Kaia Iva: „Ka vanemaks olemist peame õppima”

16. dets. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - 2 kommentaari
Türi lasteaia kolleegid kinkisid ametist lahkumise puhul Kaia Ivale portreepildi. Foto: Raivo Juurak

Türi lasteaia kolleegid kinkisid ametist lahkumise puhul Kaia Ivale portreepildi. Foto: Raivo Juurak

 

Kaia Iva juhtis enne sotsiaalkaitseministri toolile asumist lasteaeda ja tal tuli lahendada ka erivajadustega laste probleeme. „Kõik erilised juhtumid on isemoodi, igaühele tuleb kohapeal õmmelda rätsepaülikond,” leiab Iva. „Kui me paindlikud lähenemised üles leiame, suudame perekonda aidata. Vanemlust tuleb toetada ja vanemaks olemist õppida.”

 

Türi lasteaia kolleegid kinkisid teile ministriportfelli. Mis seal oli?

Tegelikult oli see ministri ridikül, kus eluks vajalik. Kuivtoit – seemned ja pähklid, et saaks ampsata, kui on kiire. Kuivatatud marju, teed. Seepi, et käed oleks puhtad, kui kedagi kätlema lähen. Ning mälupulk, kus peal pildid, mis jäävad mulle lasteaia-aastat meenutama.

Erinevalt noorema põlvkonna poliitikutest olete poole oma tööteest olnud „päris” ametites. Mida väärtuslikku olete omavalitsusest, koolist ja lasteaiast suurde poliitikasse kaasa võtnud?

Omavalitsusjuhina nägin eeskätt seda, kuidas Tallinnas tehtud otsuseid kohapeal rakendatakse.

Õpetajaamet oli mulle hästi südamelähedane. Kui 8. klassi Türil lõpetasin, läksin Nõo kooli teadmisega, et tahan saada matemaatikaõpetajaks. Edasi läksin pedagoogilisse instituuti ja pärast suure rõõmuga õpetajaks. Olin kümme aastat koolis, hiljem käisin veel osakoormusega tunde andmas. Kui suudad kedagi toetada, aidata, saad kellelegi anda rõhuasetuse, millele peaks tähelepanu pöörama – see on hästi mõnus tunne.

Näen kunagisi õpilasi, kes polnud tugevad matemaatikas, ja meenutavad nüüd, kuidas leidsime selle põhilise edasiminekuks, kiusamata ülearu. Kes oli andekam, neilt ka nõudsin rohkem. Koosõppimist oli hästi palju.

Lasteaiaelu oli hoopis teistsugune. Ma poleks iial osanud arvata, et lähen lasteaeda juhatama. Kuid Türil oli ühendatud neli lasteaeda ja noor direktor läks lapsehoolduspuhkusele, oli kiiresti vaja asendajat ja ma nõustusin. Olen selle aastaga ülimalt rahul. Inimesed inspireerisid mind, nad tegid oma tööd südamega, olid valmis tegema rohkem, kui peab. Muutused pole Rootsi laud, et võtan ainult positiivset. Kogemus, et koos suudame, oli hästi tore. Nägin ka, kuidas lahendada probleeme erivajadustega lastega.

Lasteaeda juhtisite küll lühikest aega, aga teie õlule jäi suur reform. Mida Türil tegite?

Neli asutust oli selleks ajaks formaal-juriidiliselt ühendatud. Aga olime olukorras, kus neljast majast üks asus ajutisel ja ebasobival pinnal. Siin-seal oli vabu kohti, kuid vaba koha hoidmine on priiskamine ja otsustasime, et paneme ühe maja kinni. See tähendas, et mõned inimesed kaotasid töökoha.

Tegime suuremaid ehitus- ja remonditöid. Proovisime haarata projektidest kinni. Väga hästi õnnestus tervisliku toidu propageerimine. Võtsime menüüsse varasemast rohkem puu- ja köögivilju, tegime lastega koos smuutisid, salateid, püreesuppe, kasvatasime taimi. Nii lapsi kui ka peresid ärgitav projekt. Ettevõtliku lasteaia edulugudes saime Eestis teise koha ja Swedbanki preemia. Kirjutasime taotluse algatusele „Igale lapsele oma pill” ja ostsime ise veel pille lisaks, kogudes suvekohvikut tehes raha. Kraamisime vanas mõisamajas oleva lasteaia kuure-keldreid, korraldasime heategevusmüügi ja kogusime raha liikumislinnaku jaoks. Kogukonnaga koos ettevõtmised ühendavad.

