Tahan saada NATO hävitaja piloodiks!
Sügiskoolis harjutati muuhulgas näituse kuraatori tööd ehk koostati etteantud piltidest stiilne väljapanek. Mida õpetaja on ise läbi teinud, seda on tal lihtne õpilastele selgitada. Foto: Raivo Juurak
Õpilastel on põnevaid ootusi. Kahjuks paljud neist ei täitu. Kuidas saab karjääriõpe abiks olla?
Virve Kinkar
Karjääriõpetajate sügiskoolis toonitati, et noorte julgeid ootusi ei tohi maha suruda, vaid neid peab tasakaalukalt analüüsima. Näiteks Kristel Läät-Saarik Tartu Rajaleidjast märkis, et tema soovitab õpilasel elukutset valides mõelda nii, nagu oleks kõik võimalik. Selle võttega, mida nimetatakse piirideta unistamiseks, on saadud noortelt kätte palju huvitavaid mõtteid ja soove, mis on olnud varem alla surutud, sest noor on arvanud, et need pole tema jaoks.
Sügiskoolis mängisid Innove karjääriõppe peaspetsialistid Virve Kinkar ja Mare Lehtsalu saali ees piirideta unistamise piltlikult läbi. Virve Kinkar teatas, et tahab saada NATO hävitaja piloodiks, ja Mare Lehtsalu hakkas teda nõustama, uurides, mis haridus piloodiks tahtjal on, kui palju ta on varem lennundusega kokku puutunud, kas tema tervis on korras, kas ta kõrgust kardab jne. Taktitundelise dialoogiga jõuti lõpuks diplomaatilise seisukohani, et piloodikutse kõrval on olemas palju teisi väga põnevaid ameteid.
Ent milline on karjääriõppe üldine seis? Kutse- ja kõrgkoolist langeb mõnel erialal välja ligi pool alustanutest. Mil määral saab karjääriõpe siin olukorda parandada? Mis muud võimalused peale karjääriõppe võiksid aidata? Selgitusi jagab SA Innove karjääriõppe peaspetsialist Virve Kinkar.
Kas inimesed on sõnaga „karjääriõpe” juba harjunud? Varem rääkisime kutsenõustamisest.
Virve Kinkar: Enam ei räägi me „karjääri tegemisest”, vaid oma elu kui karjääri kujundamisest, oma elu teadlikust juhtimisest. Maailm muutub kiiresti ja inimesel tuleb elu jooksul toime tulla väga erinevate rollidega. Nende hulka võivad kuuluda näiteks töötaja, kodaniku, aga ka sõbra ja lapsevanema roll. Ainult ametivalikule ja kutsetele keskendumisest ei piisa.
Innove juhatuse liige Robert Lippin on väitnud, et tulevikus karjääriõpetus eraldi õppeainena kaob. Kui kaugel me sellega oleme?
Juba praegu lõimib osa koole karjääriõpet ainetundidesse ja eraldi karjääriõpetust pole. Riiklik õppekava on paindlik ja võimaldab kasutada väga erinevaid töövõtteid, mida ka tehakse. Teisel osal koolidest on karjääriõpe valikaine. Kolmandad rakendavad nii ainetundide kui ka tunni- ja koolivälise tegevuse võimalusi. Vabaduses on oma võlu!
Paraku on ka koole, kus ette võetakse palju, kuid ei mõelda põhjalikult, kas see tegevus on piisavalt tõhus ja kas see tõepoolest aitab õpilastel vajalikke oskusi kujundada.
Samas on karjääriõppes ka väga põhjalikult mõtlevaid katsetajaid.
MTÜ Tagasi Kooli töötab välja ja katsetab uudset lähenemist, kus sageli otsustavad õpilased ise, keda kutsuda kooli esinema, missuguse ettevõttega tutvuma minna jne. Tagasi Kooli kaudu külastab üha rohkem eri elualade esindajaid koolide karjääriõpetuse tunde. Nad kasutavad ka juba varasemalt laialdaselt levinud töövarjutamist.
