Kui päike tuleb välja, nihkub tunni algus edasi

Avatud klassiruum Fääri saartel – seina koridori ja klassi vahel pole. Fotod: Rene Leiner

Fääri saartel on meie uus õpikäsitus kõige tavalisem argipäev.

Vanamoodi enam edasi ei saa ja uutmoodi ei ole veel võimalik – seda dilemmat lahendavad paljud otsivad haridusinimesed. Eestis on lähenemisi üha rohkem ja otsivate koolide arv järjest kasvab.

Tartu Raatuse kool kavandab 2018. aastast üleminekut teemapõhisele õpetusele. Klassid ja ained vanas tähenduses kaovad. Enamik õppest hakkab toimuma avatud klassiruumis, kogu koolipäev kulgeb paindliku graafiku järgi, igas päevas on tund aktiivset liikumist. Õppimist toetav hindamine on ennast viie ja poole aastase kogemuse juures õigustanud.

Kuid missuguste maade eeskujudele selliste muutuste puhul toetuda? Kas kusagilt saab oskusteavet ja praktilisi näpunäiteid? Oleme juhtkonna, õpetajate ja õpilaste tasandil näinud, kuidas toimitakse näiteks Islandil või Soomes. Nüüd on meil tekkinud töised kontaktid ka eksootiliste Fääri saarte Stranda kooliga, kus üldõpe ja avatud klassiruum on juba ammu tavaline.

Elu nagu külakiigel

Jõudsime koos kolleeg Liisi Röömeliga Fääridele käesoleva aasta sügisel. Eestlasele üllatavat on Fääridel palju. Liisi sõnul kulgeb elu seal täiesti omas rütmis ja teise hingamisega, kui me Eestis harjunud oleme.

„Mulle jäi tunne, et nad istuvad nagu suurel külakiigel ja lasevad tuulel ennast kõigutada – ikka hooga ja muretult. Sama oli tunda ka koolis, mida külastasime. Üritasin mõista, millise süsteemi järgi lapsed tagasisidet saavad ja töid teevad, aga algul selget pilti ei saanud. Meie mõistes tunnistusi neil ei ole. Mingit tagasisidet saab siiski n-ö tasemetöödest, mida teatud ajavahemiku järel eri klassides tehakse,” ütleb õpetaja Röömel.

Algul tekitas segadust ka see, et tunnid ei alanud seal täpsetel kellaaegadel. Varsti selgus, et kui Fääridel paistab päike, siis aeg peatub ja tunni algus nihkub edasi – lapsed peavad päikesepaistet nautima. Väidetavalt on Fääridel vaid 60 täiesti päikselist päeva aastas, aga sealset elukorraldust see väga ei sega. Kogu koolipäev kulgeb Fääridel üsna paindliku graafiku järgi, kuhu ka Raatuse kool üld- ja teemapõhisele õppele üle minnes liikuda kavatseb.

Õpetajad teevad ise tunniplaani

Üllatav oli, et Stranda koolis toimuvad tunnid ka ilma päikesepaisteta siis, kui nad parasjagu toimuvad. Kui nt lapsed on õues mänguhoos ehk siis liiguvad või spordivad, ei hakka keegi neid jõuga ära kutsuma, vaid neil lastakse ennast tühjaks mängida ja siis lähevad „tunnid” edasi.

Mis veel ilmastikku puutub, siis halbade ehk liiklusohtlike ilmade korral, mida igal talvel ikka ette tuleb, kuulavad kõik külaelanikud hommikul kindlal kellaajal raadiot, kus öeldakse, kas kool sel päeval toimub või mitte.

Kui Raatuse koolis tavamõistes klassid kaovad, siis saab tööd korraldada ka Stranda kooli eeskujul. Klassideta põhikool tähendab eelkõige rohkem vabadust nii õpetajatele kui ka õpilastele. Direktor annab Stranda koolis õpetajatele tunnikoormuse ette ning konkreetse tunniplaani koostavad juba õpetajad üheskoos ise. Selline töökorraldus paneb õpetajad kahtlemata rohkem koostööd tegema, iseenda ja õpilaste aega optimaalsemalt planeerima.

