Direktor Luisk oli Hollandis õpipoisiks

Nikèe College on peaaegu kogu sisustuse kujundanud õpilaste osalusel ja taaskasutatavast mööblist.

Hollandi koolijuhtide ühendustel on hariduspoliitika kujundamisel tähtis roll, koges kuu aega võõrsil stažeerinud Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Luisk. Õpilased töötavad meeskonniti, õpetaja on pigem mentor kui aineekspert.

Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Luisk.

Kuidas sattusite Hollandisse?

Eelmisel aastal kuulutati koolijuhtidele välja stažeerimisprogramm, mille panid kokku Tartu ülikool, Tallinna ülikool, haridus- ja teadusministeerium ning Eesti koolijuhtide ühendus. Programmi rahastas Rotary klubi. Eesmärk oli, et Eesti koolijuhid näeksid, kuidas Euroopa koolides otsuseid vastu võetakse, ja saaksid viibida seal tavapärasest kauem.

Stažeerimine sobis meie kooli arenguga väga hästi kokku, sest viies aasta on käimas ja tuleb kriitiliselt vaadata, mida uuendada.

Holland oli kandideerimisel üks mu eelistustest, sest kui lugeda koolijuhtimise uuringuid, paistab just Holland silma uuendusliku mõtlemise ja juhtimise vähese tsentraliseeritusega hariduses. Kool on oma otsustes suurel määral suveräänne.

Olin Amsterdamis IJburg College’is. Pärast 12-aastaseks saamist on hollandi lastel primary education läbi ja pärast seda võimalik omandada keskharidus kolmel viisil: läbida eelkutseõpe, laiapõhjaline keskharidus või ettevalmistus akadeemiliseks õppeks.

IJburg College’i pakkus mulle välja TÜ haridusuuenduskeskus. See kool kuulub eriti uuendusmeelsete koolide võrgustikku. Vaatasin veel võrgustiku kolme kooli. Seega olin kokku neljas koolis ja sain toreda pildi.

Üks koolidest kuulus jätkusuutliku hariduse arendamise võrgustikku. Need koolid teevad paljut tavalisest teistmoodi. Näiteks hoiavad ühes majas kolme eespool nimetatud varianti keskhariduse omandamiseks. Õpilased ise kujundavad oma õppimist ja saavad vastavalt oma arengule variantide vahel liikuda.

Kas saite koolitöös ka kätt proovida?

Esimesel päeval leppisime direktoriga kokku, et osalen tegevustes nii palju kui võimalik. Mul oli ka mentor – kooli tegevdirektor. Selle aja jooksul osalesin õpetajate-töötajate nõupidamistel, õppetöö läbiviimisel, juhtkonna aruteludel, tegin intervjuusid õpetajatega. Minu jaoks oli oluline viibida koolikeskkonnas.

Kooli moto oli: inimene õpib selle kaudu, millega tegeleb. Kui ta tunneb millegi vastu huvi, on võimalik õpe selle ümber üles ehitada. Nii nad ka teevad. Õpitakse teistmoodi ka ruumikasutuse mõttes – avatud aladel. Oled koolis liikudes kogu aeg õppetöö keskel.

Teise nädala lõpuks oli tekkinud oma kooli tunne. Siis hakkasin ka teisi koole külastama. Uuendusmeelsete koolide kontseptsioon oli saanud selleks ajaks omaseks. Oli väga hea käia vaatamas, mille poolest keegi silma paistab.

Meie koolil oli kaks õppehoonet. Mina olin selles osas, kus jaanuaris saab valmis uus õppehoone. Praegu õpiti ajutistel pindadel, konteineritest kokku laotud majas, see oli tore kogemus.

Mis on Hollandis teistmoodi kui Eestis?

Koolijuhtide ühendusel on seal suurem roll kujundada hariduspoliitikat. Ühendused on omavalitsuse koostööparterid. Seega on koolijuht seotud hariduspoliitika otsuste kujundamisega. Koolis on tegevjuht ja õppejuhid.

Kohe hakkas silma, et õppeprotsess on ülesehituselt teistsugune kui meil. Seal peab õpetaja väga vähe n-ö ettekannet, ta liigub arutlevate õpilasgruppide vahel. Sellist klassikalist 19. sajandi tundi, kus kõik istuvad ja kuulavad ühte inimest, näeb seal väga harva.

Instrueerimise järel algab tunnis meeskonnatöö. Õpilased on alates 12. eluaastast harjunud koos ülesandeid lahendama.

Näitasin pilte oma koolist – kuigi oleme Viljandis pigem ruumikitsikuses, imestati, kui palju ruumi meil on. Sealsetes koolides on avatud ala kogu aeg õppetöös kasutuses. 600–700 õpilast mahtus väiksele pinnale ära. Uue maja valmimisega tekib avatud alal juurde õpipesasid.

