Mailis Reps: „Kui uuendusi ei sunnita peale, siis võetakse need omaks”

16. dets. 2016 Raivo Juurak toimetaja - 17 kommentaari
Mailis Reps 6. detsembril HTM-i Tallinna esinduses PISA pressikonverentsi eel. Varem on ta olnud haridusminister aastatel 2002–2003 ja 2005–2007. Foto: Raivo Juurak

Mailis Reps 6. detsembril HTM-i Tallinna esinduses PISA pressikonverentsi eel. Varem on ta olnud haridusminister aastatel 2002–2003 ja 2005–2007. Foto: Raivo Juurak

 

23. novembril ametisse astunud haridus- ja teadusminister Mailis Reps tutvustab peaminister Jüri Ratase valitsuse haridusprogrammi olulisemaid punkte ja põhimõtteid, vastates sealhulgas teda isiklikult puudutavatele küsimustele. Kõrvale ei jää hinnang PISA testile.

 

Miks meil PISA test hästi läks?

Mailis Reps: Arvan, et oma osa on siin traditsioonidel. Meie kultuuriruumis on põlvest põlve haridust väärtustatud. Hariduses kompromissi ei tehta. See on meie heade tulemuste üks aluseid. Meil ka teine oluline traditsioon: kui lapse perekond on kas sotsiaalmajanduslikes raskustes või lausa kriisiolukorras, siis võtab haridussüsteem osa vastutusest enda peale. On tasuta koolibuss ja koolilõuna; kui vaja, ka tasuta huvitegevus. Kool kompenseerib meil kodu puudujääke. Seda tuuakse ka OECD hinnangutes positiivsena esile: mahajääjaid on meil võrreldes OECD keskmisega väga vähe. Kui ajas rohkem tagasi minna, siis Eesti külakogukond hoolitses samuti vaeste perede laste eest. See on meie pikaajaline traditsioon.

Mis otseselt õppimisse puutub, siis siin on meie traditsioon tugevad baasteadmised. Sellele vundamendile saab kõike peale laduda. Kui vaatame maailma tipus olevaid haridussüsteeme, siis nende ja meie arusaam on üsna sarnane: alla tuleb laduda tugev baas, selged faktiteadmised. Sinna peale tulevad IT-teadmised, funktsionaalne lugemine, iseseisev andmete otsimine, eluliste probleemide lahendamine jne. PISA tulemuste põhjal võime öelda, et lähenemine on olnud õige.

Koalitsiooni koostööleppes on haridus jõuliselt sees. Kelle eestvedamisel?

Pean ütlema koostööleppe koostajate auks, et neile kõigile on haridus oluline. Ilusaid suuri pealkirju on hariduse peatükis ennegi pandud, aga kui rahastamise otsuseid taha ei ole tulnud, on jäänud kõik ainult ministri probleemiks. Seekord ei ole haridus meil ilukõneline prioriteet, sest tagatud on ka rahastamine. Uhke tunne on haridusministriks tulla, kui koalitsioonis on nii tugev seljatagune.

Eesti keel kui valitsuse prioriteet.

Eesti keele asjus on koalitsioonil selgelt ühine arusaam. Leidsime, et pole põhjust käia vene õppekeelega koole inspekteerimas ja karistamas. Selle asemel tuleb vaadata, kus on vene kooli kitsaskohad. Ühe neist tõime välja ka. Kohalikel omavalitsustel on kohustus õpetada teistest rahvustest lastele alates kolmandast eluaastast eesti keelt. See on iga omavalitsuse, lasteaia ja lasteaiaõpetaja kohus. Meil on fantastilisi õpetajaid, kes suudavad lastele eesti keele ikkagi väga kiiresti selgeks teha. Nüüd ongi vaja selliste õpetajate teadmised, oskused, õppematerjalid kokku koguda ning kõigile õpetajatele välja pakkuda. Lasteaiad valivad sealt selle, mis neile sobib, olgu see siis keelekümblus, foneetikast lähtuv õppeviis vm. Kes kuidas. Korjame meetodid kokku ja anname õpetajatele võimaluse nende hulgast endale sobiv valida. Raha on selleks ette nähtud.

Aga eesti keel vene põhikoolis?

Mõned vene kodukeelega lapsevanemad tahavad panna oma lapse tavalisse eesti kooli, mõned kakskeelsesse või kümbluskooli. Nendeks variantideks tuleb lapsi lasteaiast alates ette valmistada ja selleks ongi vaja metoodilisi materjale, kusjuures igale vanuserühmale eraldi: 3-aastastele oma materjalid, 4–5-aastastele ja 6–7 aastastele omad, alg- ja põhikoolile omad. Niimoodi, lasteaias alustades ning põhikoolis jätkates avaneb vene põhikooli lõpetajatele täiesti uus võimalus – nad saavad põhikooli lõpuks eesti keele selgeks ja võivad soovi korral eesti õppekeelega gümnaasiumisse astuda. Sellest variandist on juba 25 aastat räägitud, paraku pole keeleõpe olnud seni meie haridussüsteemi kõige tugevam pool ja nüüd on aeg sellega tõsiselt tegelda.

Kas 60 : 40 jääb?

Koalitsioonilepet kirjutades leppisime kokku, et me ei taha sel teemal vaielda ja vene gümnaasiumid õpetavad edasi 60 protsenti õppeainetest eesti keeles. Aga tahtsime välja valida mõned tugevamad ja kaasa mõtlevad koolid, kes on valmis proovima, milliseks kujuneb eesti ja vene keeles õppimise suhe siis, kui kool saab selle üle vabalt otsustada. Tahtsime tulla koolidele selles korraks vastu, et näha, kuidas nad valivad, mis õppeaineid eesti keeles õpetavad, missugust metoodilist materjali vajavad jne. Ministeerium toetab neid katsetavaid gümnaasiume õppevahendite väljatöötamisel rahaga, sest sellistest materjalidest on kasu kõigile. Selle mõttega tulid kaasa kõik koalitsioonipartnerid. Seni pole vene lapsevanemad ja koolid saanud otseselt eesti keele õppimisse puutuvaid küsimusi ise otsustada, nad on olnud poliitilise surve all.

