Naatan Haamer: “Surm ja lein on üks teemadest, mis läbivad kogu lapse kasvuaega”

16. dets. 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - 3 kommentaari
Naatan Haamer. Foto: erakogu

Naatan Haamer. Foto: erakogu

Kas koolis peaks rääkima õpilastele surmast ka siis, kui midagi traagilist pole juhtunud, ehk kas see teema peaks kuuluma kooliprogrammi? „Loomulikult on vaja koolis tutvustada ka seda osa elust, sest tahes või tahtmata puutume kõik sellega kokku,” väidab laste ja noorte kriisiprogrammi liige ja hingehoidja Naatan Haamer.

Mida kaugemale selle teema tutvustamise lapsele lükkame, seda ootamatum ja ehmatavam surmaga kokkupuude talle on, selgitab hingehoidja: „Inimlike piiridega, ka surelikkuse ja surmaga kohanemine on protsess, ja mida varem alustada, seda loomulikumalt see välja tuleb. Nii nagu paljude teiste teemadega, puutub laps surmateemaga oma arengus sammhaaval kokku ja lõpuks kujuneb tal sellega täiskasvanulik suhe.”

Miks on surm tabuteema?

Surmateema tõugati ühiskonnast nii-öelda eemale ja muutus tabuteemaks kõige jõulisemalt Teise maailmasõja järel. Teine maailmasõda oma räiguse ja vägivaldse surma tohutu massiivsusega põhjustas selle, et surmast rääkides kangastus eelkõige vägivald ja õudus. Ses mõttes on tegu traumareaktsiooniga.

Ilmselgelt on siin mõju ka teaduse ja meditsiini arengul, kuna inimese surma edasilükkamise võimalus muutus tehniliseks küsimuseks.

Lisaks ühiskonna hoiakud – Teise maailmasõja järel taheti Euroopas, suuresti kogu maailmas näidata traagilise ja traumeeriva kogemuse kõrval elu ilusamat poolt, et aidata inimestel eluga edasi minna.

Aga nüüd on aeg edasi läinud ja selline reaktiivsus pole enam põhjendatud. On aeg naasta selle juurde, mis on olnud läbi sajandite loomulik. Näiteks Eestis oli tavaline, et inimene sündis ja ka suri suitsusaunas, ja laste elu on kogu aeg olnud nendest sündmustest läbi põimitud. Meenutame eesti rahvalaulu, kus on värsid: „Suigu, suigu surma poole, meie lasta haua poole …” See on hällilaul. Juba hällilapsele lauldi unelauluks, et elu liigub kogu aeg surma poole. Teema polnud, millal see tuleb, vaid et kunagi tuleb see nagunii.

Teen surma ja leina teemadel koolitusi ning mulle on paljud inimesed öelnud, et see peaks olema hariduse elementaarne osa. Nagu on perekoolid last ootavatele peredele, peaksid olema ka leinakoolid, kus inimesed valmistuvad leina ja kaotusega toimetulekuks, näiteks lähedase raske haiguse puhul. Tavaliselt kustutame sellises olukorras tagantjärele tulekahjusid; inimesed toimivad, kes kuidas oskab. Samas on juba väga vanast ajast teada-tuntud asjad, mis leinas toetavad ja aitavad hakkama saada.

Inimesed on alati pidanud leinaga toime tulema, tänapäeval aga pole inimene selleks ette valmistatud. Seetõttu on hea, kui koolis surmast räägitakse. Laps võtab seda teemat palju loomulikumalt, kui ta kuuleb sellest õigel hetkel ja õigel moel, vastavalt vajadustele ja küsimustele, mida tema iga lubab. Peamine on arvestada lapse vanust.

Millal on laps valmis surmast rääkima?

Valmis on ta alati. Kui ta juba rääkida oskab, siis saab temaga sellest ka rääkida. Kui veel ei oska, siis tuleb asju talle teistmoodi vahendada. Me ei pea hakkama imikule selgitama surelikkust sõna otseses mõttes, aga kui keegi tema lähedastest sureb, võetakse temagi matusele kaasa. Ta osaleb kõigis rituaalides ja protsessides, mis leinaga kaasnevad, teda ei jäeta kõrvale.

