Kui taevas oli palju lähemal
Et omal ajal oli taevas inimesele palju lähemal kui nüüdisajal, selles võib igaüks kergesti ise veenduda, vaadates kas või tähistaevast pimedas sügis- või talveöös kaugel metsas. Taevas näib olevat nii madalal, et toetub lausa suure puu ladvale ja tähed säravad oksastikus. Muinaslugu Kuu tõrvamisest räägib, et seda üritatud teha kõrge kuuse või kogunisti heinakuhja otsast. Vanasti heideti talvisel õhtul õue minnes alati pilk taeva poole, et tähtede järgi aega kindlaks teha ja ilma ennustada. Kuid mis sest asjast nüüd enam rääkida – mis tähti näeb elektrivalgusest pimestatud linnainimene?
Siinkohal meenuvad usundiloolase ja kirjaniku Mircea Eliade sõnad, et religiooni tekkeks piisab tähistaeva jälgimisest. Rahvauskumuse kohaselt on igal inimesel oma täht taevas. Kui inimene sünnib, süttib täht taevas; sureb inimene – langeb täht taevast. Ka jõulupuus säravad küünlad kui tähed taevas – kelle valitud küünal kõige enne lõpuni põleb, see ka kõige varem sureb. Saaremaalt Karja kihelkonnast on pärit teave, et tähed on küünlad, pannakse õhtul põlema ja et „Tähti arvatakse olevat taevas nii palju kui maa pääl inimesi. Kui langevat taevas täht, surra ära üks inimene. Sest ühes inimese surmaga kustuvat ka ära tema hinge täht.” Sama on teada Eesti teisest otsast: taevatähed „omma’ nigu küündle’, egä hinge jaos üts täht” (Urvaste).
Üle õue õunapuu
Kuusk on Põhjala rahvaste maailmapuu – samuti kui õunapuu. Läänemeresoomlaste ilmapuu Suur Tamm võib isegi kuldõunu kanda. Kuldseid õunu, s.o noorendavaid õunu, eluandvaid õunu, kannab ka ungari maailmapuu. Turul-lind puhkab selle puu otsas koos linnu kuju saanud sündimata laste hingedega. Kuldne õunapuu esineb ilmapuuna ka läti mütoloogias.
Vanad kreeklased teadsid kuldõunapuu kasvavat kõige kaugemas põhjas hüperborealaste maal. Hera sai Zeusiga abielludes maaema Gaialt kingituseks kuldse õuna kui viljakuse sümboli. Kuldne õun on ühtlasi päikese võrdkuju. Kui jõuluajal pannakse õunad kuuse külge, siis seostub see kuldsete õuntega ilmapuus.
Omaaegne komme riputada jõuluajal õunu kuuse külge peaks seostuma kajastusega päikeseõuna kandvast maailmapuust.
Saaremaal Karja kiriku lääneportaali põhjapoolsel kapiteelil on koos viinapuulehtedega kivisse raiutud väidetavalt jalakalehed. Jalakalehtede asemel aga võib kiriku sissepääsu kõrval näha hoopis õunapuulehti. Jalaka- ja metsõunapuulehe väliskuju võib olla äravahetamiseni sarnane. Olekski loogilisem oletada Kristuse viinapuu kõrval võrdväärsena esitatavat emajumala õunapuud. Õunapuu ja viinapuu on mõlemad vanimaid kultuurtaimi üldse.
Armastusjumalanna püha puu
Roosõieline õunapuu on Venuse püha puu. Kristuse viinapuu, Venuse õunapuu – vein kui jumala veri; õun kui viljakuse võrdkuju. Õunapuu loojaks peetakse viljakusjumal Dionysost, kes kinkinud selle Aphroditele (s.o Venusele) – õun sai seega erootika võrdkujuks. Kuldse õuna eest lunastas Paris endale maailma kauneima naise – ilusa Helena, osutudes seega ühtlasi poolmüütilise Trooja sõja põhjustajaks. Kuldse õunaga tekitas Eris kolme jumalanna vahel kadedust (nn tüliõun). Esimesed inimesed sattusid õuna pärast kiusatusse. Patriarhaalses raamatuusu maailmas sai õunast kui jumaliku naiselikkuse sümbolist ürgpatu võrdkuju.
Karja kirik pühendati ühtlasi pühale Nikolausele, meremeeste ja palverändurite kaitsjale. Tuntud legendi järgi kingib püha Nikolaus kolmele neitsile kolm kuldõuna avardamaks mehelesaamise võimalusi.
Püha Nikolause mantlipärija Santa Klaus tuleb ja jagab lastele kinke jõuluõhtul. Püha Nikolaus on valgusetooja? Kingib inimlastele lootust uueks valguseks?
Müütiline õunasaar
Metsõunapuu oli muistsetele eestlastele hästi tuntud. Eestis kasvas ta varem peaaegu kogu territooriumil ja võis väidetavalt ulatuda kuni kümne meetri kõrgusele. Suuremad puud raiuti tarbepuuks, saartel eriti pukktuuliku hammasrataste jaoks. Metsõunapuu puit sobis ka libedasti jooksvaks kangasüstikuks ja höövlipakuks, olnud teine „kulumise vastu kui vask”. Praegu kasvab metsõunapuu Eestis oma levila põhjapiiril, peamiselt Saare- ning Muhumaal, ja on looduskaitse all.