Kuidas olete ise uusi keeli õppinud?

Keeleoskus areneb väga hästi õpitavas keeles õppides. Näiteks oma inglise keele oskust olen arendanud just inglise keeles õppides, sealhulgas kraadi kaitstes, lisaks ingliskeelseid raamatuid ja tekste lugedes. Suhtlemine on keeleõppe puhul väga oluline, kuid keele väljendusrikkus areneb lugedes.

Kahjuks pole minu vene keel kõige parem. Annan selles keeles küll intervjuusid ja suhtlen, kuid koolis õpitud vene keele tasemel. Tunnen, et peaksin ka vene keeles rohkem lugema, et oma kõnekeelt täiendada. See on mul eraldi väljakutse.

Keeleõppes kasutatakse teises keeles õppimist üha laiemalt. Näiteks Euroopa koolis õpib laps oma õppeaineid koguni kolmes keeles. Väga hea, kui inimene suudab õppida ka võõrkeeles.

Mille kohta olete inglise keeles kõige rohkem lugenud?

Pedagoogilises plaanis on mind kõige rohkem huvitanud erivajaduste teema, mis tuleks senisest palju põhjalikumalt lahti kirjutada, ja mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvaheliselt. Kust noore inimese erivajadus tuleb? Miks meil Eestis on erivajadusega inimesi nii palju? Kindlasti tuleks meie õpetajatele tutvustada tähelepanematuse ja hüper­aktiivsuse (ADHD) teemal tehtud aju-uuringuid. Pea iga kuu avastatakse selles valdkonnas midagi uut, mida saab koolitöös arvesse võtta. ADHD ongi teema, millega olen viimastel aastatel kõige enam tegelnud. Mu enda esimene laps pidi algul samuti väikeklassis käima, sest talle oli tuge vaja. Nägin, kui palju kasu on õigeaegsest sekkumisest, sest praegu käib ta tavalises suures klassis ja saab väga hästi hakkama. Ka sellepärast olen ma varase sekkumise ja laste süsteemse toetamise usku.

Teistes riikides, näiteks Hollandis õppisite samuti inglise keeles?

Olen õppinud mitmes riigis, sh Hollandis, kust olen ka ühe kraadi saanud. Hollandi kõrgkoolis õpivad välismaalased muidugi inglise keeles, kuid seal oli väga põnev see, et kogu õpe oli probleemi- ja rühmapõhine. Õppeaineid ei olnud, selle asemel anti probleeme lahendada. Käisime siis oma rühma ja juhendajaga mööda loenguid, osalesime seminarides, lugesime oma probleemiga haakuvaid raamatuid, et selle kõige põhjal oma lahendus kokku panna. Alguses oli see mulle kohutavalt võõras. Nagu käid koolis ja ei käi ka. Aga aasta lõpus hakkas väga meeldima. Selgus näiteks, et probleemõppe puhul tekib sul väga suur suhtlusvõrgustik. See oli mulle midagi täiesti uut.

Milliseid uusi õppeviise võiks Eestis rakendada?

Võib-olla peaks küsima, milliseid vanu õppeviise uuesti meelde tuletada, sest uus on enamasti unustatud vana. Teiseks on meil paljud uuendused juba kasutusel. Soomlased kuulutavad, et nemad ei ripu nüüd enam õppeainete küljes, aga minu üks laps käib juba teist aastat sellises koolis. Õpetaja ise otsustab seal, mida, millal ja mis seostes õpetab. Ühel perioodil võtab ta rohkem ühtesid, teisel perioodil teisi aineid. Ainuke probleem on, et lapsed ei tea, mis aine tunnid neil alanud päeval on. Tunniplaanis võib olla kaks matemaatikat ja üks eesti keel, aga kui õpetaja näeb, et klass ei suuda matemaatika uut osa kahe tunniga omandada, jätab eesti keele ära ja teeb kolmanda matemaatikatunni veel, kuni kõigil on selge. Ja siis tuleb pikem vahetund.

Uute lahendustega on üks probleem ka. Enamasti annavad nad õpetajale rohkem vabadust, kuid toovad ühtlasi kaasa suurema vastutuse, mida aga mõnedki õpetajad veel ei taha. Sellest on kahju, kuid olen ikkagi uute meetodite kohustuslikus korras kehtestamise vastu. Las algul ühed koolid proovivad ja teised vaatavad, siis teised proovivad ka, teevad koolituse läbi jne. Nii saavutame rohkem.

Kuidas tuli meile viies koolivaheaeg? Algul oli see ainult mõnes koolis ja ülejäänud koolid olid resoluutselt vastu. Seejärel võttis juba suurem hulk koole täiendava koolivaheaja kasutusele, kuid vastuseis püsis. Praeguseks on palju koole selle rakendanud. Nii on enamiku uuendustega – kui neid ei sunnita peale, siis võetakse nad omaks. Näiteks muuseumiõpe võeti hästi vastu, sest see oli vabatahtlik. Usun, et kohustuslikuna oleks ta kutsunud esile tohutu protesti: „Mis te ometi mõtlete! Jätan ajalootunni ära, sest pean minema muuseumi!”

Kas omavalitsuste roll hariduses suureneb?

Tahame anda omavalitsustele sel määral raha, et nad saaksid oma otsuseid ise teha. See on meie koalitsiooni kõige suurem väljakutse. Anname näiteks tugistruktuuride jaoks rohkem raha kohalikule omavalitsusele, kus teatakse kõige paremini, kuidas seda raha mõistlikult kasutada. Teiseks tahame kokku leppida, mida omavalitsus ja riik saaksid teha üheskoos, et iga laps saaks toetust, ja olgem ausad – toetust vajab ka õpetaja, kellel on klassis probleemiga laps. Juriidiliselt tuleb see kõik vormistada nii, et ei kaoks meie ühtluskool ja ka õpetajate ühtlane palgatase. Need kaks asja on ongi ju meile PISA puhul edu toonud.

Jätkusuutlik erakool on üks punkt koostööleppes.

