Piret Raud: „Enamasti inspireerib mind raamatut kirjutama mõni huvitav karakter”

16. dets. 2016 Tiina Vapper toimetaja - Piret Raud: „Enamasti inspireerib mind raamatut kirjutama mõni huvitav karakter” kommenteerimine on välja lülitatud
Piret Raua viimane raamat „Trööömmmpffff ehk Eli hääl” ilmus sel aastal nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Foto: Ingrid Maasik

Piret Raua viimane raamat „Trööömmmpffff ehk Eli hääl” ilmus sel aastal nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Foto: Ingrid Maasik

 

Piret Raud on kirjanik, kelle raamatuid on lapsed suure rõõmuga nõus lugema ka ilma täiskasvanute suunamiseta, kusjuures korduvalt. Märkimist väärt on seegi, et tema toredate jutu- ja pildiraamatutega on tuttavad ka paljude teiste riikide lapsed.

 

Osalesite novembris Prantsusmaal Normandias Põhjamaade kultuurifestivalil, millised on muljed?

Festival ise reklaamib end kui Euroopa suurimat, mille eesmärk on tutvustada Balti- ja Põhjamaade kultuuri. Sel aastal olid peakülalisteks Eesti ja Soome ning Eesti kirjanikest olid kutsutud Mehis Heinsaar, Andrei Ivanov, Katrina Kalda ja mina. Raamatukogudes ja koolides toimus palju mõnusaid kohtumisi, mis õpetajad olid väga hästi ette valmistanud. Kõige toredam nende kohtumiste juures oli see, et lapsed olid mu raamatuid lugenud. Huvilisele lapsele on alati meeldivam rääkida. Nädal enne seda käisime koos Kätlin Vainola ja Indrek Koffiga kirjanike liidu korraldatud raamatukogutuuriga Põlvamaal ja Võrumaal, kus olid samuti vahvad kohtumised. Huvitav oli võrrelda, et põhimõtteliselt on lapsed igal pool ühesugused, aga samas nii erinevad.

Millised erinevused silma torkasid?

Üldistada ei saa, aga lapsed, kellega mina Prantsusmaal kohtusin, olid väga julged ja emotsionaalsed. Küsisid palju küsimusi ja ühe kohtumise lõpus rippusid mul mitmekesi kaelas ja musitasid. Lõunalauas uurisid nende õpetajad Eesti koolisüsteemi kohta ja tundsid huvi, kas meie lapsed on ka nii julged ja ülevoolavalt elavad. Ütlesin, et eesti lapsed on pigem tagasihoidlikud ja neid tuleb julgustada, et nad üldse midagi küsiks. Seepeale leidsid õpetajad, et tore oleks õpilaste vahetust teha. Jutuks tuli muidki erinevusi. Nemad ei suutnud uskuda, et meie kõige pikem vahetund koolis on kõigest 15 minutit ja lapsed jõuavad selle ajaga lõunat süüa. Mina ajasin omakorda silmad suureks, kuuldes, et neil kestab söögivahetund poolteist kuni kaks tundi.

Olete Eesti kõige rohkem tõlgitud lastekirjanik, lugesin kokku, et teie raamatuid on välja antud 12 keeles. Mis keeles kõige rohkem?

Kõige rohkem raamatuid ongi tõlgitud prantsuse keelde, kokku seitse : „Printsess Luluu ja härra Kere”, „Härra Linnu lugu”, „Natuke napakad lood”, „Teistmoodi printsessilood”, „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”, „Emili ja oi kui palju asju” ja „Trööömmmpfff ehk Eli hääl”. Kaks viimast ilmusidki kõigepealt Prantsusmaal ja alles siis Eestis. Järgmisel aastal ilmub prantsuse keeles veel kaks raamatut: jaanuaris „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” ning seejärel üks pildiraamat, mis loodetavasti antakse välja ka Eestis. Mul on selle üle ainult hea meel, et nii palju raamatuid on prantsuse keelde jõudnud. Prantsusmaal on sügavad kultuuritraditsioonid ning kirjandust, sealhulgas lastekirjandust, väärtustatakse.

Teie raamatutega on tuttavad ka Jaapani lapsed?

Jah, raamatud „Kõik võiks olla roosa” ja „Kolm soovi” ongi algselt jaapanlaste jaoks tehtud ja Eestis antud välja hiljem.

Kas tõlkimisel probleeme pole tekkinud?

Minu teada mitte. Tean, et itaalia keelde tõlkijal oli „Printsess Luluu” raamatu puhul küsimus, kuidas nimetada mardisante, sest Itaalias seda kommet ei ole. Lõpuks ta jättiski nad mardisantideks.

