PISA 2015: Eesti põhikool on Euroopa parim

6. detsembril avalikustati PISA 2015 tulemused, mille puhul andsid HTM-i asekantsler Mart Laidmets, minister Mailis Reps ja Innove peaspetsialist Gunda Tire Tõnismäel ajakirjanikele pressikonverentsi. Foto: Raivo Juurak

Eesti 15-aastaste noorte PISA testi tulemused on parimad Euroopas ning kõige tugevamate seas maailmas.

Samuti on Eesti tippsooritajate osakaalult maailma tugevaimate riikide hulgas. PISA 2015 keskendus loodusteadustele, lisaks testiti õpilaste teadmisi matemaatikas ja funktsionaalses lugemises.

Eesti 15-aastaste noorte loodusteaduste ehk bioloogia-, geograafia-, füüsika- ja keemiateadmised ning -oskused on maailmas tipptasemel, olles Euroopas esimesel ning maailmas kolmandal kohal. Varasemast rohkem on meil loodusteadustes tippsooritajaid, kes suudavad lahendada väga keerukaid ülesandeid – kokku 13,5 protsenti, samas kui OECD keskmine on 8 protsenti. Euroopa riikidest on Eestis kõige vähem madalate oskustega õpilasi – üle kahe korra vähem teiste riikide keskmisest.

Matemaatikateadmistega jagavad Eesti noored Euroopas Šveitsiga teist kohta ning maailmas on nad üheksandad. Pea 90%-l Eesti noortest on vähemalt matemaatika baasteadmised, millega kuulume parima viie riigi hulka.

Eesti õpilaste funktsionaalne lugemisoskus on Euroopas kolmandal ning maailmas kuuendal kohal. Tippsooritajaid on üle 11,1 protsendi, millega oleme ületanud aastaks 2018 seatud strateegilise eesmärgi. Märkimisväärne on, et poiste ja tüdrukute lugemisoskuse erinevus on eelmise PISA testiga võrreldes enam kui kolmandiku võrra vähenenud.

PISA uuringu põhjal on Eestis lapse sotsiaalmajandusliku tausta mõju tema tulemustele üks väiksemaid maailmas.

Eesti kool on väga tõhus. Kolmveerand OECD riikide 15-aastastest lastest kulutab nädalas õppimisele palju rohkem tunde kui maailma tipptulemusi saavutavad Eesti õpilased.

Kokkuvõtliku info ja taustamaterjalid PISA 2015 tulemuste kohta leiab haridusministeeriumi kodulehelt https://www.hm.ee/sites/default/files/pisa_kokkuvotlik_infomaterjal.pdf.

Mis on Eesti noorte edu põhjused?

Millega seletada tõsiasja, et Eesti 15-aastste õpilaste tulemused PISA testides aasta-aastalt paranevad? Kindlasti tuleb öelda suur tänu meie õpetajatele. Missugune on aga riigi ja ministeeriumi panus, mida on teinud ülikoolid, kohalikud omavalitsused? Ja mida tuleb teha edaspidi, et hea tase püsiks? Kommenteerivad Maie Kitsing ja Mart Laidmets haridusministeeriumist, Margus Pedaste Tartu ülikoolist ja Gunda Tire Innovest.

Maie Kitsing

MAIE KITSING, HTM-i välishindamisosakonna nõunik:

Aeg-ajalt kuuleb ikka süüdistust, et Eesti riik ei tegevat hariduse heaks mitte midagi. PISA tulemused näitavad nüüd, kui palju on teised riigid seda teinud. Eestis toetatakse koole päris palju. Laulukoorid ja tantsuringid on õpilastele tasuta. Loodusainete huviringid samuti. Koolivõimlate aknad on õhtuti valged ja seal saab käia, kes tahab. Loovust arendavate tasuta huviringide poolest on Eesti kool Euroopas esirinnas.

Seejuures on Eesti OECD riikide hulgas üks vaesemaid, kui Leedu kõrvale jätta. Meil maksab riik ühe põhikoolis käiva õpilase kohta 66 000 USA dollarit aastas, Leedus on see summa veel väiksem, pisut üle 49 000. Samal ajal maksab Soome üle 100 000, Luksemburg üle 190 000 dollari. Siin on üks põhjus, miks Eesti on OECD hinnangul maailmas näidisriik: meie õpilaste head tulemused on saavutatud suhteliselt vähese ressursiga. Seda ressurssi on kasutatud arukalt. Meil saavad vaesusriskis perekonnad juba enne lapse kooliminekut toetust. Lasteaias vabastatakse need lapsed näiteks kohamaksust. Koolis on kõigile lastele tasuta lõuna ja õppevahendid. Nõrgemate tulemustega õpilased saavad elada õpilaskodus, kus kõik on tasuta. Nagu ka koolibuss ja arstiabi.