Me loome erakooli rahastamise jätkusuutliku mudeli. Esialgu rahastame erakooli võrdselt teiste kohaliku omavalitsuse koolidega ja edaspidi ilmselt muudame seadust. Igal juhul tunnustame eraalgatust ja lapsevanemate entusiastlikku panust haridusse, eriti alternatiivsete õpikäsituste puhul. Meie ettekujutuse järgi on erakool koolivõrgu loomulik osa. Samas peame jälgima, et ei tekiks eelisrahastatud koole. Praegu ei tohi munitsipaalkool õppemaksu võtta, kuid erakool tohib. Kas tuleks õppemaksule mingi piirang panna? Näiteks lubada maksu koguda ainult koolimaja ostmiseks tehtud laenu tasumiseks. Skandinaavia mudel on selline, et kui kohalik omavalitsus annab erakoolile koolihoone ja katab selle ülalpidamiskulud, siis ei tohi õppemaksu võtta. Võib-olla sobib sama mudel ka meile. Või lubada maksu võtta väga piiritletud ulatuses, nagu näiteks lasteaiatasu, mis on kindlate põhimõtete järgi välja arvestatud. Siin on vaja juriidilist analüüsi. Me ei tohi erakoole eelisrahastada, kuid ei tohi neid ka alavääristada.

Selge see, et Eesti haridussüsteem on sekulaarne. Samas on meil lapsevanemaid, kes leiavad, et religioon on nende perekonna traditsioonidega kooskõlas. Munitsipaalkool ei saa neile vastu tulla, kuid erakool saab. See on hea lahendus, mida kasutatakse ka Põhjamaades. Samas loetakse ka seal religioossetel, ajaloolistel või pedagoogilistel põhjustel asutatud erakoolid ikkagi riigi koolivõrgu lahutamatuks osaks.

Õpetajate järelkasv on napp.

Natuke lohutab see, et viimastel aastatel on gümnaasiumisse ja ülikooli jõudnud noorte hulgas huvi õpetajaameti vastu veidi kasvanud, kuid seis on tõesti väga kriitiline. Siin on muuhulgas õpetaja palk väga oluline. Pankuritega ei suuda me konkureerida, aga see piir, et õpetaja suudab oma peret elementaarsel tasemel üleval pidada, on saavutatav. Võib-olla tuleks pakkuda noorele õpetajale ka odavat üürikorterit, kus ta saaks oma iseseisvat elu alustada ja sealt edasi minna.

Teine probleem on, et meie õpetaja võiks endast ise ka natuke paremini arvata. Kui võtame eelmised PISA ­uuringud, siis geograafias supertulemuse teinud õpetajad arvasid, et nende positsioon ühiskonnas on väga madalal. Kas asi on selles, et uuendusi rakendavad õpetajad tunnevadki ennast ebakindlalt? Või teeb meelehärmi, et ühiskonnas mingi probleemi tekkides kiputakse tavaliselt süüdistama kooli?

Palju oleneb ka sellest, kuidas kodus koolist ja õpetajast räägitakse. Kui usutakse, et meie õpetajad on parimad ja teevad väga head tööd, siis see ongi ühiskondlik positsioon. Kui aga kodu annab õpetaja kohta pidevalt negatiivset hinnangut, siis peegeldab laps seda ka koolis.

Peame nüüd mõtlema, kuidas üheskoos õpetaja eneseusku suurendada. See on loomulikult ka ministeeriumi töö. Kui vaja, tuleb seadusi muuta.

Eks õpetajaga ole niisamuti nagu arstidega – amet kandub põlvest põlve edasi. Paraku on olnud nüüd pikalt aeg, kus õpetaja on oma lastele öelnud, et ärgu need nii rasket tööd endale valigu. Kui suudame veenda esialgu õpetajate endi perekondigi, et õpetajaks ikkagi tasub õppida, siis on pool probleemi juba lahenenud.

Ma ei arva, et kõik peaksid õpetajaks õppima selliste programmide abil nagu „Noored kooli”, kuid need programmid loovad õpetaja positiivset kuvandit. Kui jurist või pankur otsustab hoopis õpetajaks õppida, mõjutab see ka ühiskonna suhtumist.

Erakoolide puhul näeme, kuidas lapsevanemad panustavad aktiivselt kooli tegevusse. Seegi kujundab suhtumist õpetajasse. Kui lapse isa on ärijuht ja annab ettevõtlusõpet, loob see samuti koolis õhkkonda, et õpetada on uhke.

Mis on teie hobid?

Mul on Märjamaa metsade keskel krunt, kus kasvatan astelpaju, vaarikaid, musti vaarikaid, punaseid, musti ja valgeid sõstraid, põldmarju, pohli, mustikaid, maasikaid, ananassimaasikaid. Roose oli mul varem üle paarisaja, aga eelmisel talvel võttis külm kahjuks kaks kolmandikku ära. Ananassimaasika võttis ka ära, mis tähendab, et ees on jälle suurem istutamistöö. See on minu oaas, kus sõbradki eriti ei käi. See on mu hobi ja lausa kirg. Kui sinna lähen, siis võin seal tundide kaupa vaarikaid puhastada, maasikatega rääkida jne.

Rohimistöö teevad lapsed ära?

Neid pole ma sellesse pühendanud, sest mulle endale lapsena rohida ei meeldinud. Aga vanem poeg niidab muru ära ja teine poeg juba ootab, et saaks murutraktori vennalt üle võtta. Tütar aitab mul kasta, sest lilled tahavad ju väga palju kastmist. Lilli on mul palju, kuid päris iluaiandust siiski veel pole. Kuna abikaasa mu aianduskirge ei jaga, aitavad ka raskemaid töid teha lapsed – kui midagi on vaja kaevata näiteks.

Mis kasu lastest veel on olnud?

Arvan, et olen õppinud nendelt meeskonnatööd ja kannatikkust, teatud flegmaatilist rahu. Oskan nüüd paremini asju välja kannatada ja see on aidanud ka poliitikas ellu jääda. Lihtsalt vaatan mõnda asja huumoriga kõrvalt.

Kuidas teie pere jõule veedab?