Lisaks on arvukalt koole, kus karjääriõpe elab ja areneb entusiastliku koolijuhi või õpetajate eestvedamisel. Mitmes maakonnas on karjäärikoordinaatorid koondunud ainesektsiooni, kus käiakse regulaarselt koos kogemusi vahetamas ja end täiendamas. Näiteks Raplamaa karjäärikoordinaatorid käivad ühiselt kutseõppeasutustega tutvumas, et olla oma õpilastele asjatundlikud infoallikad.
Aastatel 2005–2014 kuulus umbkaudu poolsada kooli karjääriõppe pilootkoolide hulka. Enamik neist jätkab süsteemse ja tulemusliku karjääriõppe läbiviimist.
Mõnikord piirdub karjääriõpe lihtsalt elukutsete nimede selgeks õppimisega …
Ameteid on vaja tundma õppida, sest teadlikult saab valida selle hulgast, mida tunned. Seepärast alustatakse juba lasteaias, uurides, kellele lastest mingi amet meeldib ja sobiks. Ilma täiskasvanute sekkumiseta tunneksid lapsed ainult neid ameteid, millega ise vahetult kokku puutuvad: õpetaja, müüja, arst. Ka vanemate osa lapse karjäärivalikul on väga oluline. Paraku tunnevad lapsed oma ema-isa ametit tihti vaid põgusalt, sest enamasti ei tohi lapsi tööle kaasa võtta. Nii nad ei teagi, mis on vanemate töö meeldivad ja vähem meeldivad küljed.
Kas karjääriõpe võib võluvitsana koolist väljalangust vähendada?
Valesti valimine võib küll olla seotud sellega, et karjääriõpe ei ole igas koolis veel täiel määral rakendunud ja noorte eneseanalüüs jääb nõrgaks. Ei teata, mis ameteid üldse on, kellele need sobivad, mis võimalusi pakuvad. Ei osata endale realistlikke eesmärke seada ega hinnata, kuhu ollakse välja jõudnud. Probleem on ka selles, et õpetajate ettevalmistus karjääriõppes on veel poolel teel ja aineõpetajad ei ole õppinud karjääriõpetust läbiva teemana andma.
Samas ei saa kool teha kõike. Kui laps küsib, kes seda suurt Harvesteri traktorit juhib, peaks täiskasvanu talle seda ütlema. Kooli kõrval saavad õpilasi aidata ka Rajaleidja keskused, mis pakuvad individuaalset nõustamist.
Mõnigi kord läheb noor edasi õppima seda ainet, milles tal viied on.
Valitakse väga erinevate mõjurite põhjal ja võib juhtuda küll, et õpilane ei lähtu oma südame kutsest ja eeldustest, vaid sellest, mis aines tal on olnud head hinded või mida on talle soovitanud õpetaja. Kui see ei sobi kokku õpilase eelduste ja ootustega, järgneb pettumus. Juba gümnaasiumisse astumine võib olla mõne noore jaoks vale valik ja pettumus. Mõnele sobib näiteks õpipoisiõpe kutsekoolis palju paremini kui akadeemiline gümnaasium. Loomulikult peaksid kõigi ainete õpetajad andma oma aines õpilastele tugeva põhja, kuid gümnaasiumi või ülikooli valimist ei maksa siiski ületähtsustada. Kui ülikool käib üle jõu, tuleb valida midagi muud.
Õpetaja peaks oskama karjääriõppe seisukohalt hinnata, kas õpilane leiab endale jõukohase ja oma eeldustele vastava tegevuse. Eesmärk on ju, et õpilane oskaks hiljem kogu elu jooksul otsida ja valida endale sobiva töise rakenduse, mis valmistab rõõmu ning pakub arenguvõimalusi.
Kas pooled õpilased peaksid minema kutsekooli?
Õigem on öelda, et noored peaksid väga hoolikalt oma järgmist kooli valima. Kahjuks on üldhariduskoolide õpetajate seas endiselt neid, kes peavad kutseharidust teisejärguliseks ja sobivaks ainult neile, kes õppimisega hakkama ei saa. Tegelikult on kutsekoolis isegi raskem õppida kui gümnaasiumis ja õpetajad peaksid põhikoolis sellest oma õpilastele rääkima. Ja kindlasti peab rõhutama, et kutsekoolist on läinud paljud edasi kõrgkooli ja lähevad edaspidigi. Kutseharidus ei ole tupiktee.