Kindlasti on meie õpetaja tulevik aina suurenev multifunktsionaalsus. Enamik Fääri saarte õpetajaid suudab juba praegu juhendada väga erinevaid ainetunde. Kadedaks teeb ka nende tugisüsteemide võimekus, kus kohati on paarikümne õpilase juures 3–4 õpetajat või tugiõpetajat.

Mõistagi ei ole see igas tunnis nii ja enamasti peab õpetaja ikkagi üksinda oma õpilastega hakkama saama. Kuid avatud õpiruum annab õpetajale uusi võimalusi. Nimelt on nende avatud õpiruumis meie mõistes kolme klassi õpilased koos ja loomulikult on seal siis ka kolm õpetajat, kes saavad vabalt ühtede õpilaste juurest teiste juurde liikuda.

Fääri saarte õpetajal on 45-tunnine töönädal, millest täiskoormusega töötav õpetaja annab 28 kontakttundi. Teistel tööinimestel on 40-tunnine töönädal.

Tööpraktika nädalad

Mulle kui veendunud kogemusõppesse uskujale oli eriti meelepärane, et Stranda kooli õpilastel on õppetöö vahel n-ö tööpraktika nädalad, kus nad käivad eri ametites tööl, sh politseis, haiglas, kalatööstuses jm. Nii tekib hea seos reaalse eluga. Üks asi on ekskursioonid ja töö vaatamine, hoopis teine asi ise töötamine.

Meeldis ka see, et keset koolipäeva tehti ühiselt süüa. Igaüks oli toonud kaasa kindlad toiduained. Miinuspoolelt võib esile tuua, et koolisööklat kui sellist neil seal ei olegi ning söömine käib pigem Itaalia stiilis: tihti süüakse kaasapakitud toitu.

Õpetaja Röömelile jätsid Stranda kooli õpilased väga hea mulje: „Omal initsiatiivil tehti mulle koolimajas ekskursioon ja uuriti, kas ma taas nende tundi külastan. Kuna sealsed õpilased oskavad hästi inglise keelt, siis sain paari õpilast ka matemaatikas aidata. Tore oli, et lapsed kasutavad Fääridel kirjaliku jagamise juures teistsugust süsteemi kui meie Eestis. Nii sain taas killukese targemaks.”

Kõik Fääri saarte õpilased, kes soovivad, saavad keskhariduse ja paljud lähevad edasi ülikooli, suur osa mõistagi Taani.

Ühtehoidev kogukond ja õhuke riik

Kuigi elutempo on Fääridel aeglane nagu külakiigel, said kõik asjad päeva lõpuks liigse stressita korda. Kui oled midagi sellist näinud, hakkad ka kodus asju teisiti hindama. Fääridel tunnetatud kogukondlikkus ja riigi vähene kohalolu oli kadestamist väärt. Sealhulgas koolikorralduses.

Kindlasti on selles ühtsuses oma roll ka religioonil. Erinevalt eestlastest on enamik Fääri elanikke üsna veendunud ja praktiseerivad kristlased, kelle jaoks kirikul ei ole mitte ainult sümboolne, vaid väga isiklik roll. Ka koolipäev algab ühise laulmise ja palvega, mis ühendab.

Positiivset kogukondlikkust näitab seegi, et kuna hindeid kuni kaheksanda klassini ei panda, antakse tagasisidet lapse õpitulemuste kohta sageli poejärjekorras või muul mitteformaalsel moel. Lisaks toimuvad seal arenguvestlused. Õppe- ja ainekavad on pigem formaalsus, rohkem tegeletakse õppimise endaga, protsessiga.

