Avalik kiri pedagoogikadoktor Inge Undile

15. dets. 2016 Peep Leppik - 2 kommentaari
Inge Unt.

Inge Unt.

Austatud akadeemiline (Vana)Ema!

Ma Teile* kirjutan … Seda on lihtne teha, kuid samas ka pagana keeruline. Olin esmakordselt Teie loengul 55 aastat tagasi ja 35 aastat tagasi algas meie tõsine koostöö – ÜPUI (ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudi) uurimistöö metoodika kursustel (ülddidaktika sektsioonis). Tulin neile kursustele praktilise eesmärgiga, sest 1970-ndatel tulid koolidesse uued tehnoloogilised vahendid (diaprojektorid, grafoprojektorid, mikrokalkulaatorid, video jne). Kasutamist taheti tundides näha, kuid keegi ei osanud öelda, milline on nende kasutegur õpetamisele (kõik kordub!) … Seepärast alustasimegi Helmes juba 1981. aastal õpetavat eksperimenti, mis kestis ligi üheksa aastat (osales ligi tuhat vanema astme õpilast). Eksperimenti juhendades saigi Teist minu võrratu akadeemiline Ema …

Pean Teid Eestis kõige põhjalikumalt didaktika (õpetamisteooria) valdkonda tundvaks inimeseks. Õnn, et olite ka väitekirja teaduslik juhendaja: 25 aastat kõigil nädalavahetustel teadusliku kirjanduse lugemist ja loetu analüüsimist – see on puhtalt Teie „süü”! Mõistagi koostöö ÜPUI-s; vist Teie naiseliku kavaluse toel moodustati kaks didaktika probleemrühma ja ühe rühma juhendajaks „rääkisite” mind, ehkki olid käes keerulised ajad – ÜPUI-d pillutati siia-sinna …

ÜPUI on Teie lemmiklaps – üks geniaalsemaid asju maailmas, kelle pärast muretsete senini. Sündinud 1962 Teie mentori Aleksander Elango ideest, saanud tiivad alla Ferdinand Eiseni ja Endel Pirni toel ning haarates akadeemik Heino Liimetsa juhtimisel endaga kaasa enamuse toonase (olgugi Nõukogude) Eesti pedagoogikateadlastest. Koolis toimuva aluseks sai teadus. Varjatult oli selle taga minister Eisen. Olete meenutanud, kuis Eisen Teid Moskvasse saatis, et sealsetes raamatukogudes lugeda kõige uuemat fundamentaaluuringute kohta maailmas. Tark inimene (ka proff) võib leida praegu palju veebist, kuid õnnetus on selles, et ka rumalad inimesed saavad nüüd hoopis lihtsamalt rumalusi levitada.

ÜPUI ei olnud ainult n-ö teadustöö metoodika ja statistilised meetodid oma „standardhälbega”, vaid terve omaette kultuur, kus üha müütilisemaks muutub ajas ka Teie „ooperiduett” Heino Liimetsaga, lõkkeõhtutest rääkimata. Sõlmitud sidet põlvkondade vahel pean eriti väärtuslikuks. Enda mõjutajana meenutan just Valga koolimeest Alleks Vallnerit, kes Johannes Käisi juures Võru seminaris õppinud (kui palju kohvi sai temaga koos ära joodud!). Aga oli teisigi.

Rääkides elust, rõhutas Alleks alati vanaduse juurde kuuluvaid uusi väärtusi – küps vili on koristatud ja salvedesse tallele pandud – nüüd võib pisut puhata ning möödunutki meenutada … Kuid vanadusel on väärtuste kõrval ka omad ohud. Meile oli kaasa Reedaga ootamatuks löögiks, kui läinud aasta talve lõpus lahkus (küll kõrges eas) Teie kõrvalt abikaasa Väino Unt, kes oli oma kaitsnud väitekirja Piiteris.  Temaga jäidki paljud jutud pooleli. Mäletan, kuidas kord Aardlast lahkudes tuli ta mind bussile saatma, öeldes muuseas talle omasel soojal kombel: „Hea, et Te ikka Inget ei ole unustanud …” Mulle ei meeldi isiklikke asju laadaplatsil klaarida, kuid seda juhtumit pole ma Teile saanud rääkida ja nii saab nüüd ka eesti rahvas selle teada. Te olite ju tore paar.

