Kohustuslik kirjandus – milleks see?

9. dets. 2016 Maarja Vaino kirjandusteadlane, A. H. Tammsaare muuseumi juhataja - 1 Kommentaar
Need on raamatud, mis kuuluvad „palun lugege, see on tõesti väga hea raamat!” nimekirja. Nad kuuluvad sinna kogu aeg, ükskõik, kui palju uusi raamatuid vahepeal on ilmunud. Fotod: Raivo Juurak

Need on raamatud, mis kuuluvad „palun lugege, see on tõesti väga hea raamat!” nimekirja. Nad kuuluvad sinna kogu aeg, ükskõik, kui palju uusi raamatuid vahepeal on ilmunud. Fotod: Raivo Juurak

 

Peamine küsimus on, kas lugeja on valmis teatud tekste lugema või on tema elukogemus ja -tunnetus alles liiga kasin, et vaimselt mahukate tekstide tõelist väärtust ja tähendust tajuda. Paljud inimesed loevad kunagise kohustusliku kirjanduse mõttega läbi alles keskealisena.

Kohustuslik kirjandus on alati kirgi küttev teema. Mäletan, et mõni aasta tagasi pidasime Tammsaare muuseumis kahe gümnaasiumiklassi vahel väitluse kohustusliku kirjanduse poolt ja vastu. Võitis grupp, kes pidi väitlema kohustusliku kirjanduse poolt. Tuli välja, et noortele oli päris selge, miks nad peavad kirjandusklassikat tundma ja lugema.

Lugege seda ometi!

Mõtlema pani ka ühe poisi arutlus selle üle, mis juhtuks, kui kohustusliku kirjanduse nimekirja saaksid koostada õpilased ise. Kui nad paneksid sinna ainult oma lemmikraamatud. Seda innustaks tegema soov oma lugemiselamust teistega jagada ning kuulutada: see on tõesti väga hea raamat, palun lugege ometi! Teisalt kaasneks üsna kindlasti tagasilöök, kui selguks, et nii mõnegi kaasõpilase meelest on tegemist maailma kõige igavama raamatuga.

Mulle jäi mulje, et see arutluskäik aitas kohalolnute jaoks mõtestada, miks kohustuslik kirjandus on kohustuslik (praegu küll soovituslik). Need on raamatud, mis kuuluvad „palun lugege, see on tõesti väga hea raamat!” nimekirja. Nad kuuluvad sinna kogu aeg, ükskõik, kui palju uusi raamatuid vahepeal ilmunud on.

Mõni uutest tuleb kindlasti nimekirja juurde, mõni teine kukub välja. Aga peamiselt on tegemist teostega, mis on igal ajastul leidnud vaimustunud lugejaid. Selline vaimustus on kirjandusklassikat hoidnud kirjandusklassikana, see on need teosed ju klassikaks teinudki. Võib-olla saab seda piltlikustada muusika näitel – teatud lugudest (või lausa bändidest, näiteks ABBA) tehakse ikka ja jälle uued cover’id, originaallood avastab uus põlvkond uuesti jne. Kirjandusega ei ole kuidagi teisiti.

Mind paneb ikka ja jälle üllatama, kui räägitakse sellest, et mingid raamatud on vanad ja seetõttu tuleks nad kõrvale jätta ja lugeda uusi. Ammustest aegadest on ometi selge, et inimese elu põhilised märksõnad ei ole aastatuhandete vältel kuigivõrd muutunud. Küsimus on selles, kui hästi on mõni kirjanik suutnud selle inimese põhiolemuse sõnastada, kui köitvalt kirja panna, kui võimsad (arhetüüpsed) tegelased luua. Kui on suutnud väga hästi, siis ei ole mingit tähtsust sellel, millal on raamat kirjutatud.