Üldhariduskoolide õpetajatele tuleb luua rohkem võimalusi kutseõppeasutuste ja nendes õpetatavate erialadega tutvuda. Neile on vaja näidata, kui moodsa sisseseadega on meie kutseõppekeskused, kui palju seal infotehnoloogiat kasutatakse, kui head näevad välja õpperuumid ja õpilaskodud, missugune on kutsekoolilõpetanu palk, kui palju võimalusi on tal teha karjääri. Paljud kutsekoolilõpetanud asutavad näiteks oma firma ja on iseenda tööandjad. Õpilastele võiks soovitada tutvuda kutsekoolidega töövarjuna.
Kas kutsekool garanteerib gümnaasiumist kõrgema palga?
Ükski kool ei garanteeri töökohta ega palka. Töö tulemused on need, mille põhjal tööandja palga määrab. Kuid gümnaasium ei valmista noort ette konkreetset tööd tegema, sest see ei ole seal eesmärk. Seetõttu tuleb gümnaasiumilõpetanul hakata tööoskusi omandama ja palgaredelil ronima alumistelt pulkadelt.
Kutsekoolilõpetanu palk sõltub erialast ja pühendumisest, aga ka nõudlusest tööturul. Näiteks koka eriala on populaarne ning pühendunud kokad tõusevad karjääriredelil kiiresti, saades väga head palka. Trükieriala lõpetanud töötavad ääretult kallite masinatega, saavad väga hea väljaõppe ning võivad teenida hästi. Samas töö on väga vastutusrikas ja pingeline.
Paraku ei saa kõigist tippspetsialiste ning nii tuleb paljudel piirduda lihtsamate ülesannete ja madalama palgaga. Seda tuleb noortele samuti selgitada.
Kas koolilõpetajal võiks olla lisa-aasta, et õppida nõrgad ained järele ja astuda ülikooli unistuste erialale?
Kuskil pole kirjas, et pärast gümnaasiumi lõputunnistuse kättesaamist peab kohe ülikooli astuma. Miks ei või näiteks iseseisvalt õppida? Ka klassikaaslased võivad õppimisel aidata. Täiskasvanute gümnaasiumis saab võtta üksikuid õppeaineid, mis põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekoolis nõrgaks jäid. Lisaks on kõrgkoolide juures ettevalmistuskursused. Kutsekoolide õpilased võivad samuti kõiki neid võimalusi kasutada ja sooritada riigieksamid pärast lõpetamist järgmisel aastal, et saada paremaid tulemusi. Oma haridustee kujundamiseks on tänapäeval palju võimalusi.
Põhjamaades on noortekoolid, kus õpilased saavad pärast põhikooli ameteid järele proovida.
Olen külastanud selliseid koole Taanis. Seal õpivad noored (ka need, kel õppimisse pikem paus tulnud) enda valitud eriala seda harjutades. Selline süsteem vähendab kutsekoolist väljalangust. Meil seda tüüpi koole pole, kuid meie õppekava raames on võimalik siiski kätt proovida. Näiteks paar tundi tööd nädalas kuskil kaupluses, töövarjuks olemine, vabatahtlik töö jne. Kui oled ühe päevagi kellegi juures töökohal ja vaatad varjuna, mida ja kuidas tehakse, võib see päev anda palju rohkem, kui lugeda ameti kohta sadu lehekülgi.
Kaubandus-tööstuskojal on ettevõtlikkuse edendamise koostöövõrgustik, mille raames teevad koolid ja ettevõtted koostööd.
See võrgustik aitab noortel töömaailma tundma õppida. Ettevõtlikkuse toetamine on karjääriõppe osa. Palju on räägitud, et noor võiks oma esimese töökogemuse saada juba põhikoolis. Selle võimaldamiseks on tehtud vajalikud muudatused seadusandluses ning kaasatud ettevõtteid kui kooliväliseid partnereid. Rootsis ja Soomes on selline partnerlus laialt levinud. Häid näiteid on ka Eestis. Paljud ettevõtted lausa ootavad, et koolid nendega kontakti võtaksid.
