Kui vana on meie „uus õpikäsitus”?

2. dets. 2016 Maie Tuulik pedagoogikateadlane - 15 kommentaari
Maie Tuulik

Maie Tuulik

Mõnikord on nii, et mingi seik tuletab meelde hoopis teistlaadseid asju. Minuga juhtus see siis, kui lugesin kõrge riigiametniku selgitust, miks võib koolis kirjanduse pähe lausroppusi pakkuda. Selgus, et seda võib teha õpetaja vabaduse ja loomingulisuse nimel.

Õpetajad võisid töötada paindlikult, loovalt ja vabalt ka informaalses koolis, mille võimast läbimurret Inglismaa alamastme koolides 1960.–1970. aastail seostati 1967. a ilmunud nn Plowdeni komitee raportiga (Central Advisory Council for Education), aga ka tolle aja salliva ühiskonna üldmalliga.

Informaalse kooli teoreetiliseks aluseks olid diferentsiaalpsühholoogia ­uurimused, mis lubasid lähtuda iga lapse eripärast, võimetest ja sünnipärastest kalduvustest. Informaalne kool toetus järgmistele seisukohtadele:

  • inimene on õppiv loom (uudishimu viib õppima, õpetaja ülesanne on materjali „ette sööta”);
  • kool ei ole pelgalt õpetuspaik, vaid koht, kus lapsed õpivad elama lastena, mitte tulevaste täiskasvanutena;
  • õppimine peab algama konkreetsetest kogemustest, õppematerjalina saab kasutada kõike, mida pakub kohalik olustik;
  • õppematerjali ei hakita 45-minutisteks koolitundideks, vaid korraga võetakse läbi tervikteemad;
  • teadmised ei tohi olla kastidesse lahterdatud ning mäng ja töö täiendagu üksteist;
  • õpetaja peab suutma ise oma tööd analüüsida ja otsustada, mida ja miks ühele või teisele lapsele pakkuda;
  • kodu ja kool peavad olema ühistöös, kool peab olema avali vanematele;
  • kool peab pakkuma lastele soodsat kasvuümbrust, kus nad võiksid areneda rahus, omaenda rütmi järgi ja endale sobival viisil (individuaalõpe).

Inglismaa informaalse kooli põhimõtted teisenesid Ameerika mandril avatud kasvatuseks, mille tippaeg oli 1970. aastatel. Aluspõhimõtted, millele avatud kasvatus tugines, olid järgmised:

  • valdav tööviis on rühma- ja individuaalne töö;
  • puuduvad kindlapiirilised õppetunnid, klassis võib õpilane valida eri vahendeid ja materjale;
  • lastel on õigus liikuda, rääkida ja otsida abi üksteiselt;
  • õpilane seab ise endale eesmärgid ja hindab nende saavutamist;
  • õppeained on integreeritud, ei ole eri õppeainete tunde;
  • kasutada tuleb aktiivseid õppemeetodeid;
  • loova tegevuse arendamine on osa õppeplaanist;
  • hindamine tuleb viia miinimumini.


Informaalse kooli ja avatud kasvatuse kriitika

1960.–1970. aastail töötas Inglismaal informaalsena koguni 17% algastme koolidest. Ometi sai see suund teravat kriitikat juba oma õitseajal. Cambridge’i ja Oxfordi teadlastelt kümmekonna aasta jooksul ilmunud kirjutisi nimetati mustadeks kirjutisteks (The Black Papers).

Informaalsele koolile heideti ette järgmist:

  1. õppimine ei saa tugineda vaid huvitatusele ja arusaamisele, vaid nõuab tööd ja pingutust, tükikesed ja katked siit-sealt ei anna haridust;
  2. kool on liiga salliv ja pöörab liiga vähe tähelepanu nn vahendiainetele (emakeel ja matemaatika);
  3. aktiivõppe meetodid on vajalikud vaid empiiriliselt jälgitavate loodusteaduste madalamal astmel;
  4. loovuse ja aktiivsuse esiletõstmine ei tohiks olla opositsioonis õpetaja autoriteedi ja eeskujuga.