Me anname infot edasi mitut moodi, mitte ainult rääkides. Et laps veel ei räägi, ei tähenda, et ta ei saa aru, mis ümberringi toimub. Ta tunneb ema ärevust, tajub, kuidas ema süda lööb kiiremini, kuidas ema lihased on rohkem pinges, ja nii edasi. Rituaale läbides teeb ka inimese keha läbi muutusi. Näiteks matustel on teatud hetkedel väga raske, aga kui haud on kinni kaetud, järgneb vähemalt hetkeks teatud lõõgastumine. Kui laps ei ole emaga, kui ema lõõgastub, siis ta ei saagi teada, et vahepeal oli see hetk.

Kõne areng pole ilmtingimata näitaja, kas laps vajab infot või osalust. Osalust vajab ta kindlasti. Arvan, et kolme-nelja-aastane saab neil teemadel juba rääkida, kui tal on selleks impulss või küsimused. Tänapäeval on välistatud, et laps neid impulsse ei saaks, sest ümberringi on tohutult palju informatsiooni. Vanemad ei pruugi seda aga tähelegi panna.

Näiteks vaadatakse „Aktuaalset kaamerat”, kus räägitakse õnnetustest ja traagilistest surmadest. Vahel ilmub ekraanile kellegi kuulsa inimese mustas raamis pilt, teda mälestatakse. Kui laps on sealsamas vanema kõrval, korjab ta info üles. Probleem on tihti selles, et laps jääb seejärel oma mõtetega üksi. Temaga ei räägita sellest, sest keegi ei tule selle peale, et ta kuulis midagi ja võib seda kuidagi tõlgendada. Kuid ta tõlgendab omal moel. Loomulikult ei saa ta asjadest aru nii nagu täiskasvanud, vaid vastavalt ealisele arengule. Imik tajub asju ühtmoodi, kahe-kolmeaastane juba teistmoodi jne.

Kas laps saab aru rohkem, kui täiskasvanud tahaksid?

See on levinud väärkäsitus, et kui laps on väike, siis ta ei saa aru. Minu kuuldes on öeldud lapse kohta: „Ta on väike, ta ei saa aru.” Kolmeaastane laps oli ise sealsamas kõrval. Laps saab sellest ütlemisest aru nii, et tal on kohustus sel teemal vaikida – mitte esitada küsimusi, mitte nii-öelda kiusata vanemat enda jaoks valusate ja muret tekitavate küsimustega. Ta on vait ega võta neid teemasid üles, sest vanem arvab ju, et ta ei tohi aru saada ehk siis ei tohi neist asjadest ka rääkida. Nii jääbki. Laps kannab seda koormat üksi.

Või öeldakse: „Vaadake, ta mängib. Tal on kõik korras.” Loomulikult laps mängib, mida ta siis peaks tegema! See on tema elu osa ja ega siis elu seisma jää. Mõnes mõttes see näitabki, kui loomulikult laps asju võtab. Kuigi on kurb ja raske, püüab ta hakkama saada ja mängib, sest see on tema elamise ja toimetulemise viis. Kui keegi näitab, et on valmis temaga ka nendel rasketel teemadel kõnelema, ning annab talle võimaluse rääkida, siis võib laps ka mõne küsimuse küsida. Võib-olla tahab laps ainult ühte ühelauselist vastust ja mängib edasi.

Lapsega ei saa nii, et istume maha ja räägime asja lõpuni. Ta vajab uuesti ja uuesti nende teemade juurde tulekut. Kui räägime koolis surmast näiteks esimeses-teises klassis, on selge, et selle teema juurde tuleb hiljem tagasi pöörduda – näiteks neljandas-viiendas-kuuendas klassis ja kindlasti ka gümnaasiumiastmes. Lapse areng toob sellel teemal talle üha uusi küsimusi. Surm ja lein on üks paljudest teemadest, mis kogu tema kasvu­aega läbib ning tuleneb tema vajadusest maailma enda jaoks mõtestada.

Last tahetakse surma teemast säästa põhjendusega, et laps saab trauma.