Aga vanadusest veel … Meenub Aleksander Elango 90. aasta juubel. Pärast õnnitlusi õpetatud nõukogu saalis tuli Elango vaikselt minu juurde ning ütles: „Olin pisut rahalises kitsikuses [1992 oli üsna vaene aeg – P. L.], aga teie artikkel Õpetajate Lehes pani vist õnnitlejaidki ümbrikke üle andma. Olge tänatud!” Olin oma loos küsinud, kas eesti kooli heaks töötanud inimesed pole mitte vanas eas ära unustatud.  Kõik kordub – tean mitut inimest, kes küll ühes koolis 30−40 aastat töötanud, kuid pensionile saadetud ilma ühegi tänusõnata …

Viimati kohtusime suvel. Meil oli tellitud valla sotsiaalabi kaudu auto, sest Reedal oli järjekordne „reis Maarjamõisa”. Palusin juhti Aardlast läbi sõita, jooksin trepist üles, et anda Teile üle oma viimane viie aruteluga brošüür (hindan just Teie hinnanguid) „Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja  psühholoogiateadus?”. Kui jõudsin tagasi, siis olite avanud akna ja lehvitasite meile … See ongi viimane pilt, ehk tsiteerides: „Oli ilus päev …”

Olge tugev, minu kallis akadeemiline (Vana)Ema, Teie ümber on ju hoolitsevad inimesed. Õnnitlusi auväärseks sünnipäevaks (usun, et minuga ühinevad mõttes Teie tuhanded ja tuhanded õpilased, kelle Professor olete läbi keeruliste aegade olnud). Kunagi saame veel kõik kokku (vahest isegi Elysioni väljadel)!

Teie akadeemiline poeg Peep Leppik.

15. detsembril 2016.

 

*Andesta Inge, oleme ju aastakümneid sina peal, kuid lugupidamisest ja austusest Sinu vastu ei saa ma avalikkuse ees sinatada. Meil üha leviv labane-semutsev sinatamine ei sobi Sinu kui ühe tõelise „Lenderi tüdruku” (vabandust – Daami) avalikuks kõnetamiseks …


2 kommentaari teemale “Avalik kiri pedagoogikadoktor Inge Undile”

  1. Luule ütleb:

    Pedagoogilisest nostalgiast lähtudes. Hea oli teada saada.
    ÜPUI ja artiklis nimetatud F.Eisen, A. Elango, I. Unt, H. Liimets olid kõigile õpetajatele hästi tuntud ja tunnustatud. 80ndad olid hariduselu teholoogilises arengus koolielu kiire muutumise aastad. Oli palju seminaride, kursusteid ja maakondades metoodikakabinetide aktiivne tegevus. Maha jääda ei saanud jääda ükski kool.
    Lisan siinkohal vaid ühe mälestuskillu. Tolleaegse sisult sotsialistliku kooliharuduse saanuna ei teadnud hästi pedagoogika varasemat ajalugu, aga professor A. Elangole tuli vastata Peeter Põllu elust ja osast EW hariduselus ning seisukohtadest. Kui professor minu perenime nägi, sattus tõelisse vaimustusse ja siis sain teada, et I EW haridusminister oli pärit just sealt, Jõhvi lähedalt mõne kilomeetri kauguselt minu elukohast. Nii jätkus meil juttu rohkemaks ja oskasin lisaks veel mõndagi ütelda. Miks ma sellest? Seepärast, et hariduses ei saa ega ka pea nö tühjalt kohalt alustada. Enne meid ei olnud veeuputus…

  2. Anne ütleb:

    Palju õnne ja head tervist heale õpetajale pedagoogikadoktor Inge Undile!
    Minu tee ristus tema omaga esimest korda juba enne ülikooli aastal 1979, kui olin samas koolis, mille olin ise äsja lõpetanud, asendusõpetaja. Inge Unt käis seal jälgimas õpetajate tunde ja andmas tagasisidet. Kolleegid ütlesid, et sinu tundidesse ta kindlasti ei tule. Olin ju ebakompetentne asendusõpetaja. Aga Inge tuli! Sain temalt nii head tagasisidet, et minu plaan õpetajaks õppida muutus kindlaks otsuseks. Järgmisel aastal ülikoolis selgus, et olin filoloogide hulgas ainuke, kes tahtis õpetajaks. Olen elus ka muud tööd teinud, aga lõpuks ikkagi seda tööd ka õpetama hakanud. Suur tänu innustamise eest!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!