Paljudes meie lasteaedades on probleemiks õpetajate palk, tugi­spetsialistide nappus, koolitus­kulude vähesus. Kuuldavasti Türil on kõik hästi. Miks on omavalitsustes käärid suured?

Raha pole kunagi piisavalt, see on prioriteetide küsimus. Kui olin linnapea, siis sidusime lasteaiaõpetajate palga üldhariduskoolide õpetajate omaga. Iga kord, kui tõsteti kooliõpetajate palku, tõusid ka lasteaias palgad. Mäletan, kuidas siis öeldi: miks sa seda teed, see on ju toas lastega mängimine ja vale koht, kuhu panustada? Ei lasknud ma ennast sellest arvamusest segada! Viimastel aastatel on Türi lasteaia palgad olnud maakonna kõrgeimad, õpetaja abide palgad olid vahepeal suisa kõige suuremad Eesti. Koolitustega on sama asi. Peame suutma uusi teadmisi anda ja ka eneseusku tõsta – vahel on koolitust vaja selleks, et saada kinnitust tehtavale ja mõtteid korrastada.

Ka tugispetsialistid on Türil olemas. Tahtsime võtta veel teise logopeedi tööle, aga küsimus pole rahas, vaid selles, et on inimest raske leida. Türi omavalitsus on lasteaeda väga tähtsaks pidanud. Igal omavalitsusel tasuks samamoodi tähelepanu pöörata. Kõik algab ikkagi algusest. Perekonna vastutus on muidugi kõige suurem, aga kui me mõtleme, kui palju viibib laps ärkvelolekuajast lasteaias, siis on lasteaed väga tähtis.

Ka koalitsioonilepingu haridus­poliitikaosas on need punktid välja toodud. Kas peategi neid küsimusi esmatähtsaks? Millega veel peab tegelema?

Alusharidus jääb kindlasti omavalitsuse vastutuseks ka edasi, aga suuna näitamine ja riigi tugi on asjakohased. Arvan, et kõigis küsimustes, mis puudutab inimest, on tähtis, kuidas oma linnast-vallast teenused kätte saab. Riigi tasandilt neid juhtida pole väga mõistlik. Omavalitsus peab teadma, kuidas ta seda korraldab. Samamoodi pean tähtsaks küsimust, kuidas inimesed saavad kohapeal kätte sotsiaalteenused, laste tugiteenused. Kui asi on läbi mõeldud, saab inimene selle, mis vajab.

Teine tähtis teema – kuidas üldiselt peresid ja lapsi toetada. Kui pere jääb hätta ja lastel on tervise- või kasvamismured, vajab pere praegusest suuremat tuge. Kui vanem seda õigel ajal ei leia või ei oska otsida, kasvavad peres pinged ja vanem võib lõpuks üksi jääda. Nii et hästi tähtis on, et sotsiaalvaldkond toetaks vanemlust koos haridusvaldkonnaga.

Veel üks teema: kui lapsed jäävad päris hätta, kuidas märgata varases staadiumis, et midagi on valesti. Väärkoheldud, vanemliku hooleta lapsed – neid tuleb märgata võimalikult kiiresti, et kohe abi anda.

Lastevanemate liidu hiljutisest uuringust, kus küsitleti enam kui 2000 vanemat, on selgunud hulk murelikke näitajaid. Mullu elas suhtelises vaesuses ligi veerand ja absoluutses vaesuses 10% lapsevanemaid. Et sotsiaaltoetused ei kasvanud nii palju kui palgad, jäid töötud vanemad ja pered, kelle sissetulek olenes suurel määral sotsiaaltoetustest, suhteliselt vaesemaks kui elanikkonna teised rühmad. Praegused meetmed ei toeta perede väljapääsu kroonilisest vaesuslõksust ega vanemate endi aktiivseid püüdlusi kõrgemale haridustasemele jõuda. Kas ja kuidas on plaanis olukorda leevendada?

Siin on kaks aspekti. Tundub, et toetused on väiksed, aga kui need on väga suured, ei aktiveeri see ilma toetusteta hakkama saama.

Perede puhul on tähtis, et universaalsed toetused oleksid sihitatud, aga samas piisavad, et erisust aitaks tasandada. See on põhjus, miks paljulapselisele perele on toetus alates kolmandast lapsest nii palju suurem (uuest aastast lisatoetus 300 eurot). Uuringud näitavad, et alates kolmandast lapsest on vaesusse langemise risk kõige suurem. Suur riskikoht on ka üksikvanemad.

Laste- ja peretoetused on tõusnud ja tõusevad, universaaltoetuste poolel on kena seis. Uue aasta 1. juulist tõuseb ka seitsme ja enama lapsega perede universaaltoetus 400 eurole.

