Kool lastekirjanduses – hirmus või sõbralik?

9. dets. 2016 Jaanika Palm lastekirjanduse uurija - Kommenteeri artiklit
Stereotüübid kipuvad püsima: õpetaja on kuri ja range. Foto: Igor Zakowski / Panthermedia / Scanpix

Stereotüübid kipuvad püsima: õpetaja on kuri ja range.
Foto: Igor Zakowski / Panthermedia / Scanpix

Minu nimi on Mina” ja „Ribblestrop” kutsuvad koolielu üle tõsiselt järele mõtlema, pakkudes välja ideid ja sillutades teed lapsesõbralikuma kooli poole.

Kas meie koolielu tähendab pigem hirmu, muret ja koduseid ülesandeid või pingevaba õhkkonda ja toredaid sõpru? Kas igal lapsel meie koolis on hea, kas talle on leitud sobiv ja tõhus õppevorm? Lastekirjandus võib siin näidata teed, pakkuda ideid ja sillutada teed lapsesõbralikuma lähenemise poole.

Kuigi suurema osa ärkveloleku ajast veedab enamik lapsi koolis, ei mängi kool tegevuspaigana märkimisväärset rolli ei viimaste aastate algupärases ega ka tõlkelastekirjanduses. Veel vähem on teoseid, mis laste kooliskäimise faktile enam tähelepanu pööravad, koolikorraldust analüüsivad või koolielu mõtestavad.

Õnneks on ka reeglit kinnitavaid erandeid. Eesti lastekirjandusest meenuvad näiteks Elo-Maria Rootsi „Vaimude jaam” (Tänapäev 2013), Ilmar Tomuski „Digipöörane kool” (Tammerraamat 2015), varasemast ka Piret Raua „Tobias ja teine b” (Mustvalge 2010), Kristiina Kassi „Samueli võlupadi” (Tänapäev 2006).

Viimaste aastate tõlkelastekirjandusest tõstavad kooli fookusesse mitmed algkoolilastele adresseeritud sarjad, näiteks rootsi keelest tõlgitud Rose Lagercrantzi Dora-lood („Minu õnnelik elu”, „Mu süda hõiskab ja naerab”, „Kui ma olin õnnelik”; Tammerraamat 2014–2015) ja soome keelest vahendatud Timo Parvela Ella-lood („Ella ja sõbrad 1”, „Ella ja sõbrad 2”, „Ella Lapimaal”, „Ella ja rokkstaar”, „Ella merereisil”; Ajakirjade Kirjastus 2013–2016).

Pisut suurematele, kümneaastastele ja vanematele lastele on üht-teist tõlgitud inglise kirjandusest. David Almondi jutustus „Minu nimi on Mina” ning Andy Mulligani romaan „Ribblestrop” on ühed huvitavamad näited sellest vallast.

Mina vihkab kooli

Minu nimi on Mina” (2010, ek Draakon & Kuu 2016) peategelane on eriline tüdruk Mina, kes elab koos emaga, tema isa on surnud. Ema on tüdruku probleemidega ka arsti poole pöördunud ning ilmselt on tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autism vms haigus ka diagnoositud. Seda on soovitud tablettidega kontrollida, kuid ema pole neid lapsele sobivaks pidanud.

Raamatus on kirjeldatud kolme koolitüüpi või õpetusviisi: tavalist põhikooli, erivajadustega laste kooli ja koduõpet. Põhikoolis ei tunne Mina end hästi, kaasõpilased peavad teda imelikuks ning narrivad ja kiusavad teda. Mõistmist ei leia tüdruk ka osa õpetajate seas.

Kooliga seostuvad tunded paneb Mina kirja värsivormis pidevalt korduvate ridadena: „Kujundlik luuletus selgitamaks nüüd ja igavesti ma vihkasin kooli ma vihkasin kooli ma vihkan kooli ma vihkan kooli ma jään kooli vihkama ma vihkasin kooli /…/ jne” (lk 83).

Miks ta niimoodi tunneb? Ilmeka näite pakub lõiguke ajavormide õppimisest. Õpetaja proua Scullery jagab õpilastele töölehed, et harjutada eri ajavormide grammatikat. Mina aga näeb asja laiemas perspektiivis ning püüab oma vaatepunkti ka õpetajale selgitada.