Teistsugune on ka õpetaja roll ja meisterlikkus. Seal ei räägita aineõpetajatest, vaid mentoritest, juhendajatest. Õpetaja kui aineeksperdi roll on teisejärguline. Ta annab õpilasele nõu valitud uurimisteema kohta. Õpilane peab mõtlema, mida ta uurimisprobleemiga tegeldes õpib näiteks võõrkeeles, emakeeles. Õpetaja peab silmas suurt teemat ja ehitab õppetegevuse selle ümber.

Mis on meiega sarnane?

Entusiastlik ühiselt töötamine. Inimesed tahavad koos asju lahendada ja läbi rääkida, mis on omane ka meile.

Neilgi ei valmista õpetajakoolitus õpetajat nii laiapõhjaliseks rolliks ette, kui koolis vaja läheb. Õpetajaid õpetatakse koolis oma käe järgi nii, nagu tahetakse pedagoogilist kontseptsiooni ellu viia.

Analüüsin nähtut ja valin välja nüansid, mida oma meeskonnaga edasi arendama tasub hakata. Üks, mida arutame ja tahaks arendada, on nüüdisaegse õpikäsituse puhul õpilase individuaalne toetamine. Meil annab õppida, kuidas panna õppija vastutama oma õpingute eest. Teine asi on, kuidas panna õpetajad tegutsema nii, et igaühe andekus tuleks välja seal, kus peab tulema.

Kuidas on Hollandis lood kaasava haridusega?

Neil pole piire, et ühed on õpetajad ja teised moodustavad tugisüsteemi. Kogu pedagoogilise personali roll on õpilast toetada, üldkasvatuslik osa on tugevam kui meil. Pädevad on kõik.

Tihe kontakt on koduga. Räägitakse. Kui on muresid, reageeritakse kohe. Koolis on kokku lepitud, mil moel ja kuidas mingis olukorras reageeritakse. Kui õpilase arengut tuleb toetada spetsiifiliselt, räägitakse vanematega läbi.

Kui suured on klassid?

Avatud alal pole rühma suurus oluline, õpitakse lennu põhimõttel.

Ühes koolis nägin, kuidas õpilased koostavad ise päevakava ja õpetaja liigub õpilaste juurde, mitte vastupidi.

Vanematel õpilastel suureneb aineõppe osakaal. Neil on kolmes aines riigieksamid (hollandi keel, võõrkeel ja matemaatika). Tunnid on neil õppeainepõhised, harjutatakse tüüpülesandeid. Aga 12-aastaselt, kui keskharidusse sisenetakse, on õpilastel oma õppekava koostamisel suur roll. Sellega on nad saavutanud, et õppija vastutab selle eest, mis teeb, ja tunneb huvi. Õpilase koostatud kava arutatakse mentorõpetajaga läbi.

Sellisel moel õppetöö läbiviimine eeldab suurt õpetajameisterlikkust. Pole võimalik hakkama saada ainult ise infot edasi andes, pead suutma grupiprotsessi hallata. Mulle see väga meeldis. Õpetaja peab oma igapäevast tööd varieerima ega saa kogu aeg õpetada ühe kava järgi.

Intervjuudest õpetajatega kuulsin, et nad tajuvad, et teevad kogu aeg uusi asju, ja see on lahe. Ma arvan, et tulevikus ongi õpetaja roll selline, et meil pole võimalik valmis kavasid teha. Me keegi ei tea, milleks täpselt peame valmis olema, aga peame suutma kasvatada õpilasi, kes on harjunud õppima ja ise määratlema, mida vaja läheb.

Kuidas teisse suhtuti?

Väga hea oli olla! Õpetajad olid väga avatud, kutsusid mind ise oma tööd vaatama. Mu mentor oli fantastiline. Tegev­direktor oli käinud Kanadas õppimas kolm kuud. Ta teadis, mida tähendab õppevisiidil olla. Teisel õhtul kutsuti juba koju õhtusöögile. Soe ja lahe vastuvõtt oli.

Neil oli hea meel, et ma ei jäänud ootama, mida mul palutakse teha, vaid lõin ise võimalikult palju kaasa.

Kui vähegi oleks jõudu igal aastal saata meilt koolijuhte välja, oleks viie aastaga hulk inimesi süvitsi õppinud. Õnneks on Eesti nii väike, et inimesed jõuavad pärast paljudeni oma kogemust viia.

Eesti Rotary haridusfond andis rahvusvahelise stažeerimisstipendiumi Suure-Jaani kooli direktorile Epp Välbale, Viljandi gümnaasiumi direktorile Ülle Luisule, Kuristiku gümnaasiumi direktorile Raino Liblikule ja Võru gümnaasiumi direktorile Karmo Kurvitsale.

Direktorite ülestähendusi Inglise, Sloveenia ja Hollandi koolidest saab lugeda nende blogidest.

https://epplondonis.wordpress.com/

https://kurvitsinglismaal.wordpress.com/

http://rainosloveenias.weebly.com/

https://juhivari.wordpress.com/