Mälestusmärk Konstantin Pätsile: see on meie au asi

25. nov. 2016 Jan Enriko Laidsalu üliõpilane, Johan Laidoneri seltsi tegevjuht - Kommenteeri artiklit
24. veebruar 1918. Konstantin Päts kuulutab päästekomitee esimehena välja Eesti Vabariigi. Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn, 1997.

24. veebruar 1918. Konstantin Päts kuulutab päästekomitee esimehena välja Eesti Vabariigi. Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn, 1997.

 

„Reaali poiss”, Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele pühendatud mälestusmärk. Fotod: Marie Heleen Lisette Kikkas

„Reaali poiss”, Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele pühendatud mälestusmärk. Foto: Marie Heleen Lisette Kikkas

Seitse ajaloomälule ja Eesti riikluse mõtestamisele pühendunud ühingut tegid tänavu 18. jaanuaril riigikogu juhatusele ettepaneku püstitada Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi saja aasta juubeliks mälestusmärk Konstantin Pätsile – kinnituseks, et oleme oma riigi üle uhked.

Eestlased on väärikad. Mitte liialt seltskondlikud ja avatud, kuid väga sihikindlad ja siirad. Eesti on ennast tõestanud tugeva ja toimiva riigina ning võib selle üle uhkust tunda.

Täna, 25. novembril jääb seljataha hulk iseseisvaid aastaid Eesti riigi loomisest. Käimas on muutuste aeg, seda nii maailma kui ka meie enda riigi juhtkonnas. Keegi ei tea veel päris täpselt, mis tulevik toob. Reformierakonna umbusaldamine ja Donald Trumpi valimine USA järgmiseks presidendiks on märk suurtest muutustest nii poliitilises elus kui ka majanduses. Meis kõigis on potentsiaali, et võiksime oma tegudega oma ellu väärtust luua. Kes meist siis ei tahaks, et koolis käimine poleks vaid kohustus ja kõrgemale tõuseksid vaimsed väärtused ja aated? Oleme ju tavalised Eestimaa inimesed, kelle ideed kõlama jäävad ja kes suudavad midagi ära teha – näiteks kõrge intelligentsiga maailmatasemel insenerid, kes on saanud oma uuenduslike tehnoloogiliste lahenduste poolest suureks eeskujuks. Loomu poolest vihased, nagu meie esiisad, kes suutsid olla ja teha, kui oma riigile alus rajati. Järele andmata saatusele vastu astudes, sihiks oma riik. Nii peame ka meie suutma ennast kehtestada ja maailmale teada andma: oleme tulnud selleks, et jääda.

Igapäevaprobleemide taustal ei pruugi aga jääda aega ei iseenda, oma pere ega oma riigi jaoks. Kas oleme siis tõesti nii lugupidamatud enda vastu?

Pilk minevikku

Pärast pärisorjuse kaotamist 1860. aastal oli talupoegadel võimalus maad osta, küll laenu eest, kuid siiski tagas see võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Vaikselt sillutas oma rada eestlastest haritlaste koolkond, kellel oli valdavalt Tartu ülikooli haridus. Elas selline mees nagu Johann Voldemar Jannsen, kes asutas esimese eestikeelse regulaarselt ilmuva ajalehe Perno Postimees ja võttis maarahva asemel omanimetusena kasutusele mõiste eestlased. Vilkalt arenes kultuur ning laulu- ja mänguseltside eeskujul loodi järjest enam koore, puhkpilliorkestreid ja muid rahvast ühendavaid seltse. Tuntuim oli laulu- ja mänguselts Vanemuine, mis pani omakorda aluse Eesti rahvuslikule teatrile. Loodi Eesti Kirjameeste Selts, hakati koguma rahvaluulet ja talletama ainelist vanavara. Levisid valgustusideed ning valdavaks kirjanduse ja kultuuri suunaks oli rahvusromantism. Rahva ühtekuuluvustunne oli tugev, kuid omariikluse ideed veel ei olnud. Ometi ei suutnud tugev venestamine 19. sajandi lõpul eestlaste kultuuri ja kirjasõna levikut peatada.

Kui Esimene maailmasõda veel kestis ja Venemaa majandus, millest me kõige rohkem sõltusime, oli ummikseisus, tsaar Nikolai II loobus troonist, millega kukutati lõplikult Romanovite dünastia, tabasid eestlased koos teiste vähemusrahvustega ära õige hetke ja hakkasid püüdlema iseseisvuse poole (rahvusautonoomia sõnum oli kõlanud juba 1905. aastal). Sooviti kahe kubermangu, Eestimaa ja Liivimaa ühendamist. Sinimustvalgete lippude saatel marsiti 8. aprillil Petrogradis ja nõuti Eestile autonoomiat. Venemaa ajutine valitsus kinnitas 12. aprillil Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti saigi ulatusliku autonoomia.