Taanis Sønderborgis on igal ettevõttel õppetsehh või klubi, kus linna koolide õpilased saavad selle firma töid proovida. Sellised klubid on tehastel, restoranidel, kohalikul televisioonil ja raadiol jne.
Usun, et ka meil on tulevikus nii. See on kõige parem toetus, kui noor inimene saab töid katsetada.
Kõrgkoolid saavad õpilastele samuti praktilisi kogemusi pakkuda.
Mitmes gümnaasiumis on osa õppeainete (nt bioloogia, keemia, füüsika jt) õpetajad samal ajal kõrgkooli õppejõud. Nende õpilased on sageli käinud kõrgkooli laboratooriumides praktilisi töid tegemas. Ka gümnaasiumi õppesuunad on loonud soodsa pinnase koostööks kõrgkoolidega. Näiteks meditsiini õppijate praktikumid on seotud nii kõrgkooli kui ka haiglaga.
Tean noort, kes käis juba põhikoolis õppides ülikooli avatud loengutel ja töötubades. Praegu on ta õpingud kõrgkoolis edukalt lõpetanud ja pühendunud teadustööle. Aineolümpiaadil edukalt osalenut märkas žüriis olnud õppejõud ja kutsus teda ülikooliga lähemalt tutvuma. Sisuliselt oli see kutse ülikooli. Osalemine telesaates „Rakett 69” võib samuti lõppeda pääsuga ülikooli. Selliseid näiteid võiks aga olla oluliselt rohkem.
Taani õpilane hakkab juba viiendas klassis karjääripäevikut pidama.
Meie õppekavad võimaldavad sellist tegevust juba esimesest klassist alates. Kui aga karjääriõpe algab alles üheksandas klassis, käib juba tulekustutamine ja vigade parandus. Tänu karjääripäevikule näeb õpilane, kuidas ja miks on tema unistused aja jooksul muutunud. Gümnaasiumi lõpetamisel on hea selline päevik või portfoolio karjäärinõustaja juurde kaasa võtta ja analüüsida seda üheskoos. Võib-olla on seal aspekte, mida on vaja täpsustada ning millele rohkem tähelepanu osutada.
Tänapäeval on populaarsed e-portfooliod. Sinna tasub koondada ka diplomid spordivõistlustelt, olümpiaadidelt, näidendis esinemised jms. Siis on selgelt näha, mis valdkonnas noor võimekas on.
Kas noored ei peaks mõtlema ka teisele ja kolmandale valikuvariandile?
Karjääriõpetuse tundides küsitaksegi õpilastelt nende esimest, teist ja kolmandat eelistust. Elus ei ole nagu pesupulbri reklaamis, et kõik õnnestub esimesel korral. Paljud peavad mitu korda proovima. Elu seisnebki valikutes ja otsustamistes. Ebaeduga peab oskama toime tulla. Kui kohe ei õnnestu, mida siis ette võtta? Täiendada ennast, minna aastaks välismaale, vahetada eriala jne. Püüda enda jaoks avastada, mida ebaõnnestumine sulle õpetas. Võimalusi on palju ja neid saab karjäärinõustajaga arutada. Nõustaja saab suunata noort iseennast analüüsima ja uusi valikuid tegema. Minu õpetaja Vance Peavy ütles, et inimene on ise oma elu ekspert. Just tema teab, kuidas tal on kõige parem elada.
Kes ja kuidas saab noortele nende karjääri kujundamisel abiks olla?
Ei saa eeldada, et näiteks kõik üheksanda klassi õpilased teavad enda kohta kõike, valivad teadlikult ning lähevad eksimatult edasi. Enamikul on kahtlusi. Ka siis, kui kooli karjääriõpe on väga heal tasemel, võib õpilasel olla keeruline otsuseid langetada. Kahtlejatele on eriti kasulik Rajaleidja keskuste individuaalne nõustamine, spetsialistid saavad pühenduda konkreetse õpilase küsimustele, probleemidele, ootustele.