Keerulisem on ärgitada inimesi edasi liikuma, et õppida juurde ja tööredelil edasi liikuda. Koalitsioonileppe üks ülesanne ongi juurutada toimetulekutoetuste süsteem, mis viiks miinimumini suhtumise, et tööle ei tasugi minna, sest tagasihoidliku palgaga teenib sama palju või kröömikese vähem, kui saadakse toetusi. Kes ei lähe tööle madalale palgale, ei jõua kunagi kõrgema palgani. Võib-olla tuleks toimetulekutoetuse alt väljaminek teha paindlikuks ja maksta mingil ajal täiendavat toetust – kui töötatakse väikese palgaga.

Küsimus on ka, kas laste pealt võiks tulumaks olla väiksem. See on väga otseselt palgaga seotud. Kes teenib rohkem, saab rohkem tagasi kui napima palgaga. Vaidluse koht on olnud seegi, kas tulumaksu tagastus laste pealt peaks jääma. See jääb. Nii et kombinatsioone on erinevaid, et maandada lastega perede vaesusse sattumise riski.

Sama uuringu andmeil on suur probleem lapse psüühiline üksindus ja tõrjutus, mis algab juba varasest east. Tõrjutuse põhjustena nimetasidki pered vaesust, töötust, üksi laste kasvatamist, erivajadust, elamist ääremaal. Pered tajuvad sedagi, et tõrjutust ja vaesust nähakse meie kultuuri- ja suhtlemisruumis lapse ja perekonna süü ning probleemina. Mida peaks eeskätt tegema: kas tõrjuma vaesust või selle põlgamist?

Tuleb tegelda küsimuse endaga, et laps saaks kõik vajalikud arenguvõimalused. Mitte ainult tasuta koolihariduse, vaid ka võimaluse klassiga ekskursioonile, teatrisse, õppekäigule minna. Vanemlustki on vaja õppida – et osata vaadata, mida laps tahab ja mida ta vajab. Need on kaks eri asja. Ta tahabki võib-olla pikalt telekat vaadata, nutiseadmetes olla, aga ei vaja seda, vaid hoopis seda, et ema-isa temaga räägivad. Kui oskame seda jälgida ja aidata lapsel leida sõpru, õpetada, kuidas kollektiivis või sõpradega hakkama saada, aitab see lapse tõrjutust vähendada. Vanemlikud oskused on need, mida peame arendama. Ajad on muutunud, enam ei ela mitu põlvkonda koos, vanematel on suurem koormus.

Uuringust selgus seegi, et vaid 5% vanematest on nõus, et nende lapse klassis õpiks HEV-laps. Koolid-lasteaiad on hädas erivajadustega laste õpetamisega ja tunnevad, et on jäetud üksi. Kuidas seda probleemidepundart lahti harutada?

Lasteaias olen näinud kahte vanemat, kes ütlesid, et nende laps ei õpi koos HEV-lapsega, pandagu teise rühma. See HEV-laps oli sümpaatne, armas, rahulik. Mulle tõi kananaha ihule, et 21. sajandil on võimalik selline eitav suhtumine.

Aga kui HEV-laps võtab rühmas või klassis juba ülejäänutest rohkem tähelepanu, segab teisi, on agressiivne – mida siis teha? See on võrgustiku ja koostöö küsimus – kas meil on tugiisikud, kas nad on piisavalt koolitatud ja saavad hakkama. See pole kerge.

Lisaks veel logopeedide-eripedagoogige probleem. Õnneks on ministeeriumid hakanud ajama asja, et haridus-, sotsiaal- ja tervishoid astuksid ühte jalga. Et ei oleks nii, et vahepeal on tühi maa, igaüks teeb oma tugisüsteemi, rehabilitatsiooniplaane.

Arvan, et üldjuhul peavad HEV-lapsed olema tavaklassis ja lasteaias. Sõltuvalt muidugi erivajadusest – teistele ohtlik ei tohi olla. Peame leidma paindlikud variandid: oleme üks kogukond, õpime, töötame ja elamegi koos. Sedasi kasvame tugevaks ühiskonnaks.

Aga tugiteenused on probleem. Äsja võttis riigikogu vastu seaduse, millega pered hakkavad uuest aastast saama kohalikust omavalitsusest sügava ja raske puudega lastele vajalikku lastehoiuteenust. Summad suurenevad ja teenus muutub paindlikumaks. Et vanemad võiksid olla rahulikud, kui nad on tööl.

