventsionaalset suurtähte!

    Näikse, kui paljudel on valmidust lauselõpumärkide sellist jagamist õigena tajuda.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!