Kui lapsel on hariduslik erivajadus või õpiraskused, tuleb talle tasuta appi koolipsühholoog, eripedagoog või logopeed, kas koolis või Rajaleidja nõustamiskeskuses. TALIS 2008 näitas, et õpetaja januneb hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamise koolituse järele. Järgmisel perioodil pakuti meil Euroopa sotsiaalfondi raha eest just selle temaatika koolitust – tasuta. PISA testi tegid ju kaasa ka kõik õpiraskuste ja käitumishäiretega õpilased, ainult lihtsustatud õpekava järgi õppivad noored jäid kõrvale.

Kõik see ongi loonud ka rasketest oludest tulnud lapsele võimaluse teistega võrdselt õppimisele keskenduda, andnud neile võrdse juurdepääsu haridusele ja taganud head tulemused nii Euroopa kui ka maailma mastaabis.

Mis saab edasi? On vaja vähemalt säilitada haridusse suunatud ressursside senine tase, võimalusel seda aga suurendada. Näiteks õpetajate palka on vaja kindlasti tõsta. Teiseks on vaja õpilase tugisüsteeme hoida ja parandada, et kõigil õpilastel oleks jätkuvalt võrdsed võimalused oma potentsiaali maksimaalselt välja arendada. Me ei tohi minna andekate laste eelisarendamise teed. Eesmärgiks peab jääma endiselt kõigi õpilaste võimekuse väljaarendamine.

Saavutatud head tulemust peame võtma väga rahulikult. Kui püüame forsseeritult tipus püsida, võib see laste tervisele kahjulikuks osutuda. Hoiatavaks eeskujuks on siin Aasia riikide õpilased, kes õpivad palju rohkem kui Eesti lapsed ja on üsna kurnatud. Eraharidusse tuleb suhtuda ettevaatlikult, sest kõik lapsevanemad ei saa seda oma lastele lubada. Kui suudame säilitada selle praeguses seisus, on väga hästi.

Loomulikult on ka õpetamise sisu ülimalt tähtis. Peame suutma poisse paremini lugema õpetada, et nad ei peaks seda õppima alles täiskasvanuna. PIAAC-i uuring on näidanud, et Eesti täiskasvanud mehed ei loe naistest halvemini, soolist vahet enam pole. Miks siis peavad poisid koolis tüdrukutest nõrgemad lugejad olema? Lugemisoskus on aga äärmiselt tähtis, sest kõiki õppeaineid omandatakse ju ka lugedes. Lugemisoskus on baasoskus. Kui põhikooli poisid loevad tüdrukutest kehvemini, on poistel kõiki õppeaineid tüdrukutest raskem omandada. Poiste parem lugemisoskus on vaieldamatult Eesti põhikooli kõige suurem väljakutse.

Ehkki Eesti haridussüsteem pakub võrdseid võimalusi kõigile õpilastele, näitab PISA analüüs kahjuks, et meie vene õppekeelega koolid ei kasuta neid võimalusi piisavalt ära. Viiendiku Eesti õpilaste tulemused on sellepärast nõrgemad, et vene koolis õpetatakse teistmoodi. Ressurssidelt on ju kõik Eesti koolid võrdsed. Vene õppekeelega koolides õpetavad isegi kõrgema kvalifikatsiooniga õpetajad kui Eesti koolis, aga magistritase ei näita, kas selle omanik suudab professionaalselt õpetada. Kuidas meie vene õppekeelega koolis tulemuslikumalt õpetada, on PISA üks võtmesõnumeid.

Kui eesti õppekeelega kool suudab õpilaste sotsiaalse tausta erinevusi elimineerida, peab seda suutma ka vene kool. Varasemad uuringud on näidanud, et probleemidega peredest pärit õpilased ei jõua vene õppekeelega koolis teistele nii hästi järele kui eesti õppekeelega koolis. Siin ei saa panna aga kõike ainult kooli süüks. Õpilaste tulemusi koolis mõjutab ka tema vanemate haridus- ja kultuurilembus. Kui vaesed või jõukad lapse vanemad on, see mõjutab tema edukust koolis suhteliselt vähe. Kõige suurem mõju on aga just sellel, kas vanemad väärtustavad haridust ja kultuuri.