Minevik ja olevik ja tulevik on palju müstilisemad, kui te ütlete,” alustab ta (lk 85), kuid ei ole veel selgitustega lõpule jõudnud, kui proua Scullery teda katkestab: „Nii et pane palun suu kinni! Meil ei ole filosoofiatund, preili McKee. See on emakeele tund. Nii et hakka oma tööd tegema!” (lk 89).

Mina tunneb, et teda ei kuulata, et tal pole tähtsust. Õpetaja jaoks on tüdrukust ja tema arengust olulisem kindla programmi läbimine. Määrav konflikt õpetaja, koolidirektori ja Mina vahel toimub eksamipäeval. „Kõik olid keskendunud ainult sellele, et kool vastaks standarditele. Kõik muretsesid ainult selle pärast, et me oleksime paremad kui enamik eakaaslasi üle kogu maa! Kõik hoolisid ainult sellest, et me saavutaksime 4. ja 5. ja 99. taseme. Aga meil ei olnud muidugi lubatud närvi minna” (lk 144).

Õpetaja ja direktor on aga ise äärmuseni pinevil. Loomulikult pole tundlikul lapsel sellises hingeseisundis võimalik keskenduda ning eksamitöö ebaõnnestub. Proua Scullery arvates on Mina tekst grammatiliselt ebapädev ja mõttetu ning ta saadab tüdruku direktori juurde. Pärast pikka noomimist ning selgituste eiramist kutsutakse kohale Mina ema, kes selle asemel, et teistega koos last hurjutama hakata, tüdruku koolist hoopis ära võtab.

Erivajadustega laste kooli satub tüdruk sotsiaaltöötajate soovitusel. Siinne süsteem on tunduvalt lapsesõbralikum ja arvestavam, kuid tüdruk tunneb end siingi teistest tunduvalt erinevana – tema probleemid pole nii tõsised ja vaimne võimekus tundub olevat suurem.

Tühjalt lehelt koduõppele

Siingi tuleb kirjutada koolitööna lugu, kuid see erineb täiesti eksamitööks kirjutatud loost. Õpetaja on siin andnud lähteülesande märksa paremini – ta näitab erinevaid asju ja ergutab lapsi nende kohta lugusid rääkima. Mina proovib kirjutada lugu, kus midagi ei juhtu. Ta esitab õpetajale tühja lehe.

Õpetaja kuulab kannatlikult ära Mina selgituse. „See on nagu selge taevas, mis ootab ülelendavat lindu. See on vaikne nagu muna, mis ootab tibu koorumist. /…/ See on nagu tulevik, mis ootab olevikuks saamist. Lähedalt vaadates võib see olla täis mälestusi, draamasid, unistusi, nägemusi. See on täis võimalusi, nii et see ei ole sugugi täiesti tühi” (lk 229).

Koduõpe näikse sobivat tüdrukule kõige paremini, isegi kui ta tunneb süüd seepärast, et ta emal pole siis võimalik tööl käia. „Ma jumaldan koduõpet, kui me ei takerdu õppeainetesse ja ajagraafikutesse ja reeglitesse. /…/ me oleme saanud nii palju vabadust ja õhku ja aega. Ja me oleme väga õnnelikud” (lk 81).

Just koduõppel olles tuleb esile kogu tüdruku potentsiaal, avaldub tema vaimne võimekus, fantaasia, leidlikkus, ilmneb tema südameheadus, hoolivus, sügavus. Just koduses turvalises keskkonnas tuleb Minale mõte endale nn erakordseid tegevusi anda (nt vaata tolmu, mis tantsib; kirjuta luuletus, mis kordab sõnu ja kordab sõnu, kuula oma südame haprust ja tugevust).

Ometi on koduõppel ka üks suur puudus – siin ei ole õpingukaaslasi. Ehk ka seetõttu tekib tüdrukul plaan avada kunagi oma vanaisalt päritud majas kool, mis annab lastele vabaduse ja õpetab neid just niisuguste erakordsete tegevuste kaudu.

Nooled, miks mitte?