Seitsmendast klassist alates võiks iga õpilane kohtuda ühtlasi karjäärinõustajaga, et oma olulistest küsimustest rääkida, neid arutada ning saada asjatundlikku ja neutraalset nõu. Selleks ei pea viimane häda käes olema. Me ei lähe ju hambaarsti juurde alles siis, kui hammas juba valutab, vaid käime ka varem kontrollis.
KÜSIMUS JA VASTUS
Mis kasu on karjääriõppest?
Tanel Linnus
Tanel Linnus, Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor:
Võiks pigem küsida, kas üldhariduskoolis on karjääriõpet olnud piisavalt. Kutseõppeasutused eeldavad, et üldhariduskoolides tehakse karjäärinõustamisega seotud õpetus ära ja kutsekooli jõuab juba teadliku valiku teinu. Meie kogemused näitavad, et kutsekooli satub siiski selliseidki õpilasi, kes pole valinud oma eriala teadlikult. Järgneb pettumus, mis toob kaasa eriala vahetuse või halvemal juhul koolist välja langemise. Tõsi, kutseõppeasutuste vastuvõtukomisjonides proovitakse samuti õpilaste erialane sobivus välja selgitada, kuid põhikool tunneb oma õpilasi paremini.
Küllalt levinud on ekslik arusaam, et kutsekoolis on lihtsam õppida kui gümnaasiumis. Õpilase koormus on kutsekoolis nii suur, et mõnedki põhikooli järel õppima tulnud ei ole selleks intellektuaalselt ega sotsiaalselt küpsed. Tasub mõtelda, kas nõrgemate õpitulemustega põhikoolilõpetaja ei peaks jätkama oma õpinguid keskkoolis/gümnaasiumis. Mustvalgelt öelduna: kui põhikoolilõpetaja ei oska oma karjäärivalikuid teha, õppigu üldhariduskoolis edasi.
Praegu on karjäärinõustamine jäetud liiga suures ulatuses kutseõppeasutuste enda kanda. Süsteemset lahendust pole. Eri aegadel on karjäärinõustamine olnud eri institutsioonide ülesanne – küll on sellega tegelnud maavalitsused, omavalitsused, noortekeskused, nüüd ka töötukassa, Rajaleidja. Peame vajalikuks, et karjäärinõustamise süsteem oleks riigis terviklik. Projektipõhine tegevus ei ole aga jätkusuutlik.
Koolides on küllalt õpetajaid, kes on läbinud karjäärinõustamiskoolituse, mis aitab neil oma õpilaste nõustamisega hakkama saada. Ma ei ütle, et meil oleks karjäärinõustaja puudumise tõttu põhikoolist tulnud õpilastega kõik halvasti. Vastupidi, suur osa põhikoolist tulnutest on meie kooli edukalt nominaalajal lõpetanud. Aga kui palju vaeva on õpetajad näinud!
Loore Kreem
Loore Kreem,
Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli karjääriõpetuse õpetaja:
Karjääriõpetusest on palju kasu, sest noored ei oska ennast iseseisvalt piisavalt hästi analüüsida. Kui olen palunud uutel õpilastel kiiresti öelda, mis on nende kolm kõige tugevamat ja kolm kõige nõrgemat omadust, siis peab vastust ootama, sest nad pole sellele mõtelnud. Enamasti pole nad mõelnud ka seda, mis võimalusi neil edaspidi on.
Ühel aastal tutvustasin põllumajanduse eriala lõpukursuse poistele skeemi, kus olid kõik haridustasemed trepiastmetena välja toodud. Uurisime, missuguseid valikuvõimalusi poistel on. Skeemist tuli selgelt välja, et mida rohkem tead ja oskad, seda rohkem valikuvõimalusi tekib. Poisid ütlesid, et oleks keegi varem selle nii lihtsalt lahti seletanud. Nüüd joonistame seda haridustreppi juba esimese kursuse õpilastega.