Ilmselt määravad just perekonna hoiakud vene õppekeelega koolide noorte eelistusi ka edasise koolitee valikul. Näiteks kutsekool on vene õppekeelega koolides õpilaste hulgas populaarsem kui eesti õppekeelega koolis. Ka rakenduskõrgkooli eelistavad vene koolide noored rohkem. Need eelistused võib panna paika kodu, aga ka õpetaja. Kui kodus ei väärtustata haridust, siis tuleb seda teha koolil. Põhimõte, et iga laps on võimeline, peab kehtima igas koolis, sõltumata õppekeelest.

Mart Laidmets

MART LAIDMETS, HTM-i üld- ja kutsehariduse asekantsler: 

PISA testi seekordsed tulemused näitavad taas, et poistega tuleb rohkem tegelda, eriti lugemises. Teiseks tuleb rohkem tegelda vene õppekeelega kooliga ja sealgi eriti lugemise ja õppematerjalide osas. Soomes on rootsi õppekeelega koolide tulemused mõnevõrra madalamad kui soome õppekeelega koolis, väidetavalt samuti nõrgemate õppematerjalide pärast. Meie vene õppekeelega koolis on väga oluline parandada eesti keele oskust, sest hea eesti keel muudab kättesaadavaks paljud uued õppematerjalid.

Jätkuvalt tuleb tegelda tipptasemel õpilastega. Eelmistes PISA uuringutes oli meil neid vähe, nüüd on juba rohkem. Aga selle nimel on ka vaeva nähtud. Teaduskooli tegevus on võrreldes varasemaga tublisti laienenud ja osalejaid ei ole mitte ainult Tartus, vaid kogu Eestis. Õpilaste fantaasiat on ergutanud telesaade „Rakett 69”, samuti Ahhaa keskus, Energia Avastuskeskus jne. Kõik need on väga populaarsed, lastel on seal huvitav ning see on teinud teaduse ja õppimise õpilastele palju arusaadavamaks ja huvitavamaks. Arvan, et huvi teaduse vastu on suurendanud ka see, et arvuti on väga paljusid õpilasi süvenema ja õppima innustanud, ehkki arvuti mõju pole otseselt veel uuritud. On aga fakt, et arvutimaailm on Eesti lapsele loomupärane kasvukeskkond.

Kindlasti on meie tulemusi mõjutanud uus õpikäsitus ehk õppijakeskne lähenemine. Meil teab iga õpetaja, et lähtuma peab õpilasest ja toetada tuleb ka neid, kellel on soodumus teistest kiiremini edasi jõuda. Paljud koolimeeskonnad on seda põhimõtet juba rakendanud – siit ka edasiminek.

Edu üks põhjus on see, et koolid on autonoomiat juurde saanud. Riik ei käi iga päev koole inspekteerimas. Koolid saavad ise otsustada, kuidas nad midagi õpetavad. Riik jälgib ainult, kas tulemused on head.

Andsin hiljuti intervjuu Rootsi riigitelevisioonile. Nad küsisid, mis on meie PISA edu saladus. Vastasin, et meie ei torma muutustega. Aga samas kogu aeg midagi natuke muudame. Eks nii tuleb ka jätkata. Näiteks ainekavad on meil ülevaatamisel, et koolidele veel vabadust juurde anda. Keskset käsulauasüsteemi ei ole vaja. Autonoomia eripära on see, et kedagi ei sunnita.

Margus Pedaste

MARGUS PEDASTE, TÜ haridusteaduste instituudi professor:

PISA test näitab, et meil on hästi tublid õpetajad ja riiklik õppekava annab neile ka piisavalt vabadust valida just neid õpetamise viise, mis tulemuse tagavad. Aga arvan, et näiteks loodusainetes on hakanud oma mõju avaldama uutel põhimõtetel üles ehitatud ainekavad. Juba 2001. aastal hakati loodusainete valdkonnas minema faktipõhiselt õppelt üle üld- ja ainevaldkondlikele oskustele, hakati tasapisi liikuma probleemide lahendamise ja uurimisoskuste arendamise suunas. Seda üleminekut on hästi toetanud uued õppematerjalid ja õpetajate täienduskoolitus. Eeskujuks on olnud teiste riikide ideed, aga tundub, et oleme suutnud Eestis need laenatud ideed natuke paremini tööle saada. Meie õpetajad on tulnud uute ideedega paremini kaasa.