Mustadele kirjutistele” lisandusid tuntud kasvatusfilosoofide R. S. Petersi, R. F. Deardeni ja P. H. Hirsti kriitilised kasvatusteoreetilised kirjutised.
Peters tõi esile järgmised ohud: laps ei ela ühiskonnast isoleeritult, ta peab teadma ja arvestama ühiselu normide ning reeglitega; lapse vabaduse ülemäärane rõhutamine jätab tagaplaanile kõlbluse ja inimlikud väärtused; õpetaja ei saa olla kõrvalseisja ja materjalide ettesöötja, tema isik on eeskujuna ülioluline; on kadunud õpetamise mõiste, õpetaja kutseoskused ja õpetamise tehnika, räägitakse ainult õppimisest; igal õppeainel on oma spetsiifika, oma vorm, milles teadmine esitatakse, integratsioon on pigem sisemine tegevus, mis järgneb diferentseerimisele.
Integreeritud õppeplaani puudusi tõi esile ka Dearden. Integreerumine ei ole väline, vaid sisemine toiming, enne aga peab olema, mida sisemiselt integreerida. Dearden heitis ette ka seda, et informaalse kooli teoreetiliseks aluseks olid psühholoogia ja sotsioloogia, mitte aga pedagoogika. Laps ei ole nagu taim, mida kastetakse, toetatakse ja väetatakse.

1976. aastaks kogunes küllaldaselt empiirilisi uurimusi informaalse ja formaalse (traditsioonilise) kooli tulemuslikkusest. Tuntuim on N. Bennetti 950 õpilase pikaajaline uurimus: traditsioonilise kooli õpilased olid kindlalt paremad lugemises, kirjutamises ja arvutamises.

Laste loovuse mõõtmine ei andnud mingeid erinevusi. Halvimad tulemused olid nn segarühmades, kus õpetaja kasutas suvaliselt mõnes olukorras informaalset õpetust, mõnes aga mitte.

Ka avatud kasvatuse liikumine vaibus kiiresti. Lääne juhtivad kriitikud (näiteks Berlak ja Berlak, Rothenberg) tõid esile järgmised põhjused: uurimused näitasid, et tavakoolide õpilaste teadmised olid paremad; avatud kasvatuse raskuspunkt langes meetoditele ja materjalidele, st kulutati palju ressursse (aega, raha), ent tulemusi ei olnud milleski näha; õpetaja pingutused olid võrreldamatult suuremad kui tavaõpetuses, ent see ei kajastunud resultaatides; tugev oli ka vanemate vastuseis, kes kartsid oma laste edasiõppimise võimaluste pärast.

Juhani Hytönen toob oma monograafias „Lapsekeskne kasvatus” esile põhjused, miks need kooliuuenduslikud liikumised oma mõju kaotasid:

  • oletati, et traditsiooniline kool on tervenisti paha ning laps on tervenisti hea;
  • oletati, et areng toimub suhteliselt vähese pingutusega;
  • hüljati teadmiste hankimise põhimõtted ja soositi ilma kriitikata õpilase kogemust;
  • liialdatud isiksusekesksus ja individualism ohustas lapse kõlbelist arengut;
  • peteti just vaesemate vanemate lapsi, kes ei saanud oma lapsi panna kallitesse erakoolidesse, kus õpetati traditsioonilisel viisil.


Suunamuutus

Kindel suunamuutus toimus Inglismaal konservatiivide võimuletulekuga, üheks põhjuseks oli ka õpetajate põlvkonna vahetumine 1980. aastatel. Hytönen kasutab terminit „uuskonservatism”: rõhuasetus informaalselt koolilt kandus taas formaalsele, traditsioonilisele koolile. Tähelepanu keskmesse tulid vahendiained, nende sisu ja õpetamine, õpisaavutuste ametlik ja avalik kontrollimine.

Ameerika Ühendriikidesse saabus uuskonservatism Reagani valitsusajal. Kui Inglismaal ehitati koolisüsteem tervikuna ümber, siis Ameerikas lisati koolisüsteemi alternatiivsust ja võistlust.

Lapsevanema otsustada jäi, kuhu ta oma lapse õppima saadab. Lapsevanemate nõukogule anti suured õigused sekkuda kooli kasvatussüsteemi. Küll aga nõuti kõigilt koolidelt akadeemiliste ainete lisamist õppeplaani, töörahu võimaldamist tundides ja õpetajale tema autoriteedi tagasi andmist. 1980. a tõstsid kõik osariigid üldhariduse nõudeid ja vähendasid mitteakadeemilisi valikuid. Koolide efektiivsuse mõõduks sai õppimistase.