Lõpukursused ütlevad ikka, et karjääriõpetus on üks väheseid tunde, kus saab ennast põhjalikult analüüsida. Kui teeme John Hollandi kutsesobivustesti, saab mõnigi kindlustunnet juurde. Öeldakse, et ohoo, test näitab ka, et ma võiksin olla ettevõtja. Järelikult tulebki oma ettevõte asutada, mitte palgatööle minna. Selliseid mõtted on tore kuulda.
Kahjuks on kutsekoolis karjääriõpetuse maht väiksem kui gümnaasiumis. Arvatakse, et kutsekooliõpilane on oma valiku juba teinud ja rohkem polegi vaja. Kui aga mõtleme karjääri all inimese arengut läbi elu koos sinna juurde käivate kannapööretega, on ju pensionärilegi karjäärinõustamist vaja, sest inimene on pidevalt uute valikute ees.
Sessioonõppes käivad õppijad ütlevad ka, et neil pole enam vaja oma karjääri planeerida. Aga kui hakkame karjääri olemust lahkama tänapäeva kontekstis, siis selgub, et igal inimesel on seal midagi planeerida. Kuidas töös edu saavutada? Kas arendada oma firmat edasi? Asutada uus firma? Õppida mingi eriala juurde? Astuda kõrgkooli? Paljud põllumajandust õppinud noored on tulnud Olustveresse teist eriala omandama. Näiteks need, kes on hakanud lamba- või veisekasvatusega tegelema, on tulnud lihatöötlemist õppima.
Meie räägime karjääriõpetuses ka hobidest. Põllumajanduse eriala poistel on väga tõsine hobi tehnika. Mis uusi oskusi saab tehnika vallas veel omandada? Hobid võtavad pingeid maha, kuid hobist võib saada ka uus elukutse. Ühest põllumajanduse eriala pillimehest on saanud muusikaõpetaja, tublist spordipoisist treener.
Karjääriõpetuse õpetaja muidugi soovitusi ei anna. Me lihtsalt räägime õppijatega sellest, kes mida teeb ja tahaks teha. Aga tehakse väga palju. Vilistlastega kohtudes on tore kuulda, mida nad on pärast kooli juurde õppinud, mis firmasid rajanud, missuguseid plaane peavad, mis põnevad hobid neil on. Õpetajal on seda kõike väga meeldiv teada saada.
Viljar Aro
Viljar Aro, Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor:
Raske küsimus. Millega kasu mõõta või kuidas hinnata? Meie koolil on Rajaleidjaga üsna tihe koostöö. Nende spetsialistid viivad läbi nii tunde kui pakuvad ka individuaalset nõustamist. Kool on pakkunud kohtumisi vilistlastega, kes oma praegusest koolist, erialast või tööst räägivad. Kõrgkoole külastatakse suure vahemaa tõttu pigem vähe, kuid üsna sageli käivad kõrgkoolide esindajad koolis õpilastega kohtumas. Peagi tuleb taas maakondlik karjäärimess „Tuleviku kompass”, kus on võimalik leida nii infot kui ka innustust. Koolis on karjäärialase töö põhirõhk 8. ja 11. klassil, kus aasta lõpus korraldatakse alati ka karjäärikonverents.
Kõigist neist ettevõtmistest on kasu ja infopuuduse taha ei tohiks valimine küll takerduda. Eraldi probleem on, kui motiveeritud on õpilased (eriti põhikoolis) oma tulevikku planeerima.
Kui tunnikoormus poleks nii suur, võiks üheksandas klassis olla karjääriõppe kursus, mille üks osa tunde võiks olla praktilise töökeskkonnaga tutvumiseks, ka töötegemiseks. Võib-olla julgetaks siis rohkem ametikooli erialasid valida.