Eesti rahvusväeosad

Müür oli purustatud, Liivimaa kubermangu põhjaosa liideti Eestimaa kubermanguga. Kubermangu komissariks sai Jaan Poska ning asjaajamiskeeleks eesti keel. Omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu eesotsas Konstantin Pätsiga, kelle juhtimisel hakati looma Eesti rahvusväeosasid. Poliitikutest ja sõjameestest moodustatud Eesti sõjameeste büroo korraldas Tallinnas Eesti sõjaväelaste esimese kongressi. 50 000 eestlasest sõdurit ja ohvitserid valisid Eesti sõjaväelaste ülemkomitee, mida hakkas juhtima samuti Konstantin Päts. Septembris jõudis Saksa pealetung Lääne-Eesti saartele. Eesti oli jäänud kahe tule vahele. Sündmused arenesid kiiresti, kuid mitte ainult Eestis. Venemaa majandus oli väga nõrk ja sõdurite moraal madal. Tormiliseks kujunes võimuvõitlus marksistide ehk bolševike ehk VSDTP ja SRP ehk esseeride vahel ja seda tuntakse kui Oktoobrirevolutsiooni.

Bolševike ja esseeride koalitsioon kuulutas ennast Venemaa kõrgeimaks võimuks ja Venemaast sai nõukogude vabariik. Eestisse saadeti kommunistlike parteide esinduseks Eestimaa nõukogude kongress, mis tekitas kaksikvõimu maapäevaga. Eestimaa nõukogude kongress võttis Viktor Kingissepa juhtimisel võimu maapäevalt üle, Poska oli sunnitud kuberneri kohalt tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada. Maapäev deklareeris end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks ja võttis vastu otsuse, et Eesti tulevase riigikorra määrab asutav kogu, seni pidi jääma kõrgeimaks võimuks Eestis maanõukogu. See ei seganud kommuniste sugugi, nad saatsid maapäeva laiali ja Konstantin Pätsi kui organisatsiooni juhi kuuks ajaks vangi.

Päästekomitee ja iseseisvusmanifest

Eesti lipu all. Tallinn, Toompea, Kuberneri aed.

Eesti lipu all. Tallinn, Toompea, Kuberneri aed. Foto: Marie Heleen Lisette Kikkas

Rahva seas valitsesid vastakad meeleolud, omariikluse toetajad ja kommunistliku maailmavaate pooldajad jagunesid enam-vähem võrdselt. Salaja töötas edasi maanõukogu vanematekogu, mis moodustas Konstantin Pätsi juhtimisel 19.02.1918 Eesti päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms. Päästekomiteest sai kõrgeim võimuorgan Eestis.

Hetk oli sobiv iseseisvusmanifesti väljakuulutamiseks. 23. veebruaril 1918 avaldas maanõukogu vanematekogu manifesti „Kõigile Eestimaa rahvastele”, mis loeti ette Pärnus. Järgmisel päeval kuulutati iseseisev Eesti Vabariik välja Tallinnas ja nii üle kogu maa. Päästekomitee nimetas ametisse 13-liikmelise ajutise valitsuse, peaministriks sai Konstantin Päts ja välisministriks Jaan Poska. Nii loodi Eesti Vabariik, kuid juba järgmisel päeval jõudis meieni Saksa okupatsioon ja kehtestati sõjaline kord.

Saksa okupatsioonivõim kestis Esimese maailmasõja lõpuni ja sellele järgnes meie jaoks kõige olulisem sõda – Vabadussõda. Rahvuse säilimise seisukohalt aga on kõige olulisem just see, kuidas me ennast maailmale näitame: et me ei murdunud tugeva venestamise all väikesteks kommunistlikeks provintsideks, et tulime toime rahvusliku identiteedi säilitamisega ja panime oma sõna maksma nii, et säilis emakeel.

On kuhjaga põhjuseid oma riigi üle uhke olla ja tänada neid, kes on selle võimalikuks teinud. Aastal 2016 seisab Tallinna avalikus ruumis mälestustahvel vaid ühele riigipeale, naaberriigi presidendile Boris Jeltsinile. Tema tööd Eesti taasiseseisvumisel on kõrgelt hinnatud, kuid Eesti esimene president, valitsusjuht ja sõjaminister on veel märkamata. Kas lepime sellega ka aastal 2018?

Iga rahva auasi on oma sangareid ülistada ja oleks veider, kui oma riigi saja aasta juubeliks oleksime märganud vaid Boris Jeltsinit. Tunnustada Konstantin Pätsi panust Eesti riigi loomisel on meie au asi.

 


VABADUSSÕJA MÄLESTUSKONTSERT

  • Estonia ooperimajas toimub 28. novembril kell 18 mälestuskontsert, mis on pühendatud Eesti Vabadussõjale.
  • Esinevad Estonia seltsi segakoor Heli Jürgensoni juhatusel, kaitseväe orkester kolonelleitnant Peeter Saani juhatusel ja solist Tõnis Mägi.
  • Kontsert on tasuta ja mõeldud nii noortele kui ka vanadele. See, kes me oleme, pole olnud kunagi nii enesestmõistetav kui praegu.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!