Jõulumõtisklus. Kas me sellist maailma tahtsimegi?

22. dets. 2016 Alo Malt õpetaja - 1 Kommentaar

Alo Malt.

Kui ma 1968. aasta 13. juunil järjekordselt siia ilma jõudsin, siis oli see ikka veel pooleli: vägivald, ebavõrdsus, isekus … Nagu ka nüüd, 48 aastat hiljem on maailm pooleli nii materiaalselt, sotsiaalselt kui ka vaimselt. Eriti muidugi vaimselt.
Isegi füüsiline Maa teiseneb pidevalt, rääkimata sotsiaalsest ja mentaalsest sfäärist. Erinevalt Tallinna linnast poleks aga maailma valmissaamises midagi hukatuslikku. Ainus Ülemiste vanake, kes sel juhul meile vee peale saaks tõmmata, oleks inimkond ise, ent tol arenguastmel ta seda enam ei teeks.
Materiaalses (loe: majanduslikus) mõttes on valmimise kriteerium ilmselt täiskasvamine. See on ju igasuguse kasvu eesmärk ja lõpptulemus, eks ole? Kui ebajumalana ülistatav majanduskasv ükskord oma täiuse saavutab, siis peaks ju õnn sõna otseses mõttes igaühe õuel olema. Seni aga peame tunnistama olukorda, kus 99% Maa ressurssidest (loe: rikkustest) on koondunud 1% elanike kätte. Kas selline on valmis, küps ühiskond? Kindlasti mitte.
Egalitaarsuses on palju arenguruumi ka sotsiaalses mõttes. Teatud põhjustel leppisime kunagi ammu kokku, et jaguneme nn klassidesse või kastidesse: läänemaailmas näiteks töölis-, kesk- ja kõrgklassiks. Mingitest müütilistest siniverelistest kõnelevad meie ürikud, aga ka tänapäeva meedia.
Neid pole ju tingimusteta, a priori olemas! Eliitkultuur, eliitkoolid, eliitklubid jne – see kõik on kummaliste ja iganenud kokkulepete sünnitis. Saatuse (loe: surma) ees oleme lihas ja veres kõik võrdsed. Nii kardinal kui ka kohtunik, nii pankur kui ka puusepp. See on tõeliselt vabastav tõdemus kõigile, ka neile, kes rikkuse ja võimu abil üritavad endale aega juurde kaubelda. Ometi on just aega meil kõigil piisavalt, lausa lõputult, kui kõnelda igavikust.
Võrdselt jaguneb me vahel ka vastutus maailmas toimuva eest. Igavikust ei saa ulatada kätt, et ajalikke probleeme lahendada, kuigi aeg-ajalt kostab tänapäevalgi meie hulgast pettunud pilkeid stiilis „Laula, laula, pappi!”*. Võib ju loota, et kosmosesügavustest saabub meile appi mõni arenenum rass, ent selle tõenäosus on … Oleme end ise siia toonud ja peame viima ka edasi – võib-olla täiesti uue, senitundmatu ühiskonnakorralduse poole –, tehes koostööd ning hüljates vägivalla ja omakasu.
Taolisse koostöösse saaks panustada me kõik, sõltumata soost, east, rahvusest, kodakondsusest usutunnistusest või millest iganes. Vastasseisud, sageli kunstlikult tekitatud, pole jätkusuutlikud.
Näiteks noorte ja vanade vastandamine on küll sama vana kui inimkond, kuid ühtlasi sama vähe tõsiseltvõetav (ja paraku sama ohtlik) kui eri rasside puhul. Kelle huvides on rääkida X-, Y- ja Z-generatsiooni lahkhelidest? Pole midagi uut selle Päikese all ja võib-olla isegi kõikide päikeste all, eri põlvkonnad on oma nägemuste ja kogemustega alati maailma rikastanud. Lõppeks tundub selline märgistamine üsna küüniline ja kurjakuulutav, kuna Z on teatavasti tähestikus viimane …
Hea uudis on aga see, et kui oleme ise jumalikus loomishoos teinud Maast sellise paiga, nagu see praeguseks on, on meie võimuses seda ka paremaks teha. Ehk vastuseks küsimusele pealkirjas: me tahtsime küll sell(is)esse maailma tulla ja seda kogeda, kuid ei pea seda samasugusena maha jätma.
Maailma valmissaamine on meie kõigi ühine huvi. Mis halba saaks olla selles, kui siin valitseks vabadus, võrdsus ja vendlus (loe: ligimesearmastus) nende sõnade tõelises ja kõikehõlmavas tähenduses? Võimatu, ütlete? Vaba tahtega on universumis palju enamgi võimalik.

* Kroonik Henriku järgi mõnitanud saarlased 1215. aastal vangistatud preester Frederici ja tema õpilast just nende sõnadega, piinates neid enne hukkamist.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Jõulumõtisklus. Kas me sellist maailma tahtsimegi?”

  1. Luule ütleb:

    “Maailma valmissaamine on meie kõigi ühine huvi….kui siin valitseks vabadus, võrdsus ja vendlus (loe: ligimesearmastus)…”
    Arvan tõesti, et revolutsioonile ärgitav utoopia. Ikka tuleb ilma võrdsemaid ja vähemvõrdseid, kaks venda võivad olla võrdsed ühe supikatla ümber, kui sedagi. Erinevustes võib olla varjul ka üldise edasise arengu võimalus. Vaba tahtega inimestest ei ole seni õnnestunud kokku sulatada selliseid kämpunud konglomeraate.Usun, et ei ole meie universumis võimalik. Ehk robotimaailmas. Siniverelistest ei arva ka midagi eriliselt halba, enamasti on tegemist paljude põlvkondade hea kasvatuse ja harituse efektiga, mida neile ette heidetakse. Aga tark ei torma.
    Aga austus elu ees saab hoopis teise tähenduse, kui ollakse olnud surma piiril ja “tunnelist” tagasi ellu tulnuil. Minule tundub Z-põlvkond ulja noorusega, kes ei ole aru saanud inimeseks olemise vastutusest. Sellist nö sootut Z- seltskonda on olnud igas põlvkonnas mingil määral ja lõimimine võtab kannatlikkust ning aega. HEAD UUT AASTAT!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!