Minu kui koolijuhi jaoks on oluline, et õpilastel oleks vundament (st teadmised põhiainetes) tugev. Et näiteks nõrga keemiaõpetuse pärast ei peaks keegi loobuma arstiks õppimise mõttest. Kehva matemaatikaoskusega ei saa praegu enam kuskile õppima. Aga see oli juba varemgi nii. Õppisin 1980. aastatel Tartu ülikoolis psühholoogiat. Teisel kursusel kukkusid pooled meie kursusest välja, sest matemaatika käis neile üle jõu. Räägin seda oma kümnendikele psühholoogiatunnis. Võib küll mõelda, et tahan saada psühholoogiks, aga selleks tuleb ülikoolis osata ka andmeid koguda, neid matemaatiliselt töödelda, õigeid järeldusi teha. Kui mõne võõrkeele võib välismaal elades ja töötades üsna hästi ära õppida, siis kesine matemaatikaoskus jääb takistuseks surmani.
Karin Lukk
Karin Lukk, Tartu Kivilinna kooli direktor:
Alati ei pea otseselt karjääriõpetuse tunnist kasu olema, võib olla ka midagi muud, mis paneb õpilased oma tulevasele elukutsele mõtlema. Seda illustreerib ilmekalt fakt meie robootikaringi õpilaste karjäärivalikutest: oleme oma koolis õpetanud robootikat juba enam kui kaheksa aastat ja tänase seisuga võime öelda, et kõik meie koolis robootikat õppinud on pärast kooli lõpetamist valinud oma edasiseks karjääriks tehnikaga seotud eriala.
Loomulikult tuleb teatud perioodil karjääriõpetusele ka põhjalikumat tähelepanu pöörata. Meie koolis toimub kahel nädalal aastas lõimitud õpe ehk projektinädalad, kus tavapäraste koolitundide asemel tegeldakse kogu nädal ühe teemaga. Näiteks õpitakse CV-d kirjutama, viiakse läbi näidistöövestlusi, arutatakse, kuidas ennast tutvustada, uuritakse eri erialasid jne. Õpilased on hiljem öelnud, et töövestluste harjutamisest on olnud neile uude kooli astumisel palju kasu.
Are Külaots
Are Külaots, Paikuse põhikooli direktor:
Õpilasele on karjääri valimisel kasuks, kui ta saab oma õppimistulemuste kohta objektiivset infot. Ma ei toeta mõtet mitte hinnata või kirjutada: „tubli, püüa veel”, mis õpilasele midagi ei ütle. Nii ei saa ta teada, missugune amet on (või ei ole) talle jõukohane. Koolivalikut mõjutab väga palju ka ühiskonna hoiak. Kui arvatakse, et õige on minna ainult gümnaasiumi, mitte kutsekooli, siis tahab ka kaheline gümnaasiumi minna.
Meil on päris põnevaid ettevõtmisi olnud. Näiteks Sütevaka ja Koidula kool on kutsunud meie üheksanda klassi õpilasi kaks korda üheks koolipäevaks oma kooli, kus nende õpetajad on andnud meie õpilastele tunde. Ka Pärnu kutsehariduskeskus on heal tasemel. Meie õpilastel oleks kindlasti põnev seal mõnes töökojas kaasa töötada.
Pärnu Rajaleidja on käinud meie lastevanematele loenguid pidamas, üheksandale klassile kutsevaliku teste tegemas jms. Meil toimub ka karjääripäev (kutsevalik algab juba esimesest klassist). Kõigile seitsmenda klassi õpilastele teeme vaimsete võimete testi.
Kui ma loen seda kõrgelennulist juttu karjäärinõustamisest koolis, siis julgen küll arvata, et paljudel sõnavõtjatel on kehv mälu ja nad ei suuda meenutada oma noorusaega ja koolipõlve. Millest on äärmiselt kahju.
Ei saa õpetajana kudagi leppida selliste seisukohtadega, et kusagilt toome “spetsialistid” , kes siis õpilastele juba varakult kuldmune munevad ja nendele juba varases nooruses õiged karjäärimudelid pähe taovad.Milleks siis koolis õpetajad on? Kas nende ettevalmistus ei võimalda plaanipäraselt seda kõike ise teha? Ja kuhu me jätame nende laste isade, emade ja vanemate vendade, õdede – perekonna rolli?
Ausalt öeldes, mul on tihti kurb lugeda sellist allaheitliku tooniga ja justkui “kusagilt kõrgemalt” tulevate vääramatu tarkuse kooli toomise kiitmist ja õigustamist.