Meil oli lasteaias laps, kes vajas lühemat lasteaiapäeva, et ta ära ei väsiks. Tal oli kaasas tugiisik. Aga kui vanemal pole võimalik lapsele varem järele tulla, oleks hea, kui tal oleks ka pärast lasteaeda paariks tunniks tugiisik, kes viib lapse koju ja tegeleb temaga, et laps oleks järgmiseks päevaks välja puhanud ja suudaks kollektiivis olla. Kui me sellised paindlikud lähenemised üles leiame, suudame perekonda aidata.

Selleks on vaja nii raha kui ka inimesi.

Jah, järgmisel aastal saavad omavalitsused selleks miljon eurot juurde. Summad on suuremad ja asju on võimalik teha paindlikumalt, pole nii, et raha on eraldi kastikestes. Erilised juhtumid ongi kõik isemoodi. Ühele on vaja ühe- ja teisele teistsugust teenust. Piltlikult öeldes tuleb kohapeal õmmelda igaühele rätsepaülikond.

Türil olid meil tugiisikud olemas. Aga tugiisiku leidmine eeldab suuremat töötasu kui miinimumpalk. Tugiisik vajab ka koolitamist ja nõustamist, et keerukamate juhtumite puhul oleks kellegagi arutada ja saaks leida paremaid lahendusi.

Ka vanemad peavad kaasa tulema.

Jah, see on keerukas, et vanem mõistaks, et laps vajab abi, oleks valmis abi otsima ja vastu võtma. Kui tõrkest üle saab, on pikk samm astutud. Sageli tunneb vanem valehäbi – tunneb, et ta peab hakkama saama. Ei pea kõigega ise hakkama saama! See pole kole lugu, kui püüad probleemi lahendada. Kole lugu on siis, kui ei lahendata.

Kui valmisolek abi vastu võtta olemas, saab juba koos vaadata, milline spetsialist saaks nõu anda, missugust tuge pere vajab. Kui lasteasutuses tehakse ühtmoodi ja kodus teistmoodi, ei tule edusamme. Loomulikult tuleb arvestada, et kui peres on suure erivajadusega laps, ollakse emotsionaalselt haavatavamad. Vaja on rahulikku nõu delikaatsel moel.

Osa diagnooside puhul on ju ikkagi vaja eriasutusi.

Loomulikult. Kuigi püüame võtta suuna, et paindlike teenuste abil saaks abivajaja elada pere keskel, ei kao eriasutused kuskile. Aga võimalik on leida variandid, kuidas ulatuslikku abi vajajad saaksid olla oma pere lähedal nii kaua kui võimalik.

Teie vastutusala ministrina on väga lai. Millega asusite tegelema esimesena?

Praegu on kolm suuremat teemat. Esiteks peretoetused, vanemapuhkus. Tahame teha vanemapuhkuse paindlikumaks, et poleks olukorda, kus valdavalt emad on kodus ja pärast pole enam töökohta, kuhu minna. Tahame teha puhkuse kasutamise aega pikemaks ja jõuda selleni, et isad osaleksid pisikeste laste kasvatamisel rohkem.

Teine valdkond on algatatud pensionireformiga edasiminek. Ja teeme ettevalmistusi elektrooniliste süsteemide uuendamiseks, et kõik toetused-pensionid makstaks õigel ajal välja.

Olete suure südamega naine – teie peres on kasulaps. Mida olete temalt õppinud ja mida talle õpetanud?

Meil on õnnelik pere, kus lisaks kahele pojale on ka väike tütar, kes pole meie lihane laps, kuid on nüüd meie päris laps. Oleme saanud talle õpetada, et osa asjade ja vanemate peale võib ta elus nüüd täiesti kindel olla. See on elus tähtis teadmine.

Meie oleme õppinud lapsevanemaks olemist selles võtmes, et asjad pole iseenesestmõistetavad. Kui on keeruline olukord, tuleb nõu ja abi otsida. Kui perre tuleb laps, kellel on kaasas seljakott, millest sa ei tea, mis seal päris täpselt sees on, võivad tulla olukorrad, mida ei kujuta ette ega oska lahendada – sest sa ei tea. Siis tuleb see teadmine hankida. Jõudsime äratundmisele, et on võimalik see seljakott koos lahti teha, tühjaks kraamida ja parandada, mis vaja. Tegeleme sellega edasi iga päev. See on suur rõõm.

Kuidas tähistate jõulusid?

Jõuluõhtul oleme perega kodus ja mängime koos lauamänge, kõhuli põrandal. Juba üsna mitmendat aastat on pühadeajal meie juures suur ühine lõuna. Kogume suure pere kokku, külla tulevad ka mu kolm õde ja vend, ema-isa. Laua taga on üle paarikümne inimese. Oleme pika päeva koos.

Mida soovite uuelt aastalt?