Õnnetuspaigal laps saabki trauma nagu me kõik. Traumadega tuleb tegeleda, et asja parandada. Aga viga on laps lihtsalt ära saata, arvates, et temaga ei ole vaja rääkida. Kui ta juba teab, et midagi õudset on juhtunud, siis ei ole enam nii tähtis, kas ta seda pealt näeb või ei. Kui ta kuuleb täiskasvanute juttu läbi ukse või räägitakse lapse kuuldes, arvates, et ta ei saa aru, siis laps võtab kild killu haaval info välja ja paneb selle oma fantaasias kokku, nagu oskab. Mitterääkimine ja mittekaasamine toob kaasa fantaasiavajaduse, millega täidetakse teadmises tühjad kohad. See on lapsele palju raskem kanda.

Parim säästmine on lapsele asjade selgitamine ja tema kuulamine. Lapse toetamine algab tema kuulamisest. Nii saame aru, mis on lapsele liiga koormav, mis talle muret ja küsimusi tekitab. Kui teame, mida laps mõtleb ja kuidas asjadest aru saab, saame teda edasi aidata. Kui laps esitab meile küsimuse, tuleks kõigepealt uurida, kuidas ta selle küsimuseni jõudis, kuidas ise asjast aru saab. Siis tekib meil pilt, mida lapsele rääkida, kuidas teda toetada.

Algkooliealisi lapsi materialistliku maailmavaatega eriti ei toeta. Lapsel on raske mõelda surmast kui millestki lõplikust. Mõte, et pärast surma ei ole midagi, jooksutab ta juhtme täiesti kokku. Enamik inimesi ei taha ka täiskasvanuna mõelda maailmast nii piiratult. Suurel osal inimkonnast on olemas seletus selle kohta, mis pärast surma saab.

Laste puhul tuleb alati vastavalt vanusele rääkida, kuidas leinaga toimetulek puudutab suhet lahkunuga ehk mil moel see jätkub. Perekonnaõpetuses räägitakse ju samuti suhetest, ka eelmiste põlvkondadega. Kui neid pole enam elavate kirjas, siis suhet nendega on ikkagi vaja. Kui tahame ühiskonda kasvatada väärtusi hoidma ja nägema natuke kaugemale kui oma nina ette, siis tuleb vaadata ka tahapoole, oma esivanematele ja nende viisidele maailmaga suhestuda. See aitab meid edasi.

 


Loe ka:

Milleks surma meeles pidada?

Pidepunkte leinava lapse toetajale


3 kommentaari teemale “Naatan Haamer: “Surm ja lein on üks teemadest, mis läbivad kogu lapse kasvuaega””

  1. Laine ütleb:

    Meie televiisori ekraanidel näeme surma, me loodame, et niipea Ta ei tule meile järele. Kummastav oli näha kiriku jõulupuud kuldsete luustukega (olevat moodne), aina arutletakse eutanaasia ümber. Surmakultuur muutunud ja arutlemine selle ümber tähtsamaks kui vaja oleks?
    Sõja järel, olin 6. a. , kui sama aasta sees läksid kalmuteele 8. aastane õde ja 61.aastane vanaema, paari aasta pärast veel lähim sõbranna, kes oli alustanud keskhariduse teel. Igaüks on kokku puutunud, ka lapsed nii sünni kui ka surmaga. Lapsed mõistavad ja tunnetavad neid elu olulisi osi ja hetki. Armsa kodulooma kadumine, kauni liblika surm. Lapsed mõistavad neid hetki, aga minu arvates siiski ei saa sellest enamasti traumasid. Õe kirstule käisin metsast toomas lume alt pohla varsi ja sellest tegime kirstule pärja.Esimese järelhüüu tegin 10selt, sõbrannale, kelle taolist mul enam kunagi pole juhtunud olema.Taluperedes osati leinaaega läbida, mälestused aga jäävad ikka allas, alatiseks.

  2. Oinas ütleb:

    Isa: “Juku, räägime õige seksist!”
    Juku: “Mida siis täpsemalt teada tahad?” Umbes sellise vastuse võivad saada ka ülimuretsevad lapsevanemad kes lõpuks ometi surma teema ette võtavad.
    Minu arvates tuleks jätta targutamine sobivast vanusest ja ausalt, lihtsate sõbadega mõistetavalt vastata siis kui laps küsib.

  3. Laine ütleb:

    Jah, seda muidugi, kui tekib arusaamatust või probleeme.Aga arvamuse võivad mõne arvates näida ka targutustena.
    HEAD UUT AASTAT!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!