Tavaliselt tuleb meile jõulude ajal sugulasi külla. On pidulik õhtu. Jõulutaat meid ei külasta, kuid kingitusi jagatakse. Käime ka Nõmme Rahu kirikus. Kui on lund, siis läheme esimesel jõulupühal lastega kelgutama ja viimastel aastatel on olnud lumega hästi.

Teie jõulusoovid õpetajatele?

Minu jõulusoov on, et õpetajal oleks ikka sellist aega ka, kus ta saab natuke tagasi tõmmata, olla iseenda, oma pere ja sõpradega. Aga soovin meie õpetajatele ka tugevat tervist. Eesti kooli maailma tippu viimine pole kerge, mistõttu tuleb oma tervist jälgida ja hoida.

 

Mailis Reps ja tema lapsed Richard (sünd 2004) Elizabeth (2006), Karl Robert (2007), Henry Roger (2011) ja Frederick (2014). Laste mängukaaslastest on pildil Bostoni terjer Betsy M ja prantsuse buldog Blacky. Foto: Rauno Volmar, Ekspress Meedia

Mailis Reps ja tema lapsed Richard (sünd 2004) Elizabeth (2006), Karl Robert (2007), Henry Roger (2011) ja Frederick (2014). Laste mängukaaslastest on pildil Bostoni terjer Betsy M ja prantsuse buldog Blacky. Foto: Rauno Volmar, Ekspress Meedia

 

MAILIS REPSI HARIDUSTEE

  • 2001– Uppsala ülikool, doktorantuur, rahvusvaheline ja Euroopa õigus
  • 1999–2000 Maastrichti ülikool ja Euroopa halduskorralduse instituut, MA Euroopa avalikes suhetes (cum laude)
  • 1998–1999 Kesk-Euroopa ülikool, Budapest, õigusteadus (LL.M.) võrdlev konstitutsiooniline õigus (cum laude)
  • 1996–1997 Kalamazoo kolledž, Michigan, USA, ­sotsiaalteadused (cum laude)
  • 1993–1998 akadeemia Nord, õigusteadus (cum laude)
  • 1991–1993 Filosoofia Kool ­(hilisem Tallinna bakalaureuse erakool)
  • 1981–1992 Tallinna 20. keskkool

17 kommentaari teemale “Mailis Reps: „Kui uuendusi ei sunnita peale, siis võetakse need omaks””

  1. Peep Leppik ütleb:

    21.sajandi koolis ei ole arukas rääkida “uutest” ja “vanadest” õppemeetoditest, õppetöö viisidest jne. Nii panemme end tahtmatult ca saja-aastase tagusesse aega (kui oli käivitunud nn reformpedagoogika) ja MADALDAME ISE õpetajatöö praeguse palga vääriliseks…

    50-35 aastat tagasi toimunud fundamentaaluuringud KOGNITIIVSES PSÜHHOLOOGIAS lausa sunnivad meid rääkima vaid PSÜHHOLOOGILISELT põhjendatud meetoditest. TEADUSLIK lähenemine õppetööle NÕUAB aga keskmisest kõrgema IQga õpetajaid (mõistagi ka palka!). Asi on niikaugel, et alles teisel loengul (!) hakkavad minu kuulajad-õpetajad (küll enamus, aga mitte kõik) MÕISTMA ÕPETAMISE TEADUSLIKKU külje tähtsust-olemust…

  2. Eestimaalane ütleb:

    Tsiteerin minister M.Repsi sõnu „Kohalikel omavalitsustel on kohustus õpetada teistest rahvustest lastele alates kolmandast eluaastast eesti keelt.” Mõeldes sellele punktile tekib, küsimus, kuidas on võimalik seda kohustust realiseerida-nimelt EI OLE Eestis eelkooliharidus sh. lasteaias käimine kohustuslik ning seega jääks ikkagi nende mitte eesti emakeelega laste riigikeele oskus, kes lasteaias ei käinud puudulikuks ning seega läheks neil elu koolis märkimisväärselt raskemaks, sest lasteaias ettevalmistuse saanud laste keeleoskus on tunduvalt kõrgem.
    Kas poleks loogiline teha algul koolieelne haridus (lasteaias käimine kõigile koolieelikutele kohustuslikuks) ning alles seejärel realiseerida kohustuslikus korras mitte eesti lasteaedades ka intensiivne eesti keele õpe. Sest muidu jäävad lasteaias mitte käinud lapsed oma puuduliku keeleoskusega lootusetullt maha oma eakaaslastest ning ei saa juba isegi koolihariduse omandamisega algklassideski hakkama ning saavad seega tulevikus koormaks riigi sotsiaalabisüsteemile.

    Pigem on probleem selles,et eelkooliharidus on Eestis vabatahtlik ning seega jäävad lasteaias mitte käinud inimesed väga suure tõenäosusega hätta juba kooli alguses oma puudulike sotsiaalsete oskuste tõttu ja ebapiisavate eesti keele teadmiste pärast.
    Seega olen kindlal seisukohal, et eelkõige tuleks teha kõigile eelkoolilastele lasteais käimine kohustuslikuks, sest just lapseeas suudab inimene kõige paremini ja efektiivsemalt omandada koolis ning eluks vajalikke teadmisi ja oskusi(sealhulgas õppima ka vajalikke võõrkeeli) ning ilma eelkooli ettevalmistuseta satuvad väga paljud lapsed edaspidi koolis raskustesse ning langevad tihtipeale teiste klassikaaslaste mõnitamiste alla, sest neil ei ole piisavaid sotsiaalseid kogemusi, mille teised klassikaaslased omandasid juba lasteaias (ning lisaks eelnimetatule ei tuleks nad toime ka põhikoolis eesti keele õpingutega, sest teisi eakaaslaseid on ju juba lasteaiast saati õpetatud eesti keeles suhtlema).

  3. anu ütleb:

    Lasteaed muudab lapsed närvipundardeks. Mingit õigust ei ole sundida last lasteaeda. Kui kodus vanemad või vanavanemad lapsega tegelevad, siis see on kordades etem kui lasteaed. Meil on vaja korraliku närvisüsteemiga kodanikke, kes suudavad väärtustada perekonda ja pereelu. Lasteaed õpetab lapsi ropendama, üksteist peksma ja hammustama ning siis näpuotsast kirjutama-lugema ka.

