Kuidas pääseda pildile?

Raul Veede

Osalesin hiljuti väikestviisi ühe hariduskonverentsi korraldamises. Kahjuks ei olnud mul võimalik põhikorraldajaid aegsasti abistada, ja ehkki kõik andsid oma võimaluste piires parima, oleks üritust võinud paremini kajastada. Märkmeid vaadates tekkis tunne, et nende jagamisest võib olla kasu järgmistele haridusürituste korraldajatele.

Ehkki me kõik tunnistame, et kommunikatsioon on tähtis, kipub see kõigis me tegemistes kannatama. Enamik inimestest, kes midagi asjalikku teevad, tahab ju keskenduda peamisele ning mitte kulutada liigselt aega sellest pasundamisele. Kuid see, mida me teeme, ei jõua inimesteni, kui me ise neile sellest ei räägi ja teisi edasi rääkima ei pane.

Tihti võib näha väärt ettevõtmisi, kus saal jääb pooltühjaks. Samavõrd kurvaks teeb, kui oled pannud millessegi tööd ja hinge ning järgmiseks kuuled kedagi õhkamas, miks keegi midagi niisugust ei tee. „Ma ju tegin!” – „Oi, aga ma pole kuulnudki!” Keda sellised dialoogid nukraks ei teeks?

Igal asjal oma mõõt

Et meie üritus või projekt jõuaks sihtgrupini, tuleb mõelda, millised kanalid on olulised, mis on realistlikud ja milliste puhul on tulemus pingutusega tasakaalus − tavaliselt ei ole mõtet puhteesti üritusele hispaaniakeelset kodulehte teha. Üldsegi võib juhtuda, et omaette kodulehe asemel töötab sama hästi Facebooki-leht, mille kujundamisele ja levitamisele kulub märksa vähem vaeva.

Külaüritusele telekaamerad tavaliselt ei tule, ükskõik, kuidas pingutada. Kuid on ka üritusi, mille puhul on koduleht ja telekajastus omal kohal ning vallamajja stendile pandud teatest ei piisa. Igal asjal oma mõõt − ja need mõõdud tasub aegsasti läbi mõelda.

Kui kooliüritus on suunatud ainult oma õpilastele või õpetajatele, pole üldjuhul mõtet pressiteadete ja ajakirjandusega vaeva näha. Aga kui sihtgrupp on laiem ning vähemalt ürituse tulemused võiksid avalikkusele huvi pakkuda, maksab ka pressile mõelda.

Kes tahab oma ettevõtmisele kajastust ajakirjanduses, peab esmalt mõtlema, milline ajakirjandus asjasse puutub. Kohalikku ajakirjandust on viimased aastakümned küll mõnevõrra harvendanud, kuid paljudes valdades on endiselt vallalehed ja maakondades maakonnalehed.

Üleriigilise ajakirjanduse jaoks jääb suurem osa koolide tegemisi väikeseks, kuid mitte alati. Sageli tasub mõelda Õpetajate Lehele, mis ongi ju see kõige õigem kanal haridusest rääkimiseks. Kultuurisündmused võivad puudutada Sirpi. Maal toimuvat kajastab teistest sagedamini näiteks Maaleht. Uudiseportaalid on tihti leplikumad kui paberlehed ning kohalike uudiste rubriigid võtavad sageli vastu ka isekirjutatud artikleid.

Internetti, muide, ei maksa alahinnata: paberajaleht võib tunduda soliidsem, kuid see on piiratud mahuga ja aeglane, veebi aga saab teate riputada kas või eelmisel päeval ning enamasti loeb veebiuudiseid rohkemgi inimesi.

Kohalikke raadioid on väheks jäänud, ent kui kodukandis tegutseb kas või entusiastide veetud veebiraadio, võib uurida, kui paljud noored seda kuulavad – seegi võib abiks olla. Üleriigilistest teevad uudiseid vähesed, eelkõige riigiraadiod ja Kuku. Ning suuremates linnades on kohalikud telestuudiod, kes huvituvad küll eelkõige suur­üritustest.