Kirjandus oma parimal kujul mõjub ja mõjutab lugejat alati. Peamine küsimus on, kas lugeja on valmis teatud tekste lugema või on tema elukogemus ja -tunnetus alles liiga kasin, et vaimselt mahukate tekstide tõelist väärtust ja tähendust tajuda. See on olnud peamine argument kohustusliku kirjanduse vastu – Tammsaare, Tolstoi, Goethe jt on liiga rasked, õpilased ei saa neist aru.

Miks need head on?

Võib-olla ei saagi kõigest aru. Mis sellest! Alati võib rääkida rohkem kirjanikust endast, leida teistsuguseid seoseid, muuta materjal isiklikumaks, põnevamaks.

Mul on alati väga kurb kuulda, kui noored inimesed räägivad kirjandustunnist kui millestki igavast. Kuidas küll, kui loojaisiksused ise on ometi tihti värvikad tüübid, sageli vastuolulised ja sama põnevad kui nende loodud tegelased. Kui teose sisu näib raske seletada, siis tuleb leida teine lähenemisnurk – ja rõhutada seda, et lugege kunagi hiljem uuesti.

Paljud loevad kunagise kohustusliku kirjanduse tõeliselt mõttega läbi alles keskealisena. Ja saavad siis aru küll, miks need teosed head on. Aga selle üks eeldus on koolist kaasa saadud teadmine eriliselt ja ajaüleselt väärtuslike teoste olemasolust. Ilma selleta oleks lugejate teadvuses ainult raamatulettidel paiknev kõige uuem kirjandus.

Kohustuslikul kirjandusel on lisaks oluline roll kultuurilise järjepidevuse loomisel. On ikka normaalne eeldada, et Eesti koolist tulev inimene teab, mida tähendavad nimed, nagu Kreutzwald, Liiv, Koidula, Vilde, Luts, Tammsaare, Alver, Tuglas, Under, Kross, Unt jne. Kui see enam nii ei ole, siis on tekkinud katkestus, kus uus põlvkond ei suhestu enam oma kultuurilise keskkonnaga – ega kanna seda ka edasi.

Eesti kultuuris on nii palju erilist ja geniaalset, et oleks tõesti kahju tervest inimkonnast, kui see puhtalt laiskuse tõttu (raske lugeda ja õpetada!) ripakile ja unustusse jäetaks.

Kirjandustunnid lugemiseks

Muide, olen palju mõelnud sellele, kuidas ma püüaksin oma tunnis lapsed lugema saada. Lugemiskontrollidesse ma eriti ei usu, need peletavad lugemisest rohkem eemale. Raamatud peaksid olema ju seotud lugemismõnuga, mitte hirmuga selle ees, et lugedes midagi kahe silma vahele ei jääks.

Ja olen jõudnud järeldusele, et kuivõrd ühiskond on muutunud ja ilukirjanduse lugemisharjumus taandunud, siis tuleks kirjandustunnid mõneti ümber häälestada ka lugemistundideks.

Iga tund võiks alata sellega, et mõned õpilased loevad igaüks mõne minuti käsitletavat teost kõva häälega ette. Nii saab vahetu kokkupuute tekstiga (ka need, kes muidu raamatut kätte ei võtakski) kui ka praktikat kõva häälega lugemisel – noorte kõnelemise võime ja diktsioon kipub nutitelefoni tummsuhtluses aina kehvemaks jääma.

Muidugi on kirjandustunde vähe ja ajaga niigi pingeline. Aga võit ei ole ju ka see, kui autoritest ja tekstidest suurt midagi ei mäletata, aga lisaks saadakse kaasa negatiivne hoiak kirjanduse suhtes üldisemalt. Ega loeta ka hiljem.

Mulle tundub, et kui kirjandusega käia ringi mitte kui pähetuubitava ainega, vaid materjaliga, mis võimaldab ühes koolitunnis kirjanduse tüvitekstidest inspireerituna rääkida, lugeda, vaielda jne hoopis teistmoodi kui muudes tundides, ei tekiks ka kohustusliku kirjanduse küsimust. See oleks lihtsalt nii hea põhjus kirjandustundi minna.