Algaja koolijuhi päevik: Meie kooli brändrahn

20. jaan. 2017 Indrek Lillemägi Emili kooli direktor - Kommenteeri artiklit

Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et sain eelmisel reedel ühelt Emili lapsevanemalt kirja, mille pealkirjas oli ainult lapse nimi. Olin pikast tööpäevast väsinud ja miski tekitas tunde, et kiri on ebamugav.

Otsustasin sülearvuti kaane kinni lüüa ja lugeda kirja hiljem. Kui probleem oleks pakiline, võinuks vanem helistada. Küll siis kannatab homse või suisa esmaspäevani ­oodata – võin reede õhtu vabaks võtta küll, ekraanid sulgeda ja mõnusalt lugeda.

Läksin kööki, panin teevee keema, aga miski oli südamel. Olen endale pidevalt rõhutanud, et probleemide lahendamine on normaalne osa tööst. Kui töötada sprottide karpi panijana, ei saa iga kala peale ehmatada. Aga vahel ma ikkagi ehmatan, pean veel õppima. Mõistsin, et kui ma kirja kohe ei loe, jääb see terveks õhtuks piinama, ja otsustasin arvuti uuesti lahti teha. Kümme minutit, mitte rohkem – vastan ära ja siis naudin õhtut! Etteruttavalt võib öelda, et veetsin kirjaga rohkem kui pool tundi.

Samal päeval esitles EAS uut Eesti brändi. Lugesin uudist kiiruga ja ehmatasin nagu ilmselt enamik inimesi. See roheline plönn peab olema nali! Päris tõsiselt, peast käis läbi mõte, et olen sattunud libauudise otsa. Pealegi: kas Eestit ikka iseloomustavad kõige paremini sõnad „avatud”, „tark” ja „toimekas”? Kas need pole sisutühjad või suisa väärad? Bränd peaks olema midagi, mis eristab, mis tõeliselt iseloomustab ja oma lugu räägib. Kui loodud kodulehte süvenesin, sain muidugi aru, et rändrahn pole üldse Eesti märgiks mõeldud, ja märkasin disainitöö häid vilju.

Siiski tuletas rändrahnusaaga meelde, kui oluline on ületada kommunikatsioonikuristik. Ja selle kuristikuga kohtub õpetaja klassiruumis ning lastevanematega suheldes, direktor kollektiivi juhtides, oma kooli esindades, haridusministeerium avalikkusega kõneldes. Ja päris tihti jäävad kuristikud ületamatuks: lapsed ei usalda õpetajaid, lastevanemad hoiavad eemale, juhte ei sallita, koolide edusamme ei märgata, hariduspoliitikuid ja -ametnikke peetakse muiduleivasööjateks. Nii protestitakse haridusministeeriumi ees rollimängude vastu, ei toetata õpetajate palgatõusu, ei taheta kooli tööle tulla või tuntakse, et kool on vangla. Disainimeeskond võib olla parimate ideede ja kavatustega, kuid tähendus sünnib vastuvõtja peas.

Kaua mul aga EAS-i tööle tähelepanu ei jagunud. Avasin Emili kodulehe, Facebooki seina ning õppekava, peas ainult üks mõte: „Mis on meie rändrahn ja kolm tühja sõna?” Muidugi ongi vaja endast hästi rääkida ning positiivseid lugusid jagada. Olukorras, kus suur osa haridusdiskussioonist on nagunii negatiivse tooniga (koolivägivald, vähe õpirõõmu, palju kodutöid, tööturu uued vajadused), pole mõtet iga ebaõnnestumist üle linna kuulutada. Samas tahaks oma koolist rääkida nii, et suurest pingutusest ei paistaks välja vaid roheline rändrahn või ebausutav ilukõne.

Jagasin mõtteid kolleegiga, kes rahustas ja tuletas meelde, kui palju meil tundides külalisi käib, kui palju lapsed väljaspool kooli õpivad, kuidas me lastevanemaid kaasame või lastega koos eesmärke seame ja õppetööd planeerime. Ta mainis veidi prohvetlikult, et peame lihtsalt südamega tööd tegema, klassiuksed pärani hoidma ja küll siis kooli maine kujuneb – Eesti on pisike.

Olin eriti õnnelik, kui mõistsin, miks ta välisest muljest hoolib. Oluline pole meie kooli maine võrreldes teistega, vaid haridussüsteemi, haridusuuenduse ja õpetaja rolli tõsiseltvõetavus laiemalt. See, mis Eesti koolist välja paistab ja kasvab, kõnelebki meist.

Nüüd aga tagasi reede õhtusse: veetsin kirjaga rohkem kui pool tundi. Ma ei osanud aimata, et selles on vastus mu Eesti ja Emili märgiga seotud küsimustele. Veel enam – selles kirjas oli kogu Eesti kooli bränd. Sain enda ehmatuse üle naerda, sest kiri algas lausega „tahan anda teile natuke tagasisidet ja teid kiita ja innustada”. Seejärel oli lapsevanem emotsionaalselt kirjeldanud, kui toredaid asju tema laps kodus meisterdab ja kui toredaid lugusid jutustab.

Kiri lõppes lausega „Tänan teid ja loodan, et tajute ise ka, kui ägedat rolli nende väikeste inimeste maailmas mängite!”. Ma ei saanud naeratust terve õhtu jooksul näolt. Mõistsin, et vähemalt ühe suure kuristiku oleme ületanud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!