Kogukondlikku pühendumust näitas seegi, et isad teevad õhtuti omal initsiatiivil lastega tasuta trenni. See annab treeneritele teatud vabaduse, arvas meie võõrustaja Andre, kes külastaadionil kolmel korral nädalas 20 poisile jalgpallitrenni teeb. Ta pole kindel, kas tahaks seda teha, kui talle selle eest makstaks. Koolis on lisaks kehalise kasvatuse tundidele ja aktiivsetele vahetundidele kõikidele üks kohustuslik tund ujumist nädalas. Liikumine on Fääridel üldse popp. Paljud täiskasvanud, kes veel 5–10 aastat tagasi poleks kodust jalgagi välja tõstnud, lähevad nüüd iga ilmaga jooksma.

Esimene külaskäik Fääridele on nüüd tehtud. Järgmisena on plaanis viia ka Raatuse kooli õpilasi sellesse eksootilisse paika ja tuua sealt õpilasi Tartusse. Kavas on praktilise tegevuse käigus tutvuda vastastikku Eesti ja Fääride rahvusköögiga, teha koos sporti, matkata, tantsida, laulda, elada teineteise peredes, teha esmatutvust kummaski riigis räägitavate keeltega jne. Mõtteid on palju ja suur osa projektikirjutamise tööst veel ees.

Konstruktiivne koostöö jätkub

Kui kõik õnnestub, saab 2018. aasta kevadel paarkümmend meie kooli õpilast harukordse võimaluse reisida kohta, kuhu nad muidu ehk kunagi ei satuks. Ühiseid tegevusi alustatakse 2017. aasta sügisel.

Projekti kirjutatakse ka õpetajate töötoad ja töövahetus, kus saadaks teises koolikultuuris õpetamise ja õppimise kogemus. Kindlasti pakub suurt huvi Tartus laineid löönud, kuid kuuldavasti mitte nii hästi rakendunud õpetajate töö LP-mudeli järgi, mis Fääride sõsarkoolis mitu aastat edukalt toiminud.

Nagu Eestiski kipuvad ka Fääridel kohalikud tooted olema kallimad kui väljamaa kraam. Näiteks lõhet süüakse seetõttu väga vähe ja selle asemel on sageli toidulaual hoopis tursk või makrell. Siseturismgi tundub nende jaoks kulukas, mistõttu väga ringi ei reisita. Kui, siis juba tšarterlennuga mõnda soojemasse paika. Seejuures kaugele lennatakse just suvel, kui Fääridel on kõige ilusamad ilmad.

Fääridele jõudis Raatuse kooli kaheliikmeline delegatsioon tänu aasta tagasi loodud heale kontaktile Stranda koolidirektori Aslaug Olseniga, millest koorus välja Fääri saarte haridus- ja kultuurieluga tutvumise projekt. Projekti finantseeritakse Nordplus Juniori programmist, mis kuulub Põhjamaade ministrite nõukogu kõige tähtsamate elukestva õppe programmide hulka. Meie reis Fääri saartele toimus projekti „Nordic Cultural Landing – Breaking The Borders” ettevalmistava visiidina.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kui päike tuleb välja, nihkub tunni algus edasi”

1. Lembit Jakobson ütleb:

   20. nov. 2016, 18:57

   Ausalt öeldes.. Olles ise 10 aastat löönud kaasa EL Comenius projekti raames paljudes rahvusvahelistes projektides, ei leidnud ma sellest artiklist midagi seesugust, mida me oma koolis aastaid kasutanud poleks.
   Võib-olla see on tõesti uudne vaid suurtes linnakoolides. Artiklist ei saanud ka aru, kuidas kool tegelikult toimib. Oli huvitavaid noppeid siit-sealt, kuid kooli igapäevaelu kulgemisest ei saanud kahjuks küll ettekujutust.
   Jõudu, Raatuse kooli perele, teemapõhise (projektipõhise) õppekava koostamiseks ja selle järgi õpetamiseks.