Meie loodusainete riiklikus õppekavas on õpitulemused sõnastatud valdavalt protsessi- ja probleemikesksetena. See sai alguse 2004. aastal, kui otsustasime bioloogiaõpetajate ühingus, et võtame eeskujuks Inglismaa õppekavad ja muudame ka oma õppekava protsessipõhiseks. Järgmisena koostasime õppematerjalid, õpetajakoolituse, ja nüüd näeme, et see muudatus on hakanud positiivset mõju avaldama.

Mis on protsessipõhine õpe loodusainetes? Me analüüsime, missugused on bioloogia kontekstis peamised looduslikud protsessid, millest õpilane peab aru saama. Näiteks mis on hingamine? Kuidas eri organismid hingavad? Kui erinevaid on inimese, amööbi jne hingamiselundid? Hingamine on üks põhiprotsess, kokku valisime välja ligi 50 põhiprotsessi. Varasemates bioloogiaõpikutes tuli selle asemel omandada ühe aasta jooksul ligi tuhat mõistet. Otsustasime, et ei ole vaja omandada kõiki mõisteid, vaid ainult need, mis võimaldavad keskenduda põhilisele protsessile, sellest arusaamisele. Me pole mõistete omandamisest loobunud, käsitleme neid nii palju, et oleks võimalik põhiprotsessist aru saada.

Põhiprotsessidest valisime välja hingamise, paljunemise, aine- ja energiavahetuse, evolutsiooni jne. Kõik need protsessid on elu tunnused nii loomade, taimede, seente kui ka bakterite puhul. Võtame näiteks paljunemise. Me õpime õistaimede, sõnajalgtaimede, vetikate, sammaltaimede paljunemisorganeid. Ühtedel on eosed, teistel seemned, õied ja viljad, eoskotid ja mida kõike. Õpime neid sel määral, et õpilane saaks aru, kuidas elutingimused on kujundanud elusorganismidel välja erinevad paljunemise lahendused. Nii rõhutame mõtlemist ja loodusest arusaamist. Õpilasel ei ole vaja teada, et on olemas eoskott ja eoskand, vaid et on lahendused, mis aitavad mitmesugustes tingimustes paljuneda. Nii harjub õpilane bioloogiat õppides üldistusi tegema ja lahendusi leidma, kuid seda oskust on tal vaja ka väljaspool kooli. Inimene ise peab ju samuti oma elus kohanema ja loovad ideed uute lahenduste väljatöötamiseks on talle väga vajalikud.

Uurimuslik lähenemine on põhiline, missuguse probleemi või ülesande kontekstis seda rakendatakse, pole nii oluline. Sama põhimõte peaks läbima kõiki õppeaineid. Ei ole mõistlik, kui kirjanduse tunnis on üks ajalugu, ajalootunnis teine, loodusainetes kolmas. Kui asjad ei lähe omavahel kokku, ei tajuta protsesse tervikuna. Ei saada aru, kuidas ühes valdkonnas toimunud muutused tegid võimalikuks või initsieerisid muutusi teistes.

Kuidas edasi minna? Tähtis on, et iga õpilane saaks parima hariduse. Tähtis on, et iga õpetaja tajuks oma rolli selles suures süsteemis. Rõhutaksin aga, et me ei peaks keskenduma ainult oma klassile ja koolile, vaid võtma laiema vastutuse. Meie tugevamad koolid peaksid toetama ka teiste koolide arengut. Näiteks võiks meil olla palju rohkem õpetajate ja koolide õppivaid kogukondi. Sealt edasi saab minna juba rahvusvaheliste kogukondade juurde, rahvusvahelise vastastikuse nõustamise ja toe pakkumiseni.

Eestis on näiteks koolide haridustehnoloogide grupp Facebookis. See on üks koht, kus levitatakse oma häid ideid. Üks haridustehnoloog katsetab oma õpilastega uut ideed ja tulemused on tal head. Ta jagab oma kogemust Facebookis teistega ja teised saavad temalt õppida. Väike hulk õpetajaid juba kasutab selliseid koostöövõimalusi, kuid enamik veel mitte. See on väga suur kasutamata ressurss. Õpetajad saaksid just selliste kogukondade kaudu panustada Eesti kooli arengusse.