Milline teie raamatutest on kõige menukam?

Eestis kindlasti „Tobias ja teine B”, millest on antud välja juba mitu kordustrükki. Kirjutasingi selle Eesti koolilastele mõeldes, aga see on tõlgitud ka läti ja ungari keede ning on ka nendes riikides üsna populaarne.

Koolielust kõnelevaid raamatuid pole kuigi palju. Kuidas see raamat sündis?

Tobiase” raamatu kirjutasin omamoodi protestiks. Hakkasin seda kirjutama siis, kui mu vanem poeg Paul käis teises klassis. Umbes samal ajal linastus Ilmar Raagi film „Klass”. Kooli ja õpetajatesse suhtuti sel ajal üsna kriitiliselt – räägiti, et nad on väsinud, tuimad, vaatavad õpilaste probleemidest mööda. Kahtlemata selliseid õpetajaid oli ja on, aga suurema osa õpetajate, eriti algkooliõpetajate suhtes tundus see ebaõiglane. Tahtsin näidata kooli helgemat poolt, seda, mida nägin oma poja klassis. Tuligi välja rõõmus raamat, mida üks Läti kriitik isegi pahaks pani. Et kuidas saab koolist nii hästi kirjutada, kui seal on ometi nii palju probleeme.

Mulle jättis kustumatu mulje peatükk Kirilli külalislahkest emast, kes pojale külla tulnud klassivendi heldelt võõrustas.

See oli samuti mõeldud stereotüüpide murdmiseks. Sageli on vene rahvusest tegelased lasteraamatutes kas napsulembesed pätid või muidu luuserid. Reaalsus on ju teine ja ma tahtsin kirjutada sellistest inimestest, kellega ma ise olen elus kokku puutunud.

Kas kasutate tegelaskujude loomisel ka prototüüpe või mõtlete nad välja?

Peamiselt on tegelased ikka kujutlusvõime vili. Aga kindlasti on neil ka elust võetud omadusi ja iseloomujooni, usun, et täiskasvanud lugejad tunnevad mingid inimtüübid ära. Igaühel meist on ju mingid naljakad kiiksud ja lasteraamatutes on nendest tore kirjutada.

Kui palju on teie raamatutes teid ennast?

Päris palju. Usun, et nii on igal kirjanikul. Arvan, et tänu sellele, et mul on vennad ja pojad, mõistan poisse ja mehi päris hästi. Tüdrukute maailm on tuttav, sest olen ise tüdruk olnud.

Milline tüdruk te olite ja mida teile teha meeldis?

Kahe suurema venna väikese õena olin lapsena pigem tagasihoidlik. Mitte ainult vennad, peaaegu kõik meie õue lapsed olid minust vanemad. Pikka aega oli nii, et kui mängisime õues rahvastepalli, ei saanud ma kunagi palli üle väljaku visatud, alati püüdis mõni suur poiss selle kinni. Mul võttis kaua aega, enne kui avastasin, et olen – ka ülekantud tähenduses – võimeline seda palli viskama ja saan millegagi hakkama.

Väike õde koos kahe vanema vennaga, kellega neil oli tore lapsepõlv. Vasakult Piret, Mihkel ja Rein Raud. foto: erakogu

Väike õde koos kahe vanema vennaga, kellega neil oli tore lapsepõlv. Vasakult Piret, Mihkel ja Rein Raud. Foto: erakogu

Teie vennad Rein Raud ja Mihkel Raud on mõlemad tuntud inimesed. Millised olid lapsepõlves suhted vendadega?

Mihkel on minust kaks ja pool aastat vanem, mängisime ja tegime oma lapseea koerustükid koos. Tal oli piiritu fantaasia ja ettevõtlikkus ning ta kaasas mind kõikvõimalikesse seiklustesse. Rein, kes on minust kümme aastat vanem, võttis isaliku rolli. Tema sundis mind igasuguseid igavaid raamatuid lugema ja kui olin umbes kolmene, üritas mulle isegi hiina keelt õpetada. Ta oli kuskilt lugenud, et mida varem lapsele võõrkeelt õpetada, seda paremini ta selle selgeks saab. Eks ta tahtis seda oma väikese õe peal järele proovida. Aga ma olin väga kehv õpilane. Mulle jäi meelde ainult see, et Piret Raud kõlab hiina keeles Pilet Laud, sest hiinlased ei häälda r-tähte.

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Olite te seltsiv laps või tahtsite omaette olla?