  4. Luule ütleb:

    Jagan täiesti Teie arvamust.Lasteaed ei sobi tõesti kõigile lastele. Omast käest võtta kogemus,et 1 laps (tüdruk) ei suutnud sealse lärmitseva seltskonaga üldse kohaneda, teine(poiss) muutus suhteliselt agressiivseks ja kolmas (poiss) talus seda küll,aga suhteliselt enesesalgamise ja vagura loomuse tõttu. Laste iseloomud ja kohanemisvõime selles õrnemas eas on vägagi erinev. Vanaemad päästsid olukorda.

  5. Oinas ütleb:

    Kui lasteaed muudab lapse närvipuntraks siis on see lasteaed vigane ja vajab parandamist. Võimalik, et tuleb juhataja või mõni kasvataja välja vahetada. Suur kisa mõjub tõesti tervisele kahjulikult.

    Uuenduste omaks võtmine ei sõltu ainult sunnist või vabatahtlikkusest vaid veel suuremal määral sellest kas pakutav uuendus on tarbija arvates kasulik või hoopis kahjulik. järjekordset uuendust ainult uuenduse pärast ei taheta ka eriti vastu võtta.

  6. Luule ütleb:

    Nõustun Teiega!
    HEAD UUT AASTAT!

  7. Eestimaalane ütleb:

    Olen seisukohal, et juhul kui tekib probleem, et laps satub koolieelses õppeasutuses kiusamisaluseks või talle ei sobi mingis rühmas, siis tuleks laps paigutada teise rühma või teise lasteaeda ning rühmade suurust tuleks olulisel määral vähendada ning vajadusel peab lasteaedade võrgustikku suurendama ning igas lasteaias tuleks püüda moodustada rühmi lastepsühholoogida soovitustel. Vaiksemad lapsid võiks panna ühte rühma, veidi aktiivsemad teise jne.
    Paratamatult on lasteaias ja koolis erinevaid inimesi (laste seas) sealhulgas ka neid, kes ropendavad jms. , kuid juhul kui kasvatada last ainult valdavalt koduseinte vahel , eriti puudutab see linnas korterites elavaid lapsi ning kui neil ei ole piisavalt suhtlust teiste eakaaslastega piisavalt palju nagu on nendel lastel, kes käisid lasteaias, siis võib areneda neil juba lapseeas sotsiofoobia (nad hakkavad kartma, häbenema teiste inimestega suhtlemist.) Ning kujutage ette last, kes seigi enne kooli kogu kasvatuse ainult kodus ning suhtles võib-olla enne kooli ainult ühe kahe eakaaslasega ja nüüd tuleb tal esimeses klassis järsku kokku puutuda paljude nende lastega,kellest enamik on saanud lasteaias ettevalmistuse.
    Kui kodune laps kasvas korralikus perekonnas ,siis tõepoolest ta ei puutuned kokku ropendamiste , peksmistega ja muude selliste negatiivsete teguritega ,mida mainiti eelnevates kommentaarides, kuid kujutage ette, milliseks saab olema sellise kodus kasvatatud lapse elu alg-ja põhikoolis. Kas te tõesti arvate, et selline kodune laps, keda on kasvatatud kodus rangel põhimõttel , et ropendada peksta jne hakkab pärast algkoolis esimeses klassis vähemalt algusperioodil vastu peksma ja ropendama neile klassikaaslastele, kes teda solvavad ja alavääristavad (tõenaoliselt mitte, vähemalt alguses mitte, juba kasvõi selle pärast, et paljusid ebatsensuurseid väljendeid pole kiusualune varem isegi kuulnud ning kuidas ta siis ka suudaks adekvaatselt kiusamise peale reageerida). Kui aga inimene ei ole suuteline kohe algusest peale enda eest seisma, siis saab temast suure tõenäosusega kiusualune kuni 9.klassi lõpuni,aga kujutage ette, milline negatiivne mõju on see lapse psüühikale (kui aga jutt käib mõnest Eesti väikelinnast, kus on ainult üks põhikool, siis ei ole ka kooli vahetamisvõimalust.)
    Lisaks eelnimetatule pole ju saladus, et kiusamise alla satuvad reeglina need lapsed, kes erinevad enamikust oma eakaaslastest kas käitumise, olemise või suhtlemisoskuse poolest.
    Ent ainult kodus kasvatud lapsed ei ole täpselt samasugused kui nende lasteaia läbinud ea kaaslased. Pakkuda koduses kasvatuses seda, mida saavad teised lapsed lasteaias kätte ,eelkõige sotsiaalseid oskusi (oskus suhelda teiste inimestega, eelkõige eakaaslastega on väga raske kui mitte öelda, et võimatu!)
    Ei ole võimalik õpetada õpetada last suhtlema eakaaslastega ainult teoreetiliselt õpetussõnu jagades, täpselt samamoodi nagu pole võimalik õpetada autot juhtima ainult teoreetilisi loenguid autokoolis kuulates, ilma auto rooli taha praktiliselt istumata.
    Kui aga inimest õigel ajel suhtlema ei õpeta (st. eelkoolieastalates, siis on tulevikus seda väga raske teha.) Puuduliku suhtlusoskustega inimesel on aga väga raske mistahes tööd leida, isegi sellisel juhul kui koolis õppis ta hästi. Isegi lihttöölisel peab olema oskus oma töökaaslastega adekvaatselt suhelda.
    Samuti jäävad lasteaias mitte käinud lapsed haridusministri M. Repsi poolt pakutud eesti keele lasteaias õpetamise mudeli korral märkimisväärselt maha riigikeele oskuse poolest oma esimesse klassi astunud eakaaslastest, sest mitmed mitte eesti peredest pärit vanemad ei tea piisavalt hästi eesti keelt ning isegi kui osa vanamatest on omandanud piisavalt hea keeleoskuse, siis ikkagi on ilma pedagoogilise ettevalmistuse võõrekeele õpetamine algkoolis piisaval vajamineval tasemel üldjuhul raske ettevõtmine.
    Jah, lasteaial on negatiivseid kõrvalmõjusid nagu lärmakas keskkond, erinevad lapsed (nenda seas ka need kes ropendavad) jms. ,kuid koolis tuleb ikkagi kõigil lastel eelminetatud teguritega kokku puutuda ning seega mida varem on kõik lapsed juba oma eakaaslaste suure kollektiiviga regulaarselt kokku puutunud seda perem neile.
    Minu arvates nn iseenesest mõistetav, et Eestis elades tuleb teada korralikult riigikeelt ning ei teki ju mõtet, et pole mingit õigust sundida lasteaia ja algkoolis eesti keele õpetamist mistahes viisil peale (ning eesti keelt tuleks õpetada mitte kohustuslikus korras ehk kui lapse vanemad tahavad, et laps ei teaks eesti keelt,siis neil ka selleks õigus juba kasvõi sellepärast, et
    lastel on ju erinev keeleõppimisvõime ja mõnele lapsele lihtsalt ei istu võõrkeelte õppimine.) Juhin tähelepanu, et eesti ja vene keel kuuluvad täesti erinevatesse keeltegruppidesse Eesti keel on soome-ugri keel ja vene keel indoeuroopa slaavi harusse kuuluv keel ning sellepärast on ka eesti keele omandamine venekeelsetel inimestel raske samamoodi nagu ka vane keele õppimine pole eesti emakeelega inimestel sugugi lihtne.