Andy Mulligani romaanis „Ribblestrop” (2009, ek Draanon & Kuu 2015, esimene osa triloogiast) kirjeldatakse üht erakooli, kuid võrdlusalustena esinevad teisedki koolitüübid, õpetusviisid, õpetajatüübid. Ribblestrop on maffiaraha eest loodud erakool, mille eestvedaja ja direktor on pensioneerunud ja endisest töökohast vallandatud Dr. Norcross-Webb.

Kool asub vanas ja auväärses lossis, kuid see on ajahambast tõsiselt puretud. Möödunud õppeaastal toimunud tuleõnnetuse kahjud pole veel likvideeritud, mistõttu pole suuremal osal hoonest katust, igal pool vedelevad rusud, taastamata on küttesüsteem.

Kõik kooli töötajad ja õpetajad on laia profiiliga. Nii õpetab kapten Routon, kes on minevikus Alžeerias sõjavangis olnud, kehalist kasvatust ja praktilist geograafiat ning tegutseb ka koka, põetaja ja töömehena. Reaalaineid saabub õpetama eakas ja elutark professor Clarissa Worthington – zooloog, astroloog, metafüüsik, kellega koos tehakse keemiakatseid, vaadeldakse tähti jpm.

Direktorile meeldib üle kõige elul põhinev õpetus – ta kasutab ära iga võimaluse, et jagada õpilastele akadeemiliste teadmiste kõrval ka elulisi tarkusi. Kui üks õpilane juhtumisi peatrauma saab, selgitab ta kohe lastele kolju ehitust, vere hüübimist, geomeetriliste kujundite tugevust („kerakujulised asjad, muuhulgas ka pealuu, on inimkonnale tuntud kujunditest kõige tugevamad ja seepärast asubki aju just kolbas” lk 61). Märkamatult ja justkui muuseas saab igaühele selgeks, kuidas kohelda peahaavaga inimest.

Ühtlasi on direktor väga luuleline ja aateline mees, kes armastab muu seas õpetada ka inspireerivate lugude ja kõnedega. Nii ütleb ta õpilastele esimesel õhtusöögil: „Ärge kunagi vaadake meie kooli, küsides „miks?”. Vaadake hoopis oma unistusi ja küsige „miks mitte?”. /…/ Lapsed, teie olete nooled. Õpetaja hoiab lihtsalt vibu käes. Kui kõrgele te suudate lennata? /…/ Ära vaata suitsust määrdunud seinu. Vaata tähti ja näe iseennast raketina tähtede poole tõusmas” (lk 79–81).

Tänu õpetajate innustavatele isiksustele valitseb koolis kokkuhoidmise ja meeskonnatöö vaim. Igas tunnis on õppeained lõimitud. Näiteks selleks, et kehalises kasvatuses jalgpalli mängida, tuleb kõigepealt väljak ehitada. Tuleb mõõta ja arvutada, mitmesuguseid tööriistu kasutada, reeglid välja töötada ja kirja panna. Üheskoos ehitatakse koolimaja tasapisi uuesti üles, õpilastele kehtib koristusgraafik ja köögitoimkond, mida üldjuhul ei vaidlustata.

Traditsioonid ja rumm

Olulisel kohal koolis on traditsioonid. Kantakse musta ja kuldsega koolivormi, kooli laul pakub troosti raskeimatel hetkedel, õhtuti igale õpilasele ette nähtud rumm aga pole niivõrd traditsioon, kuivõrd praktilisel vajadusel põhinev tava (ööbitakse ju praktiliselt lageda taeva all).

Kogu koolielu tundub organiseerimatu, igasugustele üldtunnustatud normidele mittevastav, kaootiline, kuid tegelikult toimib ja õpilased on innustunud ja õpivad palju. Kui saabub uus asedirektor preili Hazlitt, kes hakkab rakendama igasugu, ehk ka põhjendamatuid reegleid nagu tunniplaan, kellaaegadest kinnipidamine, korralik riietumine jne, muutub olukord drastiliselt – õnnelikest ja rahulolevatest õppuritest saavad ühtäkki raevukad mässajad.

 


*Artikkel põhineb Eesti lastekirjanduse keskuse ning Eesti TA Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ühisseminaril „Laps kirjanduses 4: Kool lastekirjanduses, laste­kirjandus koolis” 25.10 peetud ettekandel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!