Mõlemat. Harju tänaval, kus me elasime, oli suur hoov, kus kõik maja lapsed koos mängisid. Meil oli äge lapsepõlv mõõgavõitlustega õuemurul ja luurekamängudega vanalinnas. Samas, ehkki kasvasin koos vendadega, ei jäänud mul ka nukkudega mängimata.

Kas lugesite lapsena palju?

Väga palju. Oleks praegu nii palju aega lugeda! Lugemine tähendaski minu jaoks neid mõnusaid omaette olemise hetki. Mis mulle eriti meeldis: kui ema oli küpsetanud kukleid või poest apelsine saanud, panin endale taldriku peale suupisted valmis ja läksin tugitooli lugema ja mõnulema. Üht raamatut lugesin alati mitu korda.

Kes oli teie lemmikkirjanik?

Lapsepõlves ikka Lindgren. Aga mulle ei läinud niivõrd korda tema krapsakamad lood, vaid kõige rohkem meeldis „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”. See raamat tundus omane, sest kasvasin umbes samasuguses kodus. Ka selles raamatus on niisugune boheemlaslik perekond – pereisa Melker oli luuletaja Soolavarese saarel, meie jälle käisime perega suviti Lääne-Eestis mere ­ääres suvitamas.

Millised raamatud teile oma ema Aino Perviku ja isa Eno Raua loomingust kõige rohkem meeldivad?

Isa raamatutest „Naksitrallid” ja ema omadest „Arabella, mereröövli tütar”. Kuigi paljud tunnevad teda just „Kunksmoori” autorina ja tihti Kunksmooriga võrdlevad. Mulle meenutab ema pigem Hassanit.

Olete käinud Tallinna 7. keskkoolis, praeguses inglise kolledžis. Kuidas te kooliajale tagasi mõtlete?

Selles koolis olid üsna karmid nõudmised. Kuna ma ei osanud asju lihtsalt võtta ja olin hästi kohusetundlik, olen ka koolihirmu tundnud. Kunstiakadeemias õppimine pärast seda tundus tõtt-öelda nagu sanatoorium pärast võitlustandrit. Aga 7. keskkool pani mu teadmistele tugeva põhja ja andis hariduse, mis oli kaugelt rohkem kui keskharidus. Olen selle eest kõigile oma õpetajatele tänulik. Ka poegadega seoses olen mõelnud, et õpetaja töö on üks tähtsamaid töid üldse.

Lõpetasite kunstiakadeemia graafikuna?

Jah. Graafika on mulle praeguseni armas ja eks ma elan graafikut eneses oma raamatuillustratsioonides ka välja. Eriti viimases raamatus „Trööömmmpffff ehk Eli hääl”.

Olete kõik oma raamatud ise illustreerinud?

Välja arvatud „Tobias ja teine B”, millele tegi pildid Hillar Mets. Peangi ennast pigem kunstnikuks, kes kirjutab.

Teil on kunstnikuna väga isikupärane ja äratuntav käekiri. Miks eelistate mustvalgeid illustratsioone?

Mulle meeldib mustvalge visuaalne maailm. See on kuidagi puhas ja see puhtus teeb pildi peal nähtavaks mingid asjad, mis värvilisel pildil märkamatuks jäävad. Üks oluline põhjus on seegi, et mustvalge trükk teeb raamatu väljaandmise odavamaks. Ma ei taha, et mu raamat jääks liiga kõrge hinna tõttu kellelgi ostmata.

Olete illustreerinud üle 40 raamatu. Kas mäletate, mis oli esimene raamat, millele pildid tegite?

Kunstiakadeemias tuli kursusetööna teha mõned pildiraamatu leheküljed ja ma võtsin illustreerimiseks ühe loo oma ema Aino Perviku „Väikestest vigurijuttudest”. Õppejõule mu lähenemine meeldis ja kuna ta töötas kirjastuses, pakkus ta, et võiks välja anda terve raamatu. Ema kirjutatud raamatuid olen hiljemgi palju illustreerinud, näiteks „Paula” sarja lood.

Kumb tuleb raamatut kavandades kõigepealt, tekst või pilt?

Nad tulevad koos. Kõige enne tulevad karakterid. Enamasti ongi mind inspireerinud raamatut kirjutama just mõni huvitav karakter.

Meeldib teile rohkem kirjutada lühikest või pikka lugu?

