Algteadmised, molekulid ja „keemiavaba maailm”

28. jaan. 2017 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit

Erkki Truve. Foto: Kalev Lilleorg / Õhtuleht / SCANPIX

 

Õppeainete praktilise ja teoreetilise poole ühendamine on olulisem kui õppeainete kunstlik integreerimine,” arvab molekulaarbioloog, TTÜ keemia ja biotehnoloogia instituudi professor Erkki Truve.

Neile, kes räägivad tervislikkuse sildi all „täielikult keemia- ja geenivabast toidust”, mõjuvad molekulaarbioloog Erkki Truve väljaütlemised nagu punane rätik härjale. Näiteks on ta öelnud, et rohkem GMO-sid peaks jõudma laborist kasutusse, või et mitmed looduslikud ühendid, näiteks seenetoksiinid, on palju mürgisemad kui sünteetilised säilitusained ja taimekaitsevahendid. Igal juhul võivad tema sõnu pidada julgeteks või lausa tagurlikeks need, kellel puuduvad keemia ja bioloogia põhiteadmised.

Ta rõhutab, et inimesed, kellel jäävad õppeainetes algtõed omandamata, kipuvad looma ainevaldkondade vahel seoseid, mis on väga kummalised ja tihti väärad. Seetõttu suhtub ta väga kriitiliselt viimase aja trendi pedagoogikas – eemaldada õppekavadest õppeained ja asendada need eri õppeainetest kombineeritud tundidega.

TTÜ keemia ja biotehnoloogia instituudi professor Erkki Truve, kus teil huvi bioloogia vastu tekkis – koolis või kodus?

See huvi ei tekkinud kindlasti molekulaarbioloogiast, vaid asjaolust, et veetsin lapsena suved Lahemaal – huvi bioloogia vastu tekkis metsas. Kui ülikooli läksin, siis arvasin et hakkan uurima hiiri – mõtlen metsas elavaid hiiri, mitte laborihiiri –, aga Tartus tuli välja, et seal on molekulaarbioloogia uskumatult heal tasemel, nagu Soomes või Rootsis.

Labori seltskond oli samuti väga innustav ja erines paljuski ülejäänud Tartu riikliku ülikooli kaadrist. Seal siis tuligi termin „molekulaar-” sõna „bioloogia” ette.

Praegu räägitakse vajadusest seostada õppeaineid, eriti reaalaineid, n-ö päris eluga. Nii mõnigi meenutab koolibioloogiat igava ja hirmutava õppeainena. Kuidas teile tundus?

Meie klassi 32 lõpetanust läksid kolm Tartusse bioloogiat õppima. Olen ilmselt konservatiiv, kui ütlen, et mulle mõjus õudsena uudis, et Soomes kaotatakse eraldi õppeained ja kombineeritakse need mingil segasel viisil kokku. Loodan, et seda ei juhtu, see oleks katastroof!

Õppeainete seostamine on kahtlemata oluline, loomulikult peame näitama, kuidas asjad maailmas omavahel seotud on, aga kõigepealt tuleb selgeks teha algtõed. Need võivad olla teinekord üsna igavad, alates Newtoni seadustest, lõpetades kas või Smithi majandusteooriaga. Koolis on palju seda, mis tuleb lihtsalt pähe tuupida: üldised printsiibid, põhimõtted, seadused, teoreemid … Kui on algteadmised, saab aidata leida seoseid.

Aga kui hakkad asju ja nähtusi seostama, ilma et teaksid algtõdesid, võivad tekkida väga kummalised seosed, ja nii jõuamegi kõiksugu pseudotõlgenduste ja -teadmisteni, mille jube tulemus võib olla näiteks Torusiili joomine. See on suurepärane näide sellest, kui ohtlik on lihtsustamine.

… või „keemiavaba maailm”.

Seda ei ole olemas! Kui väga lihtsustatult võib öelda, et kui füüsika on teadus aatomitest, siis keemia on teadus molekulidest. Olen püüdnud välja mõelda, milline peaks olema keskkond, kus molekule üldse ei eksisteeri − st keemiavaba maailm. Isegi ülikõrge temperatuuriga plasmas moodustuvad molekulid, tõsi küll, ajutiselt, aga keemiavaba maailma pole sellegipoolest olemas.