Silmapaistev konservatiivse mõttelaadi esindaja F. L. Pincus näeb Ühendriikide kooli põhiprobleemina õpetaja autoriteedi puudumist. Lapsekeskse kasvatuse üks põhiväide, et lapsed õpivad kõige paremini, kui õpetaja ei ole autoriteet, ei pidanud paika. Ka see, et õppeplaanid muutusid sisult ja nõuetelt väga erineva tasemega kursusteks, viis üldise taseme väga alla – vastukaaluks pakkusid konservatiivid traditsioonilist humanistlikke põhiväärtusi kandvat õppeplaani.

1983. a ilmus NCEE (National Comission on Excellence in Education) raport, mis vallandas nn suure koolikeskustelu (Great School Debate). Komisjon pakkus ravimiks kasvatuse kvaliteeti (excellence in education). Ettepanekud, mis tehti, olid küllaltki tavapärased:

  • enam matemaatikat ja loodusteadusi;
  • emakeele ja võõrkeelte parem õpetus;
  • pikem koolipäev ja kooliaasta, rohkem kodutöid ja kontrollteste;
  • kompetentsed õpetajad oma autoriteediga ja töörahu klassiruumis.

Minu arusaamise järgi on meie „uus õpikäsitus” copy-paste informaalse kooli ja avatud kasvatuse läbikukkunud ideedest.


15 kommentaari teemale “Kui vana on meie „uus õpikäsitus”?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Suur tänu, Maie TUULIK!

    Ühes hiljutises kommentaaris sama teema kohta väitsin, et meie UUED haridusametnikud ja õpetajad ei tunne üldse pedagoogika (resp reformpedagoogika) ajalugu (HARIDUS!). Seejuures mõtlesin ise ka Teie artiklile ajakirjas Haridus nr 4 1994.aastast. Veelkord – AITUMA!

  2. Laine ütleb:

    Lõpuks ometi asjakohane analüüsiv seletus “vana-uue õpikäsitluse” vallast. Hea oli meenutada ja kaasa mõtelda. Tänan.
    Teie lõpulause: Minu arusaamine langeb täiesti kokku Teie kirjutise lõpplausega: “Minu arusaamse järgi on meie „uus õpikäsitus” copy-paste informaalse kooli ja avatud kasvatuse läbikukkunud ideedest.” Vaga valgustuslik artikkel, kas aga kõigile üldse arusaadav, selles on küsimus. Kui nüüd keegi suudaks kirjutada veel tagasivaateliselt viimase 20 aasta haridustee ponnistustest uurimuslikult ja faktiliselt, oleks see ehk oluline samm edasi tasakaalustatud ja meie omamaise hariduse edendamisel.

  3. Aivar Vinne ütleb:

    Suur tänu huvitava artikli eest!

  4. Oinas ütleb:

    Nõus artikli seisukohtatega. Aga mõtleme, et miks need uuenduslikud ideed läbi kukkusid ja vist ka tulevikus kukuvad? Mulle tundub, et viga oli ja on liialdamises või äärmustesse kaldumises. Kõik uuendajad tahtsid ja tahavad ka praegu ainult oma ideed pidada imerohuks kõigi hädade vastu.
    Tegelik elu aga on mitmekesine. Enamust häid ideesid tuleb kasutada paras jagu, õigel ajal ja õiges kohas. Isegi väga hea idee vales kohas kasutamine annab halva tulemuse.

    Meenub keskaja meditsiin kui otsiti universaalset imerohtu mis parandab kõiki haigusi. Praegune meditsiin eeldab, et enne retsepti kirjutamist uuritakse välja haiguse tekitaja ja iga tekitaja saab just temale sobiva rohu.

  5. Luule ütleb:

    Kui ühiskonnas toimuvad suuremad muutused, toob see kaasa ikkagi ka mälulünki ja ka varasema hea või korraliku kiirkorras unustamise. Lammutatakse ka toimivaid süsteeme ja leitakse, et on paha ning tuleb lammutada maha. Olen kogu aeg olnud arvamisel, et gümnaasiumiharidus ka inimest ei saa rikkuda, ei varem ega nüüdki. Haridus on olemuselt ühiskonna pealisehitus, mis võib aga kergesti variseda. Nii võis uuel sajandil ka juhtuda. ootame analüüse!