    Seega olen kindlal seisukohal,et peab olema ühine haridustandard, mis sisaldaks kohustuslikku algkooli ja põhikooli haridust.

  8. Eestimaalane ütleb:

    Seega olen kindlal seisukohal,et peab olema ühine haridustandard, mis sisaldaks kohustuslikku EELKOOLI, algkooli ja põhikooli haridust.(Muidugi ei peaks olema kohustuslik lasteaias käimine erivajadustega lastele, kelledl on väga mõjuv meditsiiniline näitaja, mis vastunäidustab lasteaias käimise).
    PS. Üldiselt võib lasteaias mittekäinud laps jääda oma sotsiaalsetes (suhtlusoskus jms.) mitme aasta võrra maha oma eakaaslastest. See on võrreldav sellega, et paneksime oma lapse esimese klassi asemele kohe viiendasse klassi, aga miks me seda ei tee?! Sest saame aru, et lapsel tekiks sellisel juhul raskusi hariduse omandamisega. Täpselt samamoodi tekib ka lasteaias mitte õppinud lapsel mahajäämine suhtlusoskuste puulest eakaaslastega, mida on pärast äärmiselt raske parandada.
    Aga on ju riigi haridussüsteemi missiooniks anda KÕIGILE lastele võimalikult ideaalilähedased taedmised ja oskused ning sealhulgas ka sotsiaalsed oskused (nt. suhtlemisoskus), mis võimaldaks edukalt elus toime tulle ning edukalt konkureerida igapäevaga üha nõudlikumaks muutuval tööjõuturul.
    Meie haridussüsteemi eesmärgiks peab olema see, et võimalikult vähestest hariduse omandatud inimestest saaksid tulevikus Töötukassa ja sotsiaalabi osakonna püsikliendid.

  9. Luule ütleb:

    Jah, loomulikult algkoolis ja põhikoolis on õige riigikeele oskuse andmisel ühine haridusstandard. Nõus ka sellega, et lasteaeda ja ka kooli saaks vajadusel muuta, sellega on 50 pedagoogiaastaga piisavalt häid kogemusi ja tulemuslikkust.Huvitava näite võin tuua maalt tulnud koolilapsena vene keele omandamist 10ne aastaselt venekeelses lastelaagris, kus ka kasvatajad olid vene kodanikud. Sai selgeks ja ülikoolis vabastati vene keele kursusest. keeleõppevõime on küll erinev, aga ka selliseid häid näiteid on venekeelsete laste heast toimetulekust eesti koolis, kes lõpetasid hästi gümnaasiumi ja läksid ülikooli.Need kogemused kinnitavad teie kirjutatu tõesust. Sageli on takistuseks aga koduse, vanemate soovimatusega meie raskevõitu keelt õppida. Mis puutub lasteaias käimisest loobunud tüdrukusse, siis ikkagi on ka magister ja laeteaednik (direktor). Lõpuks arvan, et suhtluse heaks kooliks on kogu kooliaeg. Tööd ei leia mõnigi kord sel juhul, kui nõudmised ületavad töökoha pakkumisi. Nii on targemad läinud laia maailma, ja selle kohta on mul samuti palju näiteid.

  10. Laine ütleb:

    Kas eelkooliealiste laste osas võtab riik õiguse ja kohustuse kõigile väikelastele ühe mõõdupuuga mõõta? Seda ma pooldada kuidagi ei saa, liiga palju näinud erinevusi väikelaste arengus ja eriti tervises. Tundub ka perekonnalt oma laste kasvatamises osalemises liiga suurelt sekkumisena. Arengus selles eas on isegi suurem osa vanematelt saadud geneetilisel pagasil, mis lapse kujunemisel nõuab oma, et kogu elus suurimat osa. See sotsiaalse arengu asi ei ole niivõrd esmane, kuivõrd bioloogiline. Iga suurema pere lapsevanem teab, kuivõrd erinev võib olla väikelapse kujunemine ja pere lapsed ei kujune pingutustele vaatamata ikkagi nn vormitud inimesteks. Kui teemat juhtiv EESTIMAALANE on psühholoog, või mõni selle suuna haritue esindaja, siis jään lootma, et ÕL-s ilmub põhjapanev kirjutis, miks laps päriselt peaks lasteaias käima, seni kirjutatu jääbikka üheks ja samaks paisunud korduseks. Nüüd aju arengu teemadel ka ehk midagi koidab.
    Nalja asemel: kommunismi tulekul oli käibel lause – nüüd hakatakse abielus olijatele ja nende lastele traktoriga tekki peale tõmbama.