Kui me joome vett, siis tarvitame me kemikaali. See on vast liigagi labane näide selle kohta, et kõigepealt peavad olema alusteadmised, seejärel saame hakata nende vahel seoseid looma. Kui baas puudub, võivad tekkida täiesti juhuslikud seosed. Seoseid võib luua igasuguseid. Kuna internetis on ühtemoodi kättesaadavad nii teadus, pseudoteadus kui ka sihipärane valetamine, on ilma alusteadmisteta võimatu seda kõike kriitiliselt hinnata.

Mida selle „keemiavaba” all siis mõeldakse?

Näiteks suur osa niinimetatud e-ainetest on tegelikult looduslikud – äädikas on ka e-aine, samuti sool ja suhkur. E-de süsteem on kodifitseerimine, et hoiduda pikkadest ja keerulistest kemikaalide nimedest pisikestel pakendisiltidel. Neid on üle tuhande ja loomulikult on nende hulgas sünteetilisi, millest mõned võivad teatud olukorras olla inimese tervisele ohtlikud või kahjulikud. Mõistagi tuleb sellisel juhul taolise aine kasutamist piirata või keelustada. Kui keegi tahab teemasse põhjalikumalt süveneda, siis e-ainete täispikad nimetused ja omadused on internetis olemas. Aga adekvaatse pildi saamiseks on jällegi vaja eelteadmisi.

Üks koll on kahtlemata GMO-d.

Mõnes riigis kulus kolm sajandit, enne kui aktsepteeriti trükipressi või kohvijoomist. Inimesed kardavad intuitiivselt uut, kui ei suuda hinnata sellega kaasnevaid riske. See puudutab tuumaenergiat, isesõitvaid autosid, aga ka GMO-sid.

Mida rohkem on alusteadmisi, seda lihtsam on riske hinnata. Seega on see osaliselt hariduse küsimus, kui räägitakse geenitoidust. Samas on GMO-de vastu olemine omaette äri, nagu ka GMO-de poolt olemine võib lobistidele olla äri, mitte teadus, nagu geneetikaga tegelevatele teadlastele.

GMO-d ei ole erand. Inimesel on eriline suhe kõigesse sellesse, mida ta sööb. Sellesse, mida alla neelatakse, suhtutakse palju suurema tähelepanuga kui väetistesse põllul või droonidesse, mis võivad majja sisse lennata. Seetõttu räägitaksegi GMO-dest kohati väga emotsionaalselt.

Tundub, et kõik uus tekitab probleeme, kui sellega ei kaasne koheselt meelelahutuse aspekti. Mõnutunde aspekt on see, tänu millele võtsime kohe omaks arvutid ja mobiiltelefonid, kuigi nende kasutamisega kaasneb lõputu arv riske. Kui asja kasutamise või tarbimise juures ei teki meelelahutuslikke või positiivseid hetkeemotsioone, hakkame seda kartma. Meile meeldib meelelahutus ja mäng, aga bioloogia seda kuigi palju ei paku. Seetõttu on muudatusi keemias ja bioloogias palju raskem aktsepteerida kui näiteks IT-s.

Aga ühendame siis keemia ja bioloogia IT-ga, teeme need eluliseks ja huvitavaks!

Seda kõike võib ja peabki tegema, aga selle juures ei tohi jääda omandamata teadmised selle kohta, et keemia uurib molekule ja molekulivaba maailma pole olemas, nii nagu pole ka geenivaba elu. Õhinapõhisest õppest on kergem rääkida kui seda ellu viia, sest see eeldab ka õpetajakoolituses palju muutusi.

Kas üks õpetaja saab olla pädev mitmel alal?

Arvan et keemia- ja bioloogiaõpetajad, aga ka füüsika- ja matemaatikaõpetajad orienteeruvad üksteise ainevaldkonnas päris hästi. Põhimõtteliselt võib inertsiseadust ka kehalise kasvatuse tunnis kaugushüppe näitel selgitada, aga tegelikult on oluline esiteks see, et laps õpiks hüppama, ja teiseks see, et ta inertsiseadusest aru saaks. Nende õpetamist saab ühendada, aga ma ei ole kindel, et laps peab neid ühel ja samal ajal õppima.