  6. Peep Leppik ütleb:

    Tänase maailma pealiskaudsuse ja nn originaalitsemise taustal on väga raske selgeks teha, et ÕPETAMINE ka 21.sajandil saab olla vaid PSÜHHOLOOGIALE TOETUV protsess. Selle TEADUSLIKU aluse rajas just KOGNITIIVNE PSÜHHOLOOGIA (nimigi sündis 1960 Harvardis). Varem (ja tegelikult tänaseni!) oli see empiiriline (kogemuslik), mida 20.sajandil üritati lihtsalt (!) REFORMIDA (just sellest kirjutabki Maie Tuulik) – prooviti kõikvõimalikke nö meetodeid-võtteid (toetumata teadusele)…

    Oma loengutel küsin õpetajatelt esmalt – tõstke käed, kes oskavad seletada psühholoogia vaatevinklist OMANDAMISPROTSESSI? Kuna käsi ei kerki, siis esitan uue küsimuse – kuidas te siis saate õpetada?. Inimese (eriti lapse) kui psüühilise olendi OMANDAMISPROTSESS ise ei muutu (!) isegi aastatuhandetega…

    Tänased probleemid on tekitanud uue tehnoloogia (tihti näilised!) võimalused, mida lihtsalt ei OSATA KASUTADA, sest protsessi ennast ei tunta! Ajalugu (ka Eestis) on näidanud, et ÕPETAMINE on kõrget INTELLEKTI nõudev töö… Ajuvaba katsetamine on juba viinud allakäigule.

  7. uss ütleb:

    Suurepärane artikkel. Ei ole miskit uut päikese all, ütles Koguja. Ka pedagoogikas. On vaid palju neid, kellel puudub ajalooline teadmine ja kellele seetõttu tunduvad mingid eksperimendid uue ja erilisena.

    Õppetöös on alati rakendatud erinevaid tegevusi, aga praegu on nn aktiivmeetodite kultus (nt õhinapõhisus) traditsioonilise töö arvelt jõudnud sellisele tasemele, et traditsiooniline haridus on asendumas lihtsalt asendustegevustega põhimõttel, las teevad midagi ja olgu neil lõbus, see motiveerib neid. Tõsiasja, et tegelikuks eluks vajalikud oskused (lugemine, rehkendamine, kirjutamine) ei ole enamasti eriti põnevad, vaid nõuavad keskendumist ja vaeva nägemist, kipuvad õhinapõhisuse progagandistid unustama. Lisaks ei ole reaalne elu enamasti õhinapõhine, vaid eeldab pidevat vaeva nägemist. Selles mõttes ei valmista õhinapõhisus ka reaalseks eluks ette (ei anna töötegemise oskust).

  8. Anti ütleb:

    Põhimõtteliselt võib Maie Tuulikuga nõustuda, et kõik uuendused pole alati edukad ja mõistlikud, traditsioonilisel haridusel on omad plussid jne. Teisalt on sellest artiklist kerge leida kinnitust arusaamale, et ärme tee uuendusi, jätkame õpetamisega nii, nagu seda on seda on tehtud jne. Ehk need, kes on muutuste ja haridusuuenduse vastu, saavad oma mõtetele mõnusasti tuge.

    Ajalukku (1960-1970ndad) vaatamine võib olla õpetlik, kuid mu meelest teeb autor liiga kergekäeliselt järelduse, et meie „uus õpikäsitus” copy-paste informaalse kooli ja avatud kasvatuse läbikukkunud ideedest. Ühiskond ei ole praegu selline nagu 1960-1970ndatel. Digimaailm, sotsiaalmeedia, ühiskondlikud praktikad jne on toonud kaasa uue reaalsuse, millega haridussüsteemil tuleb kohanduda. Haridusuuendus on loomulik ja vajalik nähtus, mitte mõned läbikukkunud ideed ajaloos, nagu autor välja laseb paista.

  9. Jaan Mikk ütleb:

    Tubli, Maie!

    Väga vajalik artikkel.