  11. Laine ütleb:

    Vabandan. Parandan vea:
    “selle suuna haritud esindaja,”

    Head uut aastat!

  12. Luule ütleb:

    Kas eelkooliealiste laste osas võtab riik õiguse ja kohustuse kõigile väikelastele ühe mõõdupuuga mõõta? Seda ma pooldada kuidagi ei saa, liiga palju näinud erinevusi väikelaste arengus ja eriti tervises. Tundub ka perekonnalt oma laste kasvatamises osalemises liiga suurelt sekkumisena. Arengus selles eas on isegi suurem osa vanematelt saadud geneetilisel pagasil, mis lapse kujunemisel nõuab oma, et kogu elus suurimat osa. See sotsiaalse arengu asi ei ole niivõrd esmane, kuivõrd bioloogiline. Iga suurema pere lapsevanem teab, kuivõrd erinev võib olla väikelapse kujunemine ja pere lapsed ei kujune pingutustele vaatamata ikkagi nn vormitud inimesteks. Kui teemat juhtiv EESTIMAALANE on psühholoog, või mõni selle suuna haritue esindaja, siis jään lootma, et ÕL-s ilmub põhjapanev kirjutis, miks laps päriselt peaks lasteaias käima, seni kirjutatu jääbikka üheks ja samaks paisunud korduseks. Nüüd aju arengu teemadel ka ehk midagi koidab.
    Nalja asemel: kommunismi tulekul oli käibel lause – nüüd hakatakse abielus olijatele ja nende lastele traktoriga tekki peale tõmbama.

  13. Kadri ütleb:

    Lugupeetud Laine!
    Kas ka alg-ja põhikooliharidus tuleks teha absoluutselt vabatahtlikuks?
    Toetudes Teie mõttekäigule saame kindlalt väita ,et riik on ju võtnud juba ammu õiguse ja kohustuse sekkuda nende laste perekonna ellu,kes on saanud jooksva aasta oktoobris seitsme aastaseks! Kas Teie pooldate eelnimetatud riigi poolset sekkumist kas või mingil moel 7-aastase lapse perekonna eraellu?
    Lapsi on ju erinevaid ning mitte kõigile ei meeldi õppida, kui aga lapsele ei meeldi üldse õppimine ning kui ka vanemad aktsepteerivad seda, et laps KOGU AEG istub nutitelefon käes, kas õpetajal kui riigi esindajal on õigus tal keelata nutitelefoni kasutamist õppetöö ajal? Ümbertsiteerides eeltoonud väljendit, mis õigusega piltlikult öeldes praegusel digitaalsel ajastul riik veab õppetöö ajal õnnetult lapselt traktoriga nutitelefoni käest otse õpetaja lauani, kui laps ise ei taha õppetunni ajal seda ära panna õpetaja palvel?
    Nüüd lähme aga irooniast reaalsuseni.
    On paratamatus, et riik siiski peaks paika panema kohustused lapse harimisel. Niimoodi need asjad ei käi,et teeme ALAEALISTELE hariduse andmise täielikult lapsevanema otsustustada, põhimõttel, et tahab paneme kooli ja lasteaede, kui aga ei taha ,siis istugu laps kogu aeg oma kodus samal ajal kui enamik teisi eakaaslasi omandavad haridust eel-,alg-ja põhikoolis. (Mida ikka teha kui mõnedel lapsevanematel on selline ükskõikne suhtumine oma lastesse).
    Olen oma elus nnäinud küll oma tutvusrinkonnas nende lapsevanemate lapsi, kes ei ole lasteaias käinud (Need olid juda gümnasistid) ning peaks ütlama, et nad on küll reeglina LIIGA VAIKSED ja kohati ka imelikud ja väheseltsivad, kuigi koolis on neil üsna head hinded. Samas ei kujuta ma ette,kuidas nad suudavad edaspidi selliste vaiksetena läbi lüüa meie äärmiselt nõudlikul tööturul.
    Nõustun siiski arvamusega, at eelkooli, algkooli ja põhikooli haridus peaks olema kohustuslik.
    Ei tohikis küll läheneda asjale niimoodi, et kui eelkooliealine laps ei taha teadmisi omandada ja kui 7-aastasele lapsele järsku ei hakanud koolis meeldima ning ka lapsevanemad on ükskõiksed oma lapse harimise osas või on võtnud seisukoha, et minu lapse psüühika ei ole ju kohanenud selleks,et algharidust omandada või veel hullem,et algkoolis põhikoolis õpinguid jätkata, siis pole riigil mingit õigust sellise lapse perekonda sekkuda.
    Riik peaks siiskim omama õigust ja kohustust lapse harimisel alates kolmandast uluaastast lasteaia näol ja lõpetades 17 eluaastani põhihariduse andmisel ning samuti peaks riik sekkuma nende laste perekonda, kes juba alaealisena suitsetavad ja (või) pruugivad alkoholi. Domokraatia ei tähenda siiski absoluutset vabadust alaealiste kasvatamisel. Igaljuhul mina küll ei tahaks, et minu poolt makstud tulumaksude arvelt on riik pärast sunnitud pakkuma öömaja teenust ja tasuta toitu kodututele, kelledeks ssavad väga tihti just puuduliku hariduse saanud inimesed!

  14. Oinas ütleb:

    Kaks vastandlikku suhtumist või koguni eri kultuurimis mis ikka silma torkab ja esitan siis küsimuse.

    Kui koolis või lasteaias kedagi kiusatakse kas mõjutada tuleb rohkem kiusajaid või kiusatavat? Kas psühholoogi, direktori jutule tuleb minna kiusajal või sellel keda kiusatakse? Raskemal juhul peab kooli, lasteaeda vahetama kumb pool? Mõlemad arvamused korraga ei mahu hästi ühte kollektiivi. Kas näiteks paksuke peab iga hinna eest püüdma olla mõnele kiusajale meelepärane sõber?

