Kuidas likvideerida kirjaoskamatust?

15. dets. 2016 Alar Sudak Saue linna kodanikuühiskonna tegelane - 1 Kommentaar
Alar Sudak.

Alar Sudak. Foto: Jaak Vackermann

Eestlastena võime olla uhked, et PISA testi tulemuste põhjal on Eesti 15-aastaste noorte tulemused parimad Euroopas ning kõige paremate seas maailmas. Seega võiks tunda rõõmu, et Jakob Hurt osutus prohvetiks, kui kutsus eesti rahvast üles: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!”

Muret teeb aga see, et gümnaasiumite õpetajad ja kõrgkoolide õppejõud on mitmendat aastat mures, et Eestis on hakanud levima kirjaoskamatus.

Tartu ülikooli professori Martin Ehala juhitud töörühm on kahel korral uurinud kõrgkoolide esmakursuslaste funktsionaalset kirjaoskust ja avaldanud tulemused 2010. ja 2015. aastal. Tulemused olid juba 2010. aastal masendavad – mitterahuldava tulemuse sai ligi veerand kõrgkoolide esmakursuslastest. 2015. aastal selgus, et keskmine tulemus oli mõlemal aastal praktiliselt identne.

Eesli keeleks

Detsembri algul kirjutas tundmatuks jääda soovinud autor Delfi „Rahva hääles”: „Mõnikord on tulnud õppejõul suisa paluda tudengil oma teadustöö anda keeletoimetaja kätte ja esitada see siis uuesti, kuna teksti mõttest ei ole võimalik väga puuduliku kirjaliku eneseväljenduse tõttu aru saada.”

Eesti keelest on paljudel saanud eesli keel.

Eestlastena võime uhked olla, et PISA testi tulemuste järgi on Eesti õpilased funktsionaalse lugemisoskuse poolest nii Euroopa kui maailma tipus, kuid see on sama hea, kui osata lugeda, aga mitte kirjutada.

Meenub, kui Stalini ajal kiitles propaganda, et tänu nõukogude võimule on Eestis kirjaoskamatus likvideeritud. Ajaloost on ju teada, et Eestimaal oli juba 19. sajandil tänu külakoolivõrgule kirjaoskuse tase väga kõrge.

Haridus ja haritus olid Nõukogude okupatsiooni ajal omamoodi vastupanuliikumise vorm. Kui nõukogude võim ei suutnud eestlastest teha homo soveticus’i, siis nüüd, kui Eesti riik on saamas saja-aastaseks ja taasiseseisvumisest on möödunud veerand sajandit, on Eestis hakanud vohama kirjaoskamatus.

Kõik algab peast

Nii nagu kala hakkab mädanema peast, hakkas Eesti riik mädanema Toompeast.

Reformierakonna juhitud valitsused tegid hariduspoliitikas mitmeid vigu, mistõttu kirjaoskamatus hakkas vohama, nagu Sosnovski karuputk vohab Eestimaa looduses.

Vähendati eesti keele tundide arvu. Gümnaasiumi lõpukirjandid asendati eesti keele eksamiga, mistõttu gümnaasium on võimalik lõpetada ühtegi raamatut läbi lugemata. Gümnaasiumi lõputunnistuse saab ka see, kel eesti keele riigieksami hinne puudulik.

Samal ajal on õpilastel isiklikus elus kõige pikemalt vaja end väljendada ainult Delfi kommentaariumis, meilides, Facebookis ja SMS-ides. Kõik see süvendab taandarengut ja levitab kirjaoskamatust.

Meenub anekdoot. Pessimist ohkas, et elu on nii hull, et enam hullemaks minna ei saa, ja optimist lohutas: saab küll!

Tahtmatult jääb mulje, et haridusministeeriumis on tähtsaid otsuseid teinud mitte need, kes koolis hästi õppisid, vaid need, kes kooli lihtsalt läbi said ja otsustasid ministeeriumi ametnikena teha omasugustel noortel koolis elu nii kergeks kui vähegi võimalik.

