Pidepunkte leinava lapse toetajale

16. dets. 2016 Tuuli Vellama MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm, MTÜ Moreno Keskus - Kommenteeri artiklit
Tuuli Vellama. Foto: erakogu

Tuuli Vellama. Foto: erakogu

Kõige tähtsam on olla lapse jaoks olemas. See tähendab olla leinava lapse kõrval nii inimese kui ka professionaalina. Vahel on see täis tundeid ja mõtteid, teinekord vaikust. Lapsed vajavad, et nad oleks mõistetud ja kuuldud, ka vaikuses. Psühhoterapeut Kathy Steal on öelnud, et armastusest üksi ei piisa. Me kõik vajame peale armastuse ka mõistmist, eriti kriisiga silmitsi seistes.

Inimene, kellele laps saab koolis toetuda, ei pea olema tingimata klassijuhataja või koolipsühholoog, vaid võib olla aineõpetaja, kooliõde või ka koolidirektor. Oluline on usalduslik suhe. Ei pea olema psühholoog, et osata last aidata. Kui sul on süda õiges kohas, siis ei saa asjad täiesti valesti minna.

 

Mida öelda ei tasu. Soovist aidata lapsel lohutamatus olukorras kuidagigi toime tulla räägitakse talle, et aeg parandab haavad. Sellistel rasketel hetkedel aga ei suuda laps mõelda tulevikuvõtmes ning niisugused väljendid tunduvad talle ebatõesed.

Leinavale lapsele ei maksa öelda: „Ma tean, mida sa tunned.” Oleme küll täiskasvanud ja nii mõndagi kogenud, kuid me ei saa kunagi teada, mida ja kuidas keegi tunneb. Leinareaktsioonid ja leina kulg on alati erinevad ja isegi kurbusel on erinevad värvid, rääkimata vihast.

Tihti soovitakse lapsi lohutada sõnadega „Ole tubli!”, „Sa saad hakkama!” jne. Laps püüabki seepeale olla tubli ja jätab paljud tunded enda sisse. Lapsed ei vaja kaitset oma tunnete eest, vaid abi nende väljendamisel. Kõik tunded ja mõtted on loomulikud.

 

Rutiin tagab turvalisuse. Lapsele on oluline, et säiliks igapäevane elurütm ja rutiin argipäevategevuses. Väikelastel on selleks õhtused magamaminekurituaalid, lasteaias käimine jne. Noortel enamasti trennid, huviringid, sõpradega koos olemine ja kool. Noored on tihti väitnud, et koolis saavad nad hetkeks puhata, olla „valuringist” väljas ja asju distantsilt mõtestada.

Noorel on vaja oma tunnetest ja käitumisest aru saada. On vaja, et keegi selgitaks, et temaga selles mittenormaalses olukorras toimuv on normaalne.

Õpetaja peab ka ennast hoidma. Kui õpetaja jõuvarud on otsakorral ning tasakaal kadunud, siis ei jaksa ta ka teistele toeks olla. Oluline on, et õpetaja ei jätaks ennast üksinda ega võtaks kogu vastutust ja valu enda kanda. Tähtis on suhelda kolleegidega ning vajadusel küsida ka endale abi.

Hoolitse oma tervise eest. Pea meeles, et sa oled oma õpilastele ja klassile oluline. Keegi, kes püsib ja mõistab!

 


LAPSE LEIN

  • Lein puudutab last tugevamalt kui täiskasvanut, kuna tema isiksus ei ole veel välja kujunenud.
  • Lapse lein võib olla varjatud – laps jätkab oma igapäevategevusi, nõnda et täiskasvanutel võib jääda mulje, et lapsele ei lähe lähedase surm üldse korda. Näiteks võivad nad keskenduda oma igapäevarutiini, et leida lohutust, või kasutavad fantaasiat, et tulla äkilise kaotusega toime.
  • Laps leinab väikeste koguste kaupa: ta võib oma kurbust välja näidata lühiajaliselt, vahepeal tegelda igapäevaasjadega, nagu poleks midagi juhtunud, ning seejärel jälle kurvaks muutuda.
  • Lapse lein võib kesta kauem kui täiskasvanul. Kohe pärast kaotust tunduvad lapse reaktsioonid olevat vähem intensiivsed, kuid leinaprotsess, mille käigus laps läbib leina eri etapid, on pikem.
  • Lapse sõnaline väljendusoskus on piiratud. Kui täiskasvanu suudab oma tundeid sõnadesse panna, siis laps võib leina välja näidata hoopis teistsuguse käitumisega.
  • Laps pöördub eri arenguetappide jooksul „vana” kaotuse juurde tagasi, sest tal on vaja seda vastavalt vanusele uuesti integreerida.

Allikas: „Olla olemas. Käsiraamat kriisidest õpetajatele koolides ja lasteaedades.” Rocca al Mare kool

 

KELLEL ON KÕIGE ROHKEM ABI VAJA?

Allpool kirjeldatud tundemärgid võivad viidata sellele, et laps vajab kindlasti abi.

  • Laps tõmbub eemale nii sõpradest kui ka täiskasvanutest.
  • Lapse käitumine muutub tundmatuseni ja on seda pikema aja vältel. Näiteks on käitumine muutunud väljakutsuvaks ja agressiivseks, ta provotseerib kaklusi.
  • Laps on muutunud ülitundlikuks ümbritseva suhtes ja kõrgenenud valvsusega.
  • Laps reageerib tugeva enesesüüdistusega.
  • Õppeedukus langeb märgatavalt.
  • Järelreaktsioonid on tugevad ja püsivad.
  • Pikema aja jooksul jätkab laps kõige vältimist või mõtleb pidevalt juhtunule.
  • Laps käitub nii, nagu ei kardaks ta enam kedagi ega midagi.
  • Laps kaldub sattuma õnnetustesse, võttes riske, millest varem hoidus; paneb end eluohtlikesse olukordadesse, räägib iseenda vigastamisest või enesetapust.
  • Laps loob tulevikust pessimistliku pildi; tal on kadumas võime ületada igapäevaelu raskusi.

Allikas: https://www.hm.ee/et/
tegevused/alus-pohi-ja-keskharidus/kooliturvalisus

 


Loe ka:

Milleks surma meeles pidada?

Naatan Haamer: “Surm ja lein on üks teemadest, mis läbivad kogu lapse kasvuaega”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!