Õpetagem algastmes vähem, aga süvenenumalt
Anna-Liisa Jõgi (keskel) juhendajate Marja-Kristiina Lerkkaneni (Jyväskylä ülikool) ja Eve Kikasega (TLÜ). Foto: Elina Malleus
Anna-Liisa Jõgi eelmisel nädalal Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudis kaitstud doktoritööst selgus, et õpilaste matemaatikateadmised ja motivatsioon on seotud juba algklassides.
Et laps ei paneks kogu auru muretsemisele, kuidas ebaõnnestumist vältida, peab ta saama tugeva põhja. Jõgi sõnul ongi klassiõpetajate suurim väljakutse teha matemaatika alused selgeks nii, et õppimine oleks lisaks tulemuslikkusele ka tore.
Matemaatika valmistab raskusi paljudele vanema astme õpilastele. Kas teie töö põhjal võib öelda, et probleemid saavad alguse ikkagi algklassidest?
Konkreetselt minu doktoritöö põhjal seda öelda ei saa. Küll aga võib seda väita meie töögrupi teiste tulemuste põhjal. Näiteks analüüsisime just nüüd põhikoolilõpetajate motivatsiooni matemaatikas ja heaolu. Leidsime grupi õpilasi, kes 9. klassi lõpus eristusid kaaslastest selle poolest, et olid täiesti n-ö augus – neile ei meeldinud, nad ei tahtnud pingutada, ei olnud rahul, tundsid ennast läbipõlenuna.
Tänu „Lasteaiast kooli” pikiuuringule oli meil võimalik vaadata, milline oli nende huvi ja tajutud võimekus matemaatikas 2. klassist alates. Tulemused olid teadlase vaatenurgast väga huvitavad, aga õpilastele mõeldes pigem kurvad – 2. klassi lõpus meeldis neile matemaatika enam-vähem sama palju kui teistele, samuti arvasid nad ennast matemaatikaga hästi toime tulevat. Aga siis hakkas nende motivatsioon langema ja tegi seda kolinaga. Kui üldiselt langeb enamiku õpilaste huvi matemaatika vastu teise kooliastme alguses, siis neile, kes 9. klassi lõpuks olid kõige õnnetumas seisus, hakkas matemaatika vähem meeldima juba algkoolis.
Oma doktoritöös näitasin, et algklassides on õpilastel vaja teadmisi, et neil oleks huvi ning nad ei paneks kogu auru muretsemisele, kuidas ebaõnnestumist vältida. Oluline on, et seos on just niipidine. Seega naudivad kehvemate teadmistega lapsed matemaatika õppimist vähem, ja seda juba algklassides. Kirjanduse põhjal teame öelda, et hiljem muutub teadmiste ja motivatsiooni seos aastate lõikes vaadatuna kahepoolseks ning paraku ka kumuleerub. Nõrgemad õpilased liiguvad edasi aeglasemalt kui tugevamad.
Nende tulemuste põhjal vastan küsimusele: arvan, et enamik matemaatikaga seotud tõsiseid probleeme saab alguse esimese kahe kooliastme jooksul.
Mida peaks õpetaja algklassides teisiti tegema?
Tahaksin hoopis rõhutada olemasolevat teadmist: ainus, mis on oluline, on iga õpilase areng. See, kuidas ta omandab matemaatikamõisted, millised seosed nende vahel loob ja mida arvab, et nende mõistetega edasi teha saab. Arvan, et kõige olulisem on süveneda sellesse, mida õpilane on tegelikult õppinud. Kas ta on omandanud protseduuri ja teeb vajalikud tehted selle pealt ära või saab tegelikult ka aru, mida tehtes esitatud matemaatikamõisted tähendavad ja kuidas üksteisega seotud on. Seejuures tuleb jälgida, et nõutu oleks õpilasele kognitiivselt-arenguliselt kättesaadav. Oskan õpetajatele soovitada seda, millesse ise usun ja mida gümnaasiumiõpetajana mu meelest edukalt rakendasin – õpetada vähem asju, aga süvenenumalt ning mitte lubada õpilasel liikuda edasi järgmise õppetüki juurde, kui baasmõisted on eelmisest veel peas segamini.
Mis töö tulemustest teid üllatas?
Alguses üllatas seesama eespool nimetatud teadmiste ja huvi seos, õigemini seose suund. Juhendajatega arutades sain aga aru, kui loogiline see on – laps ei saa tunda huvi millegi vastu, mida ta ei tea või ei oska. Seega on baasteadmised üliolulised ja nende omandamine nii, et see tegevus iseeneses oleks lisaks tulemuslikkusele ka tore, klassiõpetajate suurim väljakutse.
Teiseks, lastel on vähemalt matemaatika kontekstis soov saada hea hinne positiivselt seotud murega ebaõnnestumise ees. See tähendab, et need, kes õppides tahavad silma paista, on samal ajal mures, ega nad õpetaja või kaaslaste silmis rumalad tundu. Muretsemine õppida ei aita, aga oleme seni arvanud, et nooremate õpilaste puhul ei ole siiras soov õppides häid hindeid ja kiitust tahta midagi halba. Nende kahe eesmärgi seotus tähendab aga, et õpetajad ei tohi õpilaste edu saavutamisele suunatud eesmärke toita. Kõige lihtsam on see, vältides õpikeskkonna loomisel võrdlemist ja võistlemisele suunatust.
Kolmandaks oli mu jaoks ehk natuke üllatav, kui suurt rolli mängivad kognitiivsed võimed ja eneseregulatsioon algklassiõpilaste matemaatikateadmiste arengus eelnevate aineteadmiste kõrval. Ning seda just keerulisemate, sisulist arusaamist nõudvate ülesannete puhul. See näitab, et aineteadmised ja oskused arenevad tõhusamalt, kui õpetajad panustavad ainetunnis süsteemselt ka üldiste võimete ja oskuste toetamisse.
Milliseid nippe soovitate õpetajaile õpilaste motiveerimiseks, et tekiks tõepoolest huvi õpitava, mitte hinnete vastu?
Lapsed tahavad loomu poolest õppida. Nad on uudishimulikud ja neile meeldib tegutseda. Aga et õppida, peavad nad ennast õppides hästi tundma ja aru saama, mida õpitakse ning kuidas seda teha. Ja see ongi kogu nipp! Nii õpilaste motivatsiooni kui ka laiemalt õpioskuste toetamisest on ilmunud mitu väga head ja just õpetajatele suunatud käsiraamatut, näiteks Eve Kikase toimetatud sari „Õppimine ja õpetamine …” ning Jere Brophy motivatsiooni käsiraamat. Soovitan väga nende abil õpikeskkonna loomisel aluseks võtta mõni teoreetiline raamistik, sest nii on kergem töötada.
Konkreetselt huvist rääkides soovitan läbi mõelda, kuidas õpilase huvi toita. Huvi areneb ja see areng vajab aega ning õpetaja tuge. Julgustan väga õpetajaid keskenduma sellele, kuidas ja mida iga tema õpilane õpib, ning otsima üles kohad, milles konkreetsel lapsel raske on. See toetab õpilaste motivatsiooni väga palju.