Mida rebane ütleb?

Meeli Parijõgi

Rebane hiilis mööda kraavikallast maja poole. Ent tal ei õnnestunud märkamatuks jääda. „Kas sa saad!” kurjustas koplisse kaarutama tõttav perenaine ja vehkis rebase poole rehaga. Kanavaras pidi suu praest puhtaks pühkima ja lepikusse tagasi liduma. „Rebasel on praegu pojad,” selgitas perenaine kõrval kõndivatele, natuke väiksemate rehadega lastele. „Tassib neile toitu.” Lastel, kes hetk tagasi samuti sõjakalt reha vibutasid, hakkas rebasest isegi kahju. „Ega see rebase elu ka kerge ole,” ohkas noorim. „Muudkui aga varasta.”

See polnud ainus kord, kus lapsed otse koduaia taga rebast nägid. Teine kord silmasid nad reinuvaderit Muki eest ära jooksmas. Muki oli alles kutsikas, rebast kätte ei saanud, aga eemale peletas küll.

Natuke aega hiljem ajas Muki toa taga põllul taga noort jänest. Ta paiskas looma pikali, aga laste kõva kisa peale laskis kiiresti lahti, jõudmata õieti hammustada. Jänes lamas külili maas ja lõõtsutas. Ta rinnakorv kerkis ja vajus ägedalt, nagu võiks kohe lõhkeda. Lapsed võtsid jänku sülle ja viisid ema juurde. „Miks te ta kaasa tõite,” ohkas ema kurvalt lapsi jänesega tulemas nähes. Jänes asetati suurde kasti heintele – ehk toibub. Aga loomake lihtsalt lamas vaikselt. Siis pissis natuke ja suri. Lapsed seisid ümber kasti ja vaatasid, kuidas elu jänesest lahkus. „Miks ta suri? Ta ei olnud ju kusagilt katki.” – „Ei olnud, aga ta võis surra hirmust – süda ei pidanud vastu,” arvas ema.

Aeg-ajalt tuleb mulle praegugi silma ette pilt kahest noorest loomast, elu eest põgenemisest. Ja kohe kiusab mind kahetsustunne – äkki oleks jänes ellu jäänud, kui me poleks teda puutunud, vaid koos koeraga koju läinud. Õppetunni saime me, lapsed, eluks ajaks – mõtle hoolega, enne kui metslooma koju tood.

Tookord tuli loodus ise koju kätte – õuenurgas kasvava pärna ladvas võis näha silkamas oravat või kükitamas „kakupoissi ja tema ema”, nagu isa väljendus. Suvel käisid metssead kartulipõllult matti võtmas, talviti haavikuemandad aias õunapuude koorega maiustamas. Noored ja segased põdrad luusisid aeg-ajalt ümber. Ükskord seisis kaks põtra laudaukse ees – võta või vits ja aja lauta.

Metsas maasikal käies näitas ema raiesmikul jälgi – siit on läinud kits, siit metssiga, siit karu. Hundid kiskusid kolhoosi koplis mullikaid ja karu käis Vallaste Antsu toa tagant jões joomas. Selline oli elu.

Märk, et maailm hakkas meie, maalaste jaoks muutuma, saabus minu jaoks alles siis, kui õde kirjutas kodus ülikooli lõputööd. Tähtaeg lähenes ja usin tudeng töötas öö läbi. Koidikul juhtus ta aknast välja vaatama ja tabas imekauni hetke – tõusva päikese taustal hüppasid noored põdrad justkui aegluubis üle aedade. Kui ta lummavat vaatepilti Tartus sõpradele kirjeldas, said nood asjast aru hoopis nii, et soomlased hüppasid üle ühika aia. Põder polnud enam põder, vaid somm.

Elu, mis tundus lapsepõlves nii loomulik, on praegu juba justkui kaotatud paradiis, millest võib vaid põlvkond noorematele jutustada kui National Geographicu loost. Kui paljud on veel oma kõrvaga kuulnud või vähemalt teab, mis häält teeb rebane, mõtlesin nukralt, kuulates näosaates laulu „What does the fox say?”. Õnneks reageeris laulus kõlanud küsimusele operatiivselt Tallinna loomaaed ja järgmisel päeval olid meediaväljaanneteski lingid rebase häälitsusega. Vaat, kuidas suudab loodusharidust edendada üks meelelahutussaade! Minu 12 punkti lähevad loomaaiale.