  10. Luule ütleb:

    “Ajalukku (1960-1970ndad) vaatamine võib olla õpetlik, kuid mu meelest teeb autor liiga kergekäeliselt järelduse, et meie „uus õpikäsitus” copy-paste informaalse kooli ja avatud kasvatuse läbikukkunud ideedest.”
    Ei saa aru, kuidas sellisele järeldusele jõutud. Kes alustas 60-70 koolides õpetajana, see jõudis välja käesoleva sajandi 10-ndisse. Artikkel on ikkagi tagasivaatena kogu selle aja kohta, vähemasti järelduste osas ja seega väga asjakohane pegagoogikateadlase poolt. Digimaailmas ja sotsiaalmedias aga võib leida arvamusi seinast seina, millel pedagoogika tõdedega ja harituse tagamisega vähe pistmist. Nii eksitame noored hoopiski rajalt ja pähe satub palju umbluud.
    Aga huvitav oleks lugeda Teie kirjutist ühiskonnast 60 -70 aastatel ja võrreldes tänasega. Kuigi äpid ja muu selline igapäevaśesse kasutusse tulnud võimalused käes, ei tähelda mõttemaailmas küll eriti suuri muutusi. Üks uudis siiski: selgeltnägemine ja muu müsteerium. Vabandan, arvamine minult vist liiast.

  11. Lapsevanem ütleb:

    Peagi kaob see vanem põlvkond eest ja küll siis nooremad teevad Eesti kooli lõpuks korda. Selge on, et just need vanemad nn. pedagoogikateadlased punaülikoolidest on muutuste vastu, teine aeg, teine ideoloogia. Noorematel, avatumatel ja sisulistematel tuleb lihtsalt veel natuke oma aega oodata. Aeg aga, teadagi, lendab kiirelt.

  12. Veronika ütleb:

    Tänapäeva ühiskond ja lapsed on siiski teistsugused, näen seda oma laste pealt. See, mis töötas 80-ndatel ja varem, ei tööta praegu. Lapsed saavad palju informatsiooni ise hankida, just tänu digitehnoloogia vahenditele. Nad loovad ja tahavad olla ise aktiivsed (vaadake jutuubereid, blogijaid jms), nad suhtlevad väga palju digimaailmas, õppemeetoodid ja õppekeskkond peavad ajaga kaasas käima. Neile tuleb õpetada, kuidas sellises maailmas toime tulla ja edukas olla. Aga siin ei saa sageli õpetaja eeskuju näidata ja tekivadki autoriteedi probleemid.

  13. Luule ütleb:

    Jah, aja kulgu muuta ei saa,
    teine aeg ja ideoloogia,
    eellaste jalajälgedel käime me,
    uute teede ehitamine -raske see.

  14. haridusest ütleb:

    Küsimus ongi ju selles, et need uuendused EI OLE UUENDUSED ehk tegelikult võetakse üle (just nimelt ÜLE- tegelikult tõlgitakse ingliskeelseid materjale, sest saksa keelt ja muid võõrkeeli tänased uuendajad ilmselt lihtsalt ei valda!) juba anglo-ameerika läbikäidud “ämbreid”!!! Ja paraku tuleb leppida asjaoluga, et õppimis- ehk omandamisprotsess EI SÕLTU ühiskonna ideoloogilisest kontekstist!! Siin pole mingit vahet, et kas on punane, sinine või kollane, inimese AJUS toimuvad protsessid toimuvad omasoodu. Kas tõesti on sellest nii raske aru saada!!
    Ka lugupeetud lapsevanemad võiksid veidike seisatuda ja mõtelda, milles on tegelikult probleem ja mille vastu sõdivad pedagoogikateadlased. Praeguste “uuendajate” teadmised on nii pinnapealsed, et hakkab lausa piinlik! Ja paraku on kurbloolisus selles, et kui neid vanemaid teadlasi enam pole (kes on tõesti TEADLASED), siis on meie pedagoogika tagasi pedagoogilises kiviajas.
    Lapsed ei ole TEISTSUGUSED, neid ümbritsev keskkond on teistsugune. Ja info on tõesti kergesti kättesaadav, kuid mida sellega osatakse peale hakata?! Kui lapsel ei arene välja iseseisev mõtlemisoskus, pikaajaline mälu, siis ei oska ta selle infoga ühel hetkel enam midagi teha- ei oska nt üldistada, analüüsida, sünteesida.
    Kuidas ei mõisteta, et praeguste “uuenduste” taga on tihti vaid majanduslikud huvid, mis kahjuks ei pea silmas meie laste huve ning paljukiidetud digividinad täidavad ka sageli vaid arvutifirmade omanike rahakotte.

  15. Luule ütleb:

    Õpetaja autoriteet ei seisa püsti lähikaemusel (kogemusel). Hea ülevaate ja arusaama võib anda pedagoogika- ja kasvatusteaduse suunanäitamisel eelmises ÕL-s ilmunud Tiiu Kuurme kirjutis Soomes korraldatud konverentsi materjalides. Soovitan soojalt.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!