Alustades pressiteatest

Ajakirjandusega suhtlemisel tuleb silmas pidada, et esiteks on igal kanalil oma ampluaa ja meetodid. Televisioonil ei ole suurt huvi, kui inimestele pole näidata ilusat pilti. Raadios peab keegi rääkima ja pildist ei ole abi, seevastu võidakse teha telefoniintervjuu. Kirjutada saab paljutki, kuid muusikaüritust ei anna miski sama hästi edasi kui heli. Teiseks ei saa ajakirjandus millestki teada automaagiliselt mõtteid lugedes: me ise peame ajakirjanikega suhtlema.

Enamasti ei ole haridusürituste puhul tarvidust teavitada kogu Eesti ajakirjandust, piisab paarist telefonikõnest, et leida kohalike lehtede toimetustest õiged inimesed ja neile oluline ära rääkida. Kindlam on küll alati info kirjalikult üle saata, et kogemata vigu sisse ei tuleks, ning kui kedagi osalema kutsute, saatke päev varem veel viisakas meeldetuletus. Kes tahab, et ajakirjandus tema tegemisi kajastaks, peab selle nimel ise pingutama, sest tema huvi on suurem kui ajakirjanikul.

Siit jõuamegi kolmanda punkti juurde: mida me ka ei korraldaks, nii ajakirjanduses kui ka inimeste kalendrites konkureerime kõige muuga, mis samal ajal toimub. Nii nagu me üritust planeerides kontrollime, et see ei langeks kokku mõne teisega, mis meie publiku ära tõmbaks, peame mõtlema sellelegi, et ajakirjaniku jaoks võib parasjagu õhus olla mõni muu ülioluline teema. Sellepärast tuleb saata meeldetuletusi rohkem kui üks kord ja alustada varakult, nii et meie ettevõtmise jaoks oleks aeg reserveeritud.

Ning kui juhtub, et ajakirjanik on kajastamisest huvitatud, kuid ei saa kahes kohas korraga olla, tuleb nina norgu laskmise asemel pakkuda konverentsi slaide, kontserdi salvestust, näituse fotosid või vahel ka enda koostatud ülevaadet toormaterjaliks.

Kui asjakohane on tõesti teavitada suurt osa Eesti ajakirjandusest, on mõistlik alustada pressiteatest. Pressiteade on aastakümnetega välja kujunenud žanr, millel on kindlad nõuded seetõttu, et neile nõuetele vastav tekst töötab: püüab ka hõivatud inimeste tähelepanu, ei nõua laiskadelt inimestelt palju lisatööd ja sisaldab kõike olulist.

Iga ajakirjaniku postkasti jõuab massiliselt pressiteateid, seepärast ei maksa imestada, kui tal midagi kahe silma vahele jääb. Selle vältimiseks peab pressiteate pealkiri olema asjalik ja samas pilkupüüdev. Pressiteate ülesehitus peaks olema suures osas nagu uudisel. See tähendab, et esimeses lauses või kahes öeldakse ära, mis toimub, kus, millal ja mis on selles olulist. Sellele järgneb jutu lahtikirjutus tähtsuse järjekorras. Kõige lõpus võib anda taustainfot esinejate, asutuse, ajaloo või muu asjassepuutuva kohta.

Teate struktuur peab olema niisugune, et kui lehes on piiratud ruum, saab teksti saba ära lõigata ning kui tahes vähe ka lehte mahub, on kõige tähtsam ikkagi öeldud. Kokkuvõttes peaks see olema hästiloetav, lõikudeks liigendatud ja nii pikk kui vaja, ent mitte rohkem. Tekstile järgnevad kodulehe aadress vm viited lisainfole, näiteks fotodele. Pressiteate lõpus peavad olema kontaktid, mis tähendab tänapäeval eelkõige mõne korraldaja või kõneisiku telefoni ja meiliaadressi.

Pressiteade ürituse või ettevõtmise kohta oleks soovitav laiali saata vähemalt nädal varem, kui tahate, et keegi selle alusel ka kohale tuleks. Vahel tehakse kinniseid üritusi, mille puhul tahetakse teavitada avalikkust vaid toimumise faktist − sel juhul ei ole varane teade nii oluline.

Teadet tuleks korrata või värskema infoga uuendada päev enne üritust, kuna ükski inimene ei jõua kõiki ammuseid kirju meeles pidada. Siin on muidugi erandid vastavalt kanalile: nädalalehtedele peaks saatma info piisavalt vara, et nad jõuaksid selle ära trükkida (reedesed lehed, nagu Sirp ja Õpetajate Leht, tahavad kaastööd näiteks kõige hiljem kolmapäeva hommikul, ehkki parem oleks varem), hommikustes raadiouudistes ettelugemiseks on mõistlik läkitada kiri samal varahommikul jne.