Eesti ülikoolideski on ühendatud loodusteaduslikke suundi n-ö ühe mütsi alla. Kas sellel on administratiivne või teaduslik põhjendus?

Sellest aastast on ka TTÜ-l uus struktuur. Siin hoones (Akadeemia tee 15 – toim) oli varem kaks instituuti – geenitehnoloogia- ja keemiainstituut –, nüüd on üks. Peahoonest kolime selle aasta jooksul siia ka toiduainete instituudi. Need kolm endist instituuti moodustavad keemia ja biotehnoloogia instituudi. Arvan, et see on õige samm, sest tegeleme sarnaste asjadega, ja tudengitel, eriti rebastel, ei pruugi olla alati kohe päris selge, mida nad tegelikult õppida ja teha tahavad. Nüüd, kui keemikud, molekulaarbioloogid ja toiduteadlased alustavad kõik ühise õppekavaga, tekib neil suurem valikuvõimalus.

Sellised ühendamised on kasuks, samas on tõsi, et Eestis tehakse struktuurimuutusi paraku ka lihtsalt muutuste pärast. Olen nõus „Alice Imedemaal” jänesega, kes ütles, et paigal seismiseks peab väga kiiresti jooksma, aga ma ei ole kindel, et jookseme alati õiges suunas.

Kuidas on õpetajate puudus ühelt poolt ja teisalt laborite puudus koolis avaldanud mõju noorte keemia- ja füüsikateadmistele?

Praktilise ja teoreetilise poole ühendamine on olulisem kui õppeainete kunstlik integreerimine. Oluline on asju oma silmaga näha. Vanasti oli igas bioloogiaklassis akvaarium taimedega, olid ka mikroskoobid, mille abil sai vaadata, kuidas kloroplastid rakus liiguvad. Nii tekkis arusaam elusast rakust. Või kui keemias segasid kaks ainet omavahel kokku, sai näha reaktsiooni.

Teine pool on käeline oskus. Laborite sisustamine koolides on kulukas ja kui on valida klassiruumide sisustamise ja näiteks õpetajate palga tõstmise vahel, valitakse tavaliselt viimane. Seadmete hankimiseks on vaja sihtotstarbelist rahastamist. Viimase 15 aasta jooksul on kulutatud palju raha teaduslaborite sisustamiseks ja need on Eestis maailmatasemel, õppelaborite sisustamiseks on aga eraldatud väga vähe raha ja see on olnud nii üldise koolihariduse kui ka kõrghariduse suur probleem. Paljudes õppelaborites valitseb 19. sajand!

Kas ka tänapäeval, uuesti alustades, valiksite sama valdkonna?

Oleksin läinud nooruses võib-olla ajalugu õppima, kui poleks olnud Nõukogude Liitu. Aga ikkagi selleks, et teadlaseks saada.

Teadlastel on praegu kogu maailmas rasked ajad, õigemini Euroopas, aga ka Põhja-Ameerikas, kus on teadlaste töökohti viimasel ajal palju kadunud. Teadlasele ei ole kindel töökoht tagatud, tema elu ei ole stabiilne nagu mõne muu elukutse puhul.

Globaliseerumine on toonud kaasa palju muutusi ja probleeme ning teadus on üks koht, kust on hakatud raha kokku hoidma. Samas teavad kõik, et see on rumal, sest igasugune analüüs näitab, et kui sa teadusesse rohkem investeerid, siis tootlikkus kasvab, mis Eestis on ju meie majanduse karjuvaim väljakutse. Ikkagi püütakse aga just teaduse arvelt kokku hoida, kuna teadlasi on vähe, ja seega taoline kokkuhoid valimistulemusi eriti ei mõjuta. Teadlaste arv Euroopas ja Põhja-Ameerikas väheneb, samal ajal kui mitmel pool mujal see kasvab.

Aga kindlasti tuleb aeg, kui hakatakse jälle rohkem teadusesse panustama, sest muidu kaob konkurentsivõime. Mina hakkaksin kindlasti uuesti teadlaseks.

 


Erkki Truve on lõpetanud 1988. aastal Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna geneetikuna cum laude. Ta on töötanud põhiliselt TTÜ keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadurina ja geenitehnoloogia instituudi professorina. Aastatel 2010–2015 oli ta TTÜ teadusprorektor.

Allikas: Eesti teadusinfosüsteem

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!