Haridusministeerium peab astuma otsustavaid samme peatamaks kirjaoskamatuse süvenemist. Meenub, et kui kõrgkoolid kurtsid, et insener-tehnilistele erialadele on katastroofiliselt vähe sisseastujaid, muutis haridusministeerium matemaatika riigieksami kohustuslikuks. Selle sammu tulemused on väga head. PISA testi tulemused näitavad, et matemaatikateadmistes jagavad Eesti noored Euroopas Šveitsiga teist kohta. Kuna eesti keele riigieksam on süvendanud kirjaoskamatust, peab ministeerium sama otsustavalt taastama gümnaasiumi lõpukirjandi kohustusliku kirjanduse teemadel. Gümnaasiumi lõpukirjand loob olukorra, kus õpilased peavad raamatud läbi lugema, mitte piirduma Vikipeedia artiklitega raamatutest.

Mitte ainult riik

Riigi sammudest jääb aga väheks. Vaja on suurendada õpilaste eneste motivatsiooni. Motivatsiooni saab suurendada, kui siduda õpilaste eneseteostuse soov konkreetsete eesmärkidega, mille poole püüdlemisel ja tulemuste saavutamisel pälvib koolis kaaslaste tunnustuse.

Võimalusi on nii palju, et kõiki kirjeldada polegi võimalik, märgin lihtsalt mõned uitmõtted, soovides inspireerida mõtlema kõiki õpetajaid.

Eeskuju on teatavasti nakkav. Praegu on käimas Elamusaasta programm, mille käigus saab kutsuda kultuuriministeeriumi toel kooli kultuuritegelasi. Järelikult saab Elamusaasta programmi toel kutsuda külla kirjanikke ja luuletajaid.

Martin Ehala juhitud uurimisrühm soovitab: „Parim viis sõnavara probleemidega tegelemiseks on õigekeelsuse ja sõnavaratöö sidumine tekstitööga.”

Gümnaasiumides võiks korraldada kirjanduskonkursse. Näiteks ilukirjanduskonkursi, kuhu on oodatud proosa lühivormid ja luuletused. Esseekonkursi, mille teemad oleksid üldinimlikud, kuid millest osavõtt oleks kõigile õpilastele kohustuslik. Kirjutada essee näiteks teemal „Mis värvi on armastus eesti kirjandusklassikas?” või „Kui ma saaksin sekkuda romaanide sündmustesse, siis …” vms.

Paremad kirjanduskonkursside tööd saaks välja anda omaette raamatutena, sest tänapäeva trükitehnika võimaldab trükkida kiiresti ja mõõduka hinna eest, ostjateks oleks oma kooli õpetajad ja õpilased.

Võiks korraldada etlemiskonkursse, millel esitatav kuuluks kirjandusklassikasse. Esitataks katkendeid, monolooge, dialooge, näidendite episoode.

Võiks korraldada mälumänge, mille küsimused võetaks kirjandusklassikast nende kirjanike ja raamatute ainetel, milliste lugemist eeldatakse juba 9. klassis, sest küsimusi saab võtta alates lastekirjandusest. Näiteks üks küsimus: „Me kõik teame, et Oskar Lutsu “Kevade” algab lausega: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“. Kuid milline eesti klassikasse kuuluv teos selle lausega lõpeb? Oskar Lutsu “Suvi”.

Enne mälumängu korraldamist saab teatada, milliste raamatute ainetel küsimused koostatakse, et õpilased need raamatud läbi loeksid.

Väitlusvõistlusi saaks korraldada klassikalise kirjanduse teemal, näiteks „Kas Hamlet oli hull?”, „Mis on Tammsaare „Tões ja õiguses” tõde ja kus on õigus?”.

Kõikidest nendest noortepärastest vormidest saaks haridusministeeriumi ja maakondade kultuuri- ja haridusosakondade koostöös korraldada maakondlikud kirjanduspeod, mille võitjad osaleksid üleriigilisel suurel kirjanduspeol.

Võimalusi inspireerida noori tundma huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu on palju, kõigi nende eesmärk on tõsta emakeel tagasi au sisse, et tulevikus ei tekiks „kõrkgolides proffesooreid, kelle eesli keel lonkab”.

Tulevikus oleks hoopis parem teada saada, et kõige rohkem Nobeli kirjanduspreemia saajaid ja nominente on pärit Eestist.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kuidas likvideerida kirjaoskamatust?”

  1. Valdar Parve ütleb:

    Jutt on sisult asjalik. [Inglise ülikooli esseekirjutamise õppejõud tõmmanuks sellest kirjutaja harimiseks kaks kolmandikku sõnu (lauseid, teemasid maha).]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!