Kui on aega, on pikka lugu mõnus kirjutada. Siis ta valmibki ühes inspiratsioonitulvas. Kellel on lapsed, see teab, et luksust järjest kirjutada paraku pole. Kadestan neid, kes saavad veeta terve päeva kirjutades. Mina kirjutan siis, kui on võimalus. Teinekord ka siis, kui laps ronib samal ajal kukil või üritab muud moodi kõigest väest mu tähelepanu endale saada. Kirjutamise jaoks on vaikust ja rahu vaja, joonistamise juures on palju käsitööd, mida saab teha ka siis, kui laps kõrval multikaid vaatab. Aga kui midagi väga tahta, saab kõigega hakkama. Ja õnneks on välja mõeldud lasteaiad ja koolid. Kõige produktiivsemad on minu jaoks hommikutunnid, aga mõtted võivad tulla pähe mistahes hetkel.

Kui mõte on olemas, kas kirjutate kiiresti?

Jah, siis on küll vahel nii, et mõte jookseb kiiremini, kui näpud klahvidel jõuavad liikuda. Need on kõige mõnusamad hetked. Kui õige sõna ei tule kohe pähe, jätan selle jaoks ruumi ja ruttan edasi ning mõtisklen puuduva sõna üle hiljem.

Kes on need inimesed, kellele oma lugusid esimesena näitate?

Lapsed ja ema. Vanem poeg Paul on 17-aastane ja käib 11. klassis, noorem, Julius läks sügisel esimesse klassi. Mäletan, et aastaid tagasi, kui ma „Tobiase” raamatut kirjutasin, jooksis Paul koolist tulles esimese asjana mu arvuti juurde, et näha, mida ma vahepeal kirjutanud olen. Praegu on Julius avastanud, et lugemine on täitsa tore ajaviide ja et ka need jutud, mida mina kirjutan, kõlbavad lugeda. Kirjutamise ajal tuleb ta tihti mulle selja taha seisma ja uudistama, vahel pean ta isegi ära ajama, et mõtted laiali ei läheks.

Mis peab lasteraamatus tingimata olema, et see lapsi köidaks?

Tähtis on süžee, samuti raamatu tempo. Täiskasvanule kirjutades kirjeldaksin mõnd asja detailsemalt. Aga kuna laps loeb aeglasemalt ega suuda kauaks keskenduda, hoian teadlikult tempot, et tal oleks kogu aeg huvitav. Arvan, et ka meeleolu on tähtis. Raamatus peaks olema soojust ja turvalisust, et laps tahaks raamatuga kahekesi olla. Ja muidugi on tähtsad raamatu karakterid.

Olete Eesti kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia pälvinud kolmel korral. Eelmisel aastal valiti parimaks lasteraamatuks „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”. Millist tagasi­sidet olete saanud?

Nii lapsed kui ka täiskasvanud on tunnistanud, et see raamat on neile hinge läinud ja toonud isegi pisarad silma. Ka kohtumistel mõnd katkendit ette lugedes olen märganud, et see liigutab ja puudutab lapsi. Aga ega see nii nukker raamat ei olegi, lool on õnnelik lõpp ja siin saab ka nalja.

Teie raamatutes on palju huumorit ja ootamatuid pöördeid. Võtame või loo „Tädi Laura nätsumullid”.

See nätsumullide lugu läheb ka ühte Prantsusmaa kooliõpikusse. Hiljuti küsiti minult meili teel luba seda kasutada. Üht teist lugu on küsitud ka varem. Tore on see, kui su lugusid tõlgitakse, aga eriti tore, kui need õpikutesse jõuavad.

On teil oma raamatute hulgas endal ka mõni lemmik?

Sageli vastatakse, et viimane raamat on lemmik, aga mulle meeldib „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”, kus on sees ka see nätsumullide lugu. Selles raamatus on ideid, mille peale – ma tahaks loota – pole enne tuldud, ja paar lugu, mille üle olen uhke. Lugu riiakast krokodilliprouast on üks mu lemmik.

On mul õigus, et kriitikud on kõik teie raamatud hästi vastu võtnud?

Kriitika on mind üldiselt hellitanud, aga ega Eestis lastekirjanikke keegi kuigi kurjalt kritiseerigi. Ja tundub, et ka välismaal võetaksegi arvustada vaid neid raamatud, mis on kriitikule meeldinud.

Kas arvustustes on juttu ka illustratsioonidest?

On, aga võiks rohkem olla. Just pildiraamatu puhul on illustraatori töö minu arvates tähtsamgi kui autori oma. Näiteks viimase raamatu „Trööömmmpffff”“ teksti kirjutasin valmis kahe päevaga, piltide tegemine võttis aega üheksa kuud. Need on tehtud ka väga detailirikkas ja töömahukas tehnikas.

Kes on olnud teile elus kõige suurem eeskuju ?