Õuealuse mere keskel asuv imeõunapuu saar omab eesti mütoloogilistes kujutelmades kindlat kohta. Tuul tuleb ja õõtsutab õuna meresse. Merre kukkunud õunast sünnib loojalinnukene, kes haub oma munadest päikese, kuu ja tähe välja ning pillutab need ilma peale taevakehadeks.
Lutsi maarahva teades on muinasjutulisel „mere saarel puud pääl, kullased ja hõbedased, neil õunad pääl, üks ikka kullast, tõine hõbedast”.
Kuldne õun samastub ka muinaspõhja mütoloogias noorendavate õuntega. Samuti on keltide säältilma kuldsed/hõbedased õunad eluandjad. Hõbedane oks valgete õunapuuõitega on säältilma naistesaare atribuut (õunapuuoks on ka meil tõhus vahend nõiduse vastu, samuti kui näiteks pihlakaoks). Teispoolsuses asuval õndsate saarel, Õunasaarel Avallon (lad insula Avallonis; vrd iiri abal, vallooni afal ‘õun’) pakuvad naised surematuks tegevaid õunu. Õunasaare paralleelnimetused on Suur maa, Elu maa, Naiste maa.
Õunasaare Avallonise/Abaluse seostas ja samastas Saaremaaga Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse, kes tõstatas ja tõestas hüpoteesi (1846), et Pytheas purjetas Läänemerel ja tema külastatud ning kreeka ajaloolaste mainitud Basileia ehk Avallonise saar on Saaremaa. Basileia tõlgendatakse tavapäraselt Kuningasaareks (basileus ‘kuningas’ tähendas kreeka keeles algselt kas küla- või maavanemat), kuid tuleks siiski tõlkida pigem Kuninganna saareks.
Kuldseid õunu kandev maailmapuu kasvab maailma keskkohas, kehastades allilmaliste, inimeste ja jumalate maailma ühtsust. Vanad kreeklased teadsid järelikult maailma keskpunkti asuvat hüperborealaste maal kauges põhjas. Hyperborea saart tunti kui õndsate saart. Surematuks tegevate õunte saar on õndsate saar ka keldi mütoloogias. Nii seostub ja samastubki see paik teatud mõttes paradiisiaiaga, kus toimus esimeste inimeste esimene pidulik-pühalik õunasöömaaeg.
77 aastat tagasi juhtus väga karm talv olema. Jõuluaegu 1939 külmus Karjala kannasel Vene vägede ofensiiv. Saaremaal kahjustas külm metsõunapuid tugevasti. Loodetavasti ei too eelolev talv säärast külma. Kuigi, tõsi, õunapuud õitsevad viimast korda enne oma surma hästi ja kannavad õunu rohkem kui kunagi. Nagu tänavu.
Olen neid Karja kiriku taimornamente aastaid tagasi vaadanud ja üritanud määrata. Kersti Markuse pakutud jalaka variandiga ei ole ma üldse nõus. See on soovmõtlemne, sest nii saab kujutatud tõlgendada uurijale soovitud suunas. Käesolevas tõlgenduses on jalakast saanud õunapuu, mis aga on koguni eksitav. See, mis prof Markus on määranud jalakaks, on enim sarnane meie kodusele ja väga tavalisele hallile lepale. Vaadatagu Wikipeediast järgi. Viinapuu suhtes ma nii karm ei ole, kuigi ka siin on võimalus, et kujutati humala emastaime lehti. Tõlgendamisel võiks peale lähtumise kristlikust õpetusest mõelda sellele, mis ülesannet taimornamendid sammaste ülaosas universaalselt täitsid, ja kas kohalikku sakraalkunsti ei võinud vahel sattuda ka kodumaa taimi. Eesti keskaegsetel ehitistel on kapiteelikaunistustena kujutatud veel näiteks hariliku tamme tüüpi lehti.
Eksimine on muidugi inimlik. Taolisi vigu võib leida isegi väga tuntud kunstiajaloolaste, sealhulgas nt Ernst Gombrich’i kirjutistest. Kõik ei saagi kõike teada.
Lugupidamisega
Ülle Sillasoo, arheobotaanik
Minagi olin segaduses artiklis toodud jalaka nimetamisest ja sama ka viinapuu osas. Aga jõudsin ära oodata erialaspetsialisti arvamuse. On hea meel. Tänan. Tunnen hästi nii jalakaid, humalaid, leppa kui ka viinapuid. Erialalt bioloog, aga peamiselt leppade-õunapuude-jalakate maalt. Kasvasid talumaja lähedal, humal küll hilisem tuttav, aga viinapuud kujutatakse ikka koos kõitraagude või siis väänetega. Jään siinkohal meie maale omaste -õunapuu ja veidi ka humala, kuid leht paigutub humala ja viinapuu poolele.Jalaka asemel võiks botaaniliselt olla see ka hall lepp (roodumiselt). Et aga kiriku ornamentikaga tegemist, võis ehitajate taotluseks olla õunapuu ja viinapuu.