Me saame ka õpetajakoolitust tõhusamaks muuta. Tartu ülikoolis tegime kolm aastat tagasi muudatuse, millest loodame palju. Me tõime pedagoogilisse parktikasse sisse mentorid. Juhendaja juhendab pedagoogilisel tasandil, õpetajast-praktikust mentor aitab aga üliõpilastel üheskoos oma kogemusi reflekteerida. See rühm tuleb kokku tavaliselt koolimajas. Õpetajakoolituse üliõpilased räägivad seal, mida nad õppisid sel nädalal ülikoolis, mida nägid koolis praktikal, ja püüavad seda üheskoos süsteemselt reflekteerida, põhjendada, miks üht või teist asja tehti nii või teisiti, kui tulemuslik see oli jne. Nad arutavad, milliseid muid variante tasuks proovida. Mentor on õpetaja-praktik, kes on selle rühma võrdne liige, mitte see, kes noori õpetab. Tema pole see tark, kes ütleb, kuidas asjad peavad olema. Aga tal on kogemused ja ta püüab toetada ka üliõpilasi nende enda kogemustest õppimist, et igaüks leiaks oma tee, mitte ei kopeeriks oma kunagiste õpetajate juba käidud teed. Usume, et sellised ühised arutelud aitavad noortel kiiremini professionaalse õpetaja mõtlemiseni jõuda.

Teiseks on Tartu ülikool Tallinna ülikooliga kokku leppinud, et üldine lähenemine õpetajakoolitusele peab olema mõlemas ülikoolis selline, mis suunab meie õpetajate kujunemist uurivateks õpetajateks. Kui meie eesmärk on uuriv ja analüüsiv õpilane, peame püüdlema selles suunas, et õpetaja ise oleks samasugune. On vaja jõuda selleni, et õpetajad jälgiksid oma professionaalset arengut. Tuge pakub neile õpetaja uus kutsestandard, mille alusel on võimalik oma tööd süsteemselt analüüsida.

Mitmes koolis, näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumis, ei piirdu õpetajad õpilaste uurimistööde juhendamisega, vaid teevad ka ise uurimusi, eelkõige oma õpetamise viiside kohta. Küsimusteks on olnud, kuidas mõjutada õpilaste hoiakuid jms.

Meie tänased õpetajad on väga tublid, kuid vajame ka õpetajate järelkasvu. PISA testist selgus paraku, et ainult 1,5 protsenti 15-aastastest mõtleb õpetajaks saamisest. Nii saaksime juurde 65 uut õpetajat aastas. Sellest arvust piisaks, kui need 65 töötaksid koolis umbes sada aastat. Tähendab, peame mõtlema, kuidas õpetamine õpilastele põnevamaks muuta. Mõnes gümnaasiumis on võtnud õpilased oma praktilise töö teemaks õpetamise. Nad on andnud nooremate klasside õpilastele järeleaitamistunde ja uurinud, mis töövõtted on kõige paremini toiminud. Nad on uurinud, kuidas nad ise õpivad ja mis õppeviisid on neile kõige paremini sobinud. Märkimisväärne on aga see, et mõned õpilased on uurinud ka seda, kuidas nende õpetajad neid õpetavad. Selliseid õpilaste pedagoogilisi uurimusi võiks olla rohkem, sest see võib tekitada õpilastes huvi õpetaja elukutse vastu.

Gunda Tire

GUNDA TIRE, Innove peaspetsialist (PISA):

PISA uuringutes on muuhulgas välja toodud, missugused õppemeetodid on olnud eri maades efektiivsed. Selles osas on ka mõningaid üllatusi. Näiteks on madalamad nende riikide tulemused, kus on kasutatud palju uurimisõpet, mida meil just arendatakse. PISA näitab, et neile, kes tahavad väga süveneda, uurimuslik õpe sobib, kuid mitte kogu klassile. Teiseks üllatab mõnevõrra, et integreeritud õppeaine science pole ennast tihti õigustanud. Keemia, füüsika, bioloogia ja geograafia eraldi õppeainetena õpetamine on olnud paljudes maades tulemuslikum. On ka maid ja koole, kus õpilastele pidevalt tagasiside andmine ei ole õppe tulemusi parandanud. Palju tagasisidet ei ole olnud hea. Arvuti kasutamisega õppeprotsessis on sama asi – liiga palju arvutit ei ole enamikus maades õppetulemusi parandanud.

Milles on probleem, seda on vaja lähemalt uurida. Kuid uute õppemeetodite puhul on väidetud ka seda, et tihti ei osata neid õigesti rakendada. Näiteks Inglismaal tõdetakse, et rühmatööst on saanud õppimise asemel lihtsalt jutuajamine, millest õpilased mitte midagi ei õpi. Teisalt on mõned teistes maades ebatõhusaks osutunud õppeviisid Eestis hästi töötanud. Moraal on see, et teistelt maadelt midagi õppides või üle võttes tasub olla väga ettevaatlik.