Kui aga jätate oma pressiteate reede õhtule, võite olla kindel, et nädalavahetusel ei huvita see üldjuhul kedagi ja esmaspäevaks on te kiri juba uute uudiste alla mattunud. Seepärast ongi kõige suurem uudisvoog esmaspäevahommikuti. Silmas tuleb pidada ka riigipühi, mis võivad meid vahel ootamatult üllatada.

Ilma ajakirjanduseta

Alati ei pea sõnumit levitama ajakirjanduses. Ajakirjanduse töö jääb tavaliselt kajastuslikuks: harva tehakse haridusasutustes toimuvale eelreklaami, pigem tullakse kohale ja räägitakse hiljem, mis toimus.

Info varasemas levitamises võib olla abi eelkõige kohalikest lehtedest, vahel ka raadiouudistest, kuid need on siis lühiteated, mis põhinevad meie enda saadetud pressiteadetel. Põhilised on siiski nii-öelda vana ja uus sotsiaalmeedia: ühelt poolt vanad head infolevitusviisid, nagu inimestega rääkimine, plakatid, kirjad ja mahahõikamine rahvakogunemistel, teiselt poolt omaenda kodulehed ja uudiskirjad, Facebook, harvem Twitter ja Instagram, venekeelsele publikule muidugi Facebooki vene analoog Vkontakte.

Ehkki sotsiaalmeediat on igasugust, domineerib Eestis jõuliselt Facebook. Võib arvestada, et see on tasuta infokanalitest üks tõhusamaid. Samas peab muidugi meeles pidama, et hästi töötab Facebooki leht, mida regulaarselt loetakse − see tähendab, et seal peab olema midagi lugeda. Kui teete näiteks koolile lehe, kus on uudised kord aastas, ei saa neist keegi kunagi teada.

Ent enamikus haridusasutustes toimub piisavalt palju, et väikest uudisvoogu üleval hoida. Kuna õpetatakse meil enamasti noori, siis on sotsiaalmeedia ka koolielu jaoks küllalt tõhus. Siinkohal tuleb muidugi arvestada sotsiaalmeedia eripäraga: see on kahepoolne. Me mitte üksnes ei kuuluta oma sõnumit, vaid meile saab esitada ka küsimusi, millele peaksime vastama.

Kui vaatame ajalehtede uudisvooge, siis näeme, et praktiliselt kõikjal lisatakse uudise juurde pilt − vahel asjakohane, vahel lihtsalt kohatäiteks. Sellel on lihtne psühholoogiline põhjus: pilt püüab inimese pilku paremini kui tekst, olgu viimane kui tahes huvitav. Seepärast tasub ka Facebookis teadet levitades lisada alati pilt või isegi video. Nende haldamiseks on Facebookis vahendid, samas võib pilte ja videoid linkida ka neile spetsialiseerunud portaalidest, nagu Flickr, Instagram ja You­tube. Tihti on täiesti mõistlik teha koolile oma leht Youtube’is: nagu öeldud, toimub koolides küllalt palju sellist, mis inimestele hiljemgi huvi pakub, Facebook aga on päevakajaline ning vanad teated mattuvad kiiresti uute alla. Sel juhul on hea, kui näiteks konverentsist või näidendist tehtud salvestusi säilitab omaenda arhiiv.

Eelnevaid soovitusi sirvides näeme kommunikatsiooni põhiprintsiipe, millest saab lähtuda iga kord, kui millegi kohta infot tahame edastada: inimestega suhtlemist tuleb planeerida, sellele tuleb anda aega ja tähelepanu, sellesse tuleb investeerida tööd, siis aitab see meil lõppkokkuvõttes hoida kokku sedasama tööd ja aega, ent eelkõige pettumusi.

Üheksa kümnendikku inimeste probleemidest on üht- või teistviisi suhtlusprobleemid: me ei räägi üksteisega, räägime valesid asju, valel toonil või vales kohas. Kui me oma jutu eelnevalt läbi mõtleme ja suhtlemist peljates rääkimata ei jäta, läheb kõik palju paremini.