  15. Eestimaalane ütleb:

    Igaljuhul on ilmselge, et eelnimetatud kohustuslikku intensiivset eesti keele õpet lasteaedades on ratsionaalne ja arukas sisse viia AINULT kohustusliku alghariduse korral (ehk siis kõigil lastel on lasteaias käimise kohustus v.a need kellel on väga mõjuv tervislik põhjus, mis ei luba eelkoolis käia,st.erivajadusega koolieelikud), mida ma muidu võtame ette nende mitte eesti emakeelega lastega, kes ei käinud lasteaias ning seega väga suure tõenäosusega ei omanda kodustes tingimustes ka algkoolis õppimiseks vajalikku eesti keele oskust,rääkimata gümnaasiumis vajalikust riigikeele oskusest, kui just nende vanemad ei ole eesti keele oskajad kõrgtasemel ning ei oma pedagoogilist ettevalmistust, mis aitaks hädavajalikku võõrkeelt oma lapsele (lastele) -peab ju praeguste seaduste järgi toimuma vähemalt 60 protsenti õpetatavatest õppeainetest eesti keeles.
    Kuidas pärast esimesest klassist alates õpetada selliseid lapsi, kes on oma emamikust eakaaslastest eesti keele oskuse poolest kolme-nelja õppeaasta võrra lootusetult maha teistest lastest?!
    Enne hareidusministri M.Repsi muudatuste sisseviimist tuleb laiemalt mõelda.
    Niimoodi need asjad ei käi, et vähe sellest et ilma lasteaia ettevalmistuseta lapsed on tihtipeale LIIGA vaiksed, väheseltsivad ja veidi imelikud, jäävad nad vabatahtliku eelkoolihariduse korral väga tõsiselt hätta ka algkoolis ja põhikoolis õppides, sest nende riigikeele oskus jääb puudulikuks.
    PS Olen piisavalt kokku puutunud nende noortega, kes lasteaias ei ole käinud.

  16. Eestimaalane ütleb:

    Lugupeetud Laine, kas ka alg- ja põhiharidus tuleks Teie arvates absoluutselt vabatahtlikuks teha?!
    On ju ka algkoolilaste arengutase suhteliselt märkimisväärselt varieeruv ning kas Teie arvates tundub ka alg- ja põhihariduse andmise kohustus liiga suure riigi polse sekkumisena lapse kasvatamisel?
    (Kujutage vaid ette riik sunnib alates kaheksandast klassist kohustuslikus korras haritud olema näiteks füüsika ja keemia teemadel põhikooli õppetasemal, kuigi laste huvid on väga erinevad ning võib-olla humanitaarsuunitlusega vanemaid häirib kõvasti see, et õnnetu laps on põhikoolis kohustuslikus korras sunnitud raiskama aega reaalteaduste õppimiseks , on see ka Teie arvates lubamatu riigi sekkumine lapse perekonna ellu ning riigi liiga suur osalemine lapse kasvatusprotsessis?

    On valdkondi (laste kasvatamise osas), kus riigil on hädavajalik sekkumine lapse arengusse.
    See, et mõnedes perekondades vanemad tarbivad alkoholi ei tähenda ju, et riigil tuleks täielikult loobuda alkoholi pruukimise keelu alaealistel lastel ning jätta ainult lapsevanemate kasvatamise küsimuseks see, kas lubada alaealistel alkoholi juua ning kui lubada, siis pangu ka juba iga eraldivõetud oma perekonnas ema ja isa oma vabal volil paika. millise kangusega alkoholi võiks nende alaealine poeg või tütar pruukida.
    Just alaealiste eelkooliaeliste ja alg- ja põhikooli osas peabki iga endast lugupidav riik tegema kõik endast sõltuva, et KÕIK lapsed saaksid täiuslikult haritud, ka nendes perekondades, kus lapsi kasvatatakse valesti , näiteks enne kooli täielikult piiratakse lapse võimalusi suhelda eakaaslastega ning laps on veetnud kogu oma eelkooli aastad ainult koduseinte vahel. Eelnimetatud olukorras annaks ainult kohustuslik algkooliharidus eelkooliealisele lapsele minimaalsedki hädavajalikud oskused edaspidises koolielus eakaaslastega suhtlemisel.

    Ning väga hea, et vähemalt on alg-ja põhikooliharidus kohustuslik, hoolimata sellest,et mõned allakäinud perekonnad võib-olla peavad ka kohustuslikku algkooli ja põhikooli kohustust riigi sekkumiseks perekonna lapse kasvatamise eraellu. Kui mõned vanglas mitu korda istunud lapsevanemad arvavad, et AINUS lapsele vajaminev oskus on jahinoa õige kasutamine pimedates tänavanurkades seal, kus on näha mõnda üksikult liikuvat soliidse välimusega inimest liikumas, siis seda lapsevanemate pedagoogilist lähenemist ei saa tsiviliseeritud riik aktsepteerida ning peaks ikkagi riik minu arvates kohustuslikus korras vähemalt 9-aastase koolihariduse, kuigi sellistele lastele on tõenäoliselt hariduse omandamine sügavalt vastumeelt.
    Kokkuvõtteks Eelkooli-,algkooli ja põhikooliharidus olgu kohustuslikus korras olemas, et ka kodus valesti kasvatatavad lapsed tuleksid hiljem oma täiskosvanud elus kenasti toime!

  17. Luule ütleb:

    “Niimoodi need asjad ei käi, et vähe sellest et ilma lasteaia ettevalmistuseta lapsed on tihtipeale LIIGA vaiksed, väheseltsivad ja veidi imelikud”, arvab Eestimaalane.
    Ei tea, kuidas mõista. Kas mõned algkooli õpetajad kurdavad või ongi uuritust järeldus? Vene ja eesti lastel on nende kasvust ja olustikust tulenevalt sageli erinev temperament, seda küll. Venekeelsetele lastele on lasteaia 5-6aastaste kasvatusetapp tõesti vajalik,et aga eesti lapsed on liiga vaiksed väheseltsivad ja imelikud, sellist järeldust on raske hinnata. Ka lastee eelkoolis käinutele sugeneb mõnigi kord kasvatusprobleeme. Inimlapse areng on igal juhul ja alati individuaalne, sünnipäraga seotud suurel määral.Milline peaks olema ideaalne arengukeskkond, on suur küsimus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!