Anonüümsuse kaitseks

13. jaan. 2017 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar

Heiki Raudla

Anonüümsust on püütud meedias ikka vältida ja vähendada nagu umbrohtu peenralt. Mõtlen lugude anonüümseid („anonüümseks jääda soovivaid”) allikaid ja pseudonüümide all kirjutavaid või nimetuid netikommentaatoreid, kelle sõnum on pahatihti nii mürgine ja isiklik, et tekitab tervisehädasid. Need on emotsionaalselt tasakaalutud ega räägi n-ö asjast. Arvan ka üldiselt, et see, kes ei julge õige nime all oma seisukohta välja öelda, ärgu parem üldse öelgu.

Ometi tundub vahel, et anonüümsust on vaja kaitsta, vähemalt teatud esitusviisi puhul. Kuidas ma muidu teaksin, et suur osa õpetajatest otsustas jõulude ajal kirikusse mitte minna! Või et õpetajad ­ootavad uuelt valitsuselt esmajoones palgatõusu; või et kõigest ühe protsendi õpetajate arvates on HEV-laste õige koht erikoolis. Kuidas ma muidu teaksin, et peaaegu pooled õpetajatest töötavad ka koolivaheajal või osalevad täiendkoolitusel ning et kõigest kümnendik käib reisimas. Huvitav on teada, et viiendik õpetajatest õpetab koolis üle viie õppeaine ja viiendik käib tööl rohkem kui 25 kilomeetri kaugusel kodust.

Seda kõike olen saanud teada Õpetajate Lehe veebiküsitluse tulemustest, mis on anonüümsed, näidates üksnes vastanute arvu ja protsenti, mis üks või teine vastus vastuste koguarvust hõlmab. Trendid on selged, vastusevariantide populaarsus selgesti eristatav ja võrdseid tulemusi on vähe. Muidugi võib öelda, et sellise veebiküsitluse puhul ei saa rääkida sihtrühma representatiivsusest, sest juhuslikke vastuseid ei saa võrrelda valimiga.

Muidugi ei ole tegemist uuringuga, selleks meie veebiküsitlus ei pretendeerigi. Veelgi vähem annavad uuringu mõõdu välja aga ajakirjanduslikud artiklid, kuigi nendes peaks olema esindatud (hea ajakirjandusliku tava järgi) mitu allikat ja eri osapooled. Uuringuni ei küüni uuriv ajakirjandus. Ometi võib iga lugu, ka ühe allikaga kirjatükk tekitada ühiskonnas laineid, mis paisuvad vahel isegi tsunamiks.

Konkreetselt identifitseeritavate allikate puhul valitseb aga lahmiva subjektiivsuse kõrval teine, veelgi hullem oht – nende sõnade põhjal võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Et kõik hundid on söönud ja lambad terved – kardetakse, et kriitiline repliik võib tuua kaasa sanktsioonid, muuhulgas töökaotuse. Eks see ole ka põhjus, miks kerkib nii mõnelgi „vaikima sunnitud” inimesel ühtäkki viha nii suureks, et väljendub rämeda netikommentaarina.

Seega on mõttekas lasta auru välja väiksemate jagude kaupa ja siis, kui pea selge, näiteks arvamuslugudena või vastates veebiküsitlustele.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Anonüümsuse kaitseks”

  1. Luule ütleb:

    Anonüümsusel on häid külgi tõesti. Kui kommenteerija ei ole just doktori kraadiga või muidu võimupeeglist vastu vaatav, võib juhtuda, nagu kaklust lahutava kodanikuga, kes saab ise peksa, vaatamata heast tahtest. Ka purelevate koerte vahele ei tasu minna. Luule kirjutab tavaliselt siis, kui selles arvamuses on isiklikku kogemust, mida teised ei pea ega suuda alati mõista, mõned ehk aga siiski leiavad mõttekaaslust. Juba mõnda aega olen tahtnud Doktor Normani poole pöörduda, et aita, kallis doktor. Mõnikord ta vilksatab kirjapildis, aga tema kogemused on ometi kuldaväärt. Alles ühes hiljutises kommentaaris oli suur tahtmine teda appi kutsuda. Usun, et anonüümsus kaitseb ja enamasti just reaõpetajat, kus kogukonna mõnel liikmel võib olla raskusi rahumeelse mõtlemisega. Kool ikka ka natuke saladuslik “nõiaköök”, kõike ei ole võimalik laadaplatsile tuua.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!