Uue aasta soovid on pere ja lastega seotud, jätan need enda teada.

 


KAIA IVA

  • Sündinud 28. aprillil 1964 Türil.
  • Lõpetanud Nõo keskkooli ja Tallinna pedagoogilise instituudi matemaatika- ja füüsikaõpetaja erialal.
  • Alates 23. novembrist 2016 sotsiaalkaitseminister. 
  • 2015–2016 Türi lasteaia ­direktor.
  • 2007–2015 riigikogu XI ja XII koosseisu liige.
  • 2006–2007 Mäo Klaasi AS-i müügiosakonna juhataja.
  • 2002–2005 Türi linnapea.
  • 2002 Järva Teataja kirjastuse reklaamiosakonna juhatajana.
  • 1997–2002 Nordika kindlustuse Järvamaa esinduse juhataja. 
  • 1989–1997 Türi 2. keskkooli õpetaja ja õppealajuhataja.
  • 1986–1989 Türi keskkooli ­õpetaja.

 


KOMMENTAARID

Raissa Pajumaa, Türi lasteaia direktori kt:

Kaia on fantastiline juht! Pole elus näinud nii töökat inimest. Ei tea, millal tema magas! Kui armsalt ja delikaatselt, alati naeratusega ta suhtles kolleegidega!

Lõpuks veel lohutas meid, kui kurvastasime teda teele saates. Soovime, et tal jaguks kõike seda, mida ta meile on head andnud, ja et ta saaks seda teha ka teiste heaks.

Oleme ääretult tänulikud Kaiale, et ta sisuliselt nii palju muutis. Kaia on niivõrd võimekas, et ta peab midagi suuremat vedama kui lasteaed.

Türi vallas on asjad väga hästi. Usun, et Kaia teene on selles tohutu, ta on linnapeana asju niimoodi rajanud ja loonud.

Läheme lastega talle kindlasti Tallinna külla, et näha riigivalitsemist.

 

Pille Soplepmann, klassiõde, arst:

Kaia oli meie klassivanem, korralik ja tagasihoidlik. Ta oli erakordselt tugev programmeerimises ja matemaatikas, silmapaistva analüütilise mõtlemisega.

Tema praegust käekäiku jälgides olen tema võimekuse ja empaatia üle väga uhke.


2 kommentaari teemale “Kaia Iva: „Ka vanemaks olemist peame õppima””

  1. Elmar ütleb:

    Üsna varieeruvad vastused värskelt ministrilt. Kas tõesti vaesusriskis elavad meil ainult, siis ainult kolmandast lapsest pered? Vaesus ei küsi laste arvu enamasti. Kui lapsevanemal on probleemiks toetustest sõltumine, miks siis nähakse samas intervjuus lahendust toetuste tõstmise kaudu! Universaaltoetuste poolel on tõesti kena seis, aga viimaste aastate elukallidus ning lapsevanema kulud on ühele lapsele samas hüpeliselt tõusnud. Sotsiaalse tõrjustuse osas pole samas toimivad vastust, mida siiski süstemaatiliselt teha, et lapsed oleks tõenduspõhiselt abistatud, võrgustiku ja koostöö programme on tehtud meil vähemalt 15. ja rohem aastat. Vanemluse koolitused on meil äri, mida on killustunud rahastussüteemiga ainult soosinud riigiastused. Kas tõrjutus on vähenenud läbi nende programmide, mida seni on tehtud? Erivajaduste lapsed on suurimaks probleemiks enamasti koolis, mille õpperühmad on suured ja rõhk on ainealasel teadmisel, mitte aga sotsiaalsel suhtlusel jne.

  2. Kaia Iva ütleb:

    Tere! Aitäh kommentaari eest. Toetusi on mitut laadi ja tõepoolest, tuleb jälgida, et need ei muutuks eesmärgiks. Kõige ohtlikum on, kui ei olda valmis tööle minema, sest toetused (mis tööle minnes ära langevad) on suured. Selleks ongi kavas muuta toimetulekutoetus sujuvalt vähenevaks.
    Iga pere lugu ja probleem on alati isiklik, kuid üldises plaanis on tõesti nii, et kõige suurem tõenäosus vaesusesse langeda ongi paaril, kus on vähemalt 3 last. 2015.aastal oli absoluutse vaesuse määr kõige suurem just leibkondades, kus kahel vanemal oli 3 ja rohkem last (6,5%), järgnesid ühe liikmega leibkonnad ja siis ühe vanemaga lastega leibkonnad (5,9%). Siit ka rõhuasetus, miks suurele perele lisatoetus.
    Lugupidamisega
    Kaia Iva

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!