Ema. Tema elu ei ole olnud kerge, sest isa oli pärast insulti 17 aastat halvatud ja ema pidi haige mehe, kolme lapse ja majapidamisega üksinda hakkama saama. Oleksime vendadega pidanud talle palju rohkem abiks olema, aga ema ei kurtnud, vaid tegi asjad ise ära. Selle juures oli ta alati leebe ja armas. Lisaks ta ju ka kirjutas. Ärkas üles hommikul kell kuus, et saaks paar tundi kirjutada.

Isaga oli samamoodi. Tihti juhtub, et selline elumuutus kibestab inimest ja paneb kurtma, aga ta ei teinud seda. Hädaldamist ja virisemist meie kodus ei olnud. Mõtlen selle peale alati, kui tahaks millegi üle kurta.

„Mul on vedanud – lapsed on mu kõige paremad sõbrad,” ütleb Piret Raud. Fotol koos noorema poja Juliusega. Foto: Ingrid Maasik

„Mul on vedanud – lapsed on mu kõige paremad sõbrad,” ütleb Piret Raud. Fotol koos noorema poja Juliusega. Foto: Ingrid Maasik

Milline ema te oma poegadele olete?

Arvan, et mul on vedanud – lapsed on mu kõige paremad sõbrad. Olen kuulnud ja lugenud, et lapsevanem peab olema autoriteet ja oskama end kehtestada. Ma ei ole kunagi üritanud poegade üle domineerida, vaid olen neid võrdsena võtnud. Tänu sellele on nad mulle sõbrad vastu. Kui vaja, võtab suurem poiss väiksema suhtes ise kasvataja rolli.

Millised on teie pere traditsioonid?

Usun, et samad mis teisteski peredes. Sünnipäevalapse ülesäratamine hommikul kaetud laua ja küünaldega. Ühised jõulud. Suvised metsas ja mere ­ääres käigud.

Kas teile meeldiks elada maal või olete pigem linnainimene?

Maal meeldib mulle suvel, aga muidu olen linnainimene. Mulle tundub, et igapäevased argimured võtavad maal nii palju jõudu ja energiat, et muu jaoks enam võhma ei jää. Loodus on minu jaoks küll tähtis. Meeldib Lahemaa metsades kõndida ja mere ääres kivi peal istuda. Tallinnas jälle on väga ilus Kadri­oru park, kus on kena jalutada.

Mis on lemmikaastaaeg?

Kõige rohkem naudin kevadet ja sügist.

Kui oleks vaba nädal, kuhu sõidaksite?

Pariisi, mis on kõige kihvtim koht maailmas.

Milliseid iseloomujooni te inimeses hindate ja millised teile ei meeldi?

Hindan seda, kui inimesel on oma arvamus ja ta julgeb seda avaldada, isegi kui ma sellega ei nõustu. Ei meeldi kahepalgelised inimesed ja need, kes räägivad kõigist ja kõigest halba.

Kui tihti te vendade peredega kohtute?

Mitte nii tihti, kui võiks. Samas tean, et kui peaks vaja olema, on nad alati olemas ja aitavad. Jõulude ajal saame kõik vanema venna Reinu juures kokku.

Kas teil on juba aimu, mis pojad jõulukingiks saavad?

Vanem poeg on kirglik raamatusõber, talle on hästi lihtne kinki teha. Küllap ta saabki suure hunniku raamatuid. Noorema poja jaoks on parim kink legod, mis talle väga meeldivad.

 


PIRET RAUD

  • Temalt on ilmunud lasteraamatud „Kataleena isemoodi juuksed” 1995; „Ernesto küülikud” 2004; „Sanna ja salakütid” 2005; „Printsess Luluu ja härra Kere” 2008, „Härra Linnu lugu” 2009; „Tobias ja teine B” 2010; „Emma roosad asjad” 2010; „Natuke napakad lood” 2012; „Kolm soovi” 2012; „Teistmoodi printsessilood” 2013; „Roosi tahab lennata” 2013; „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” 2014; „Kõik võiks olla roosa!” 2015; „Emili ja oi kui palju asju” 2015; „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” 2015; „Trööömmmpffff ehk Eli hääl” 2016.
  • Ta on saanud lastekirjanikuna Eesti kirjanduse aastapreemia kolmel korral (2005, 2008, 2015) ning illustreerinud üle 40 raamatu, mis on võitnud raamatukunsti konkurssidel arvukalt auhindu kodu- ja välismaal.
  • Tema raamatuid on tõlgitud inglise, itaalia, saksa, prantsuse, jaapani, hispaania, vene, poola, ungari, albaania, läti ja leedu keelde.
  • 2016. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi.