Eneseregulatsioon, üks olulisemaid märksõnu

20. jaan. 2017 Karl Kello toimetaja - 1 Kommentaar

Katrin Saks: „Teadlase jaoks on oluline olla nähtav rahvusvahelisel areenil. Seetõttu sa loed kogu aeg inglise keeles, kirjutad inglise keeles, aga eestikeelset kokkuvõtet tehes oled probleemi ees, sest sageli puuduvad head terminid. Oma uuringu käigus olin kontaktis TLÜ kasvatusteadlastega, arutasime ja otsisime kõige sobivamaid vasteid. Leppisime küll ühes vastes kokku, aga ma ei ole senini kindel, et see on kõige parem. Ka tegevõpetajad ütlevad, et see pole päris see.” Foto: TÜ

Katrin Saks kaitses eelmise aasta septembris Tartu ülikoolis doktoritöö „Supporting Students’ Self-Regulation and Language Learning Strategies in the Blended Course of Professional English” („Üliõpilaste eneseregulatsiooni ja keeleõppestrateegiate toetamine kombineeritud õppe keskkonnas erialases võõrkeeles”. Juhendaja prof Äli Leijen, TÜ; oponent prof Karey Yuju Lan, National Taiwan Normal University).

Doktoritöö kokkuvõttest on lugeda, et kognitiivsed õpistrateegiad on seotud õpitulemustega kõigi keelepädevuste (lugemine, kuulamine, kirjutamine, rääkimine) lõikes ja et tugevaimat mõju avaldavad neile pädevustele aktiivse keelekasutuse strateegiad.

Asi tundub olevat justkui päevselge, aga mis selle taga tegelikult peitub?

Katrin Saks: Et mitte väga sügavale teooriasse minna: minu uuringus oli kaks poolt: keeleõppestrateegiad ehk need tegevused, mida inimene rakendab võõrkeelt õppides, ja teine pool eneseregulatsioon ehk siis, kuidas ta korraldab oma õppimist – kuidas planeerib, kuidas hindab oma edukust, see on otsekui pealtvaade oma õpitegevusele. Uute sõnade õppimisel kasutavad inimesed mitmesuguseid võtteid: kes kordab omaette, kes visualiseerib pildi silme ette, kes kirjutab sõnu kümme korda läbi, need ongi eri strateegiad. Afektiivsed keeleõppestrateegiad on võtted, mis aitavad oma tunnetega toime tulla. Mõni inimene kardab väga teiste ees kõnelda, eriti võõrkeeles. Õpetaja palub vastata, ta läheb krampi ega suuda sõnagi öelda. Kuidas sellest barjäärist üle saada? Kasutades afektiivseid strateegiaid: hingab rahulikult, ütleb alguses ainult ühe sõna, julgustab ennast, kiidab ennast …

Teooriad pakuvad nendele strateegiatele mitmeid jaotusi, aga meie leidsime ühe uue grupi ehk siis aktiivse keelekasutuse strateegiad. Minu meelest on just neis meie õppijad väga tugevad. Nad naljalt ei karda – ei karda keelt kasutada, ei karda suhelda, ei karda küsida, kui midagi ei oska. See oli uuringus väga põnev leid.

Üks olulisemaid märksõnu minu töös on eneseregulatsioon. Seda terminit mõistetakse eri koolkondades erinevalt, mina lähtusin n-ö akadeemilisest eneseregulatsioonist, s.o kuidas õppija reguleerib oma õpitegevust. Ka elukestva õppe strateegia kontekstis tulevad sarnased terminid sisse – enese­regulatsioon on oluline ennastjuhtiva õppija tekkeks. Õpetades lastele eneseregulatiivseid võtteid, suudavad nad pärast kooli loodetavasti ise juhtida oma õpitegevust ja karjääri.

Teoorias on asi ilus ja arusaadav, aga mis saab reaalse eluga kokku puutudes – inimene on ju põhimõtteliselt laisk?

Eneseregulatsioon on selline mõiste, mida ei saa laiendada õppija suhtumisele õpiprotsessi laiemalt, kuna see on tihedalt seotud motivatsiooniga. Näiteks kui mul on suur huvi ja motivatsioon õppida füüsikat, reguleerin ma oma õpitegevust perfektselt. Kui aga ajalugu mind üldse ei köida, teen ainult miinimumi – seal on minu eneseregulatsioon väga madal.

Reguleeritakse ju mingeid masinaid, aga see selleks. Eneseregulatsioon ja motivatsioon peaksid ilmnema justkui alateadlikult …

Loomulikult, palju toimubki nii, et me ei teadvusta seda. Meil on huvi – tore, lähme ja teeme. Me ei mõtle, et nüüd reguleerime oma tegevust. Ka õpetajail, kui räägime eneseregulatsioonist või metakognitsioonist vmt, lähevad tihtipeale silmad suureks, et mis see veel on, pole kunagi kuulnud. Aga kui lahti rääkida, siis öeldakse: aga me teeme seda ju iga päev. Oluline ongi siinjuures see, et õpitegevuse reguleerimine oleks teadlik ja teadvustatud. Mida teadlikumalt suudame oma õpitegevust juhtida ja õpilasi toetada, seda paremad on õpitulemused.

Siinkohal ilmneb jälle seesama eestikeelsete mõistete/vastete probleem – vahest saaks laps lihtsamini aru ja õpetaja ka võib-olla …

See on tõsi. Aga õnneks on meil selline tore ajakiri, küll veel üsna noor, nagu Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Selle üks põhifunktsioone ongi edastada Eestis tehtava teaduse tulemusi just eesti keeles. Kui Eesti koolid, Eesti õpetajad ka selle ajakirja üles leiaksid, saaksid nad päris palju tuge oma tegevusele ja mõtetele.

Maailmas on eneseregulatsiooni viimased paarkümmend aastat aktiivselt uuritud, aga meil on sellest suhteliselt vähe räägitud. Õpiprotsessi teadvustamine tähendab ju kontrolli enda kätte võtmist. Õpiprotsessi ei pea kontrollima ainult õpetaja. Ka õpilane peaks suutma oma õpiprotsessi kontrollida ja suunata. Kõigi nende metakognitiivsete võtete kaudu saab õpetada last seda tegema. Põhiprobleem ongi minu meelest selles, et õpitegevuse toetamine ei ole alati teadlik. Eelkõige peaks sellest olema teadlik õpetaja ja tema kaudu võiks teadmus jõuda ka õpilaseni. Õpilane peab mõistma, miks ta midagi teeb.

Kuidas seda saavutada, kuidas panustada õppijate teadlikkusse?

Mõtiskleda koos lapsega: miks me seda teeme? mis see mulle annab? Meie koolilapsed on drillitud tegema „siitmaalt siiamaale”, täpselt nii, nagu õpetaja ütleb. Ei küsita endalt, miks. Nii ma gümnaasiumis õpetades selle teemani jõudsingi. Mul olid väga nutikad õpilased, tegid alati kõik oma ülesanded kuulekalt ära, aga kunagi ei tekkinud neil küsimust: miks? Ma soovinuks, et nad oleksid oma õpiprotsessi rohkem mõtestanud. Aga noores inimeses ei teki iseenesest sellist mõtlemist, seda peab toetama ja ärgitama. Muidugi, mõneti võivad need küsimused olla õpetajale ebamugavad, sest neile peab ka vastama. Aga võib-olla aitab see ka õpetajal oma tegevust mõtestada: kas kõik see, mida me oma lastelt nõuame, on ikka vajalik? Kuidas see neid edasi aitab? Äkki oleme jätnud midagi olulist tähelepanuta? Need mõtted peaksid olema selgeks mõelnud nii õpetaja kui ka õpilane.

Selline lähenemine peaks toetama kogu õpiprotsessi. Juba põhikoolis on vaja hakata oma õpilasi suunama ja toetama, et neis tekiks oskus oma õpitegevust ise reguleerida. Niisuguse mõttemalliga tuleks läbida kogu haridustee, mitte ainult gümnaasiumis ja kõrgkoolis, vaid ka elukestva õppe mis tahes faasis.

Kui kaua doktoritööd tegite?

Neli aastat. Nominaalajaga suutsin ära teha. See ei ole praegu just väga tavapärane. Mul oli suurepärane juhendaja, professor Äli Leijen, meie koostöö jätkub. Sattusin seltskonda, mida ma varasemast ajast üldse ei tundnud. Tundsin haridusteaduste instituudi suurt tuge. Põnev aeg ja põnev töö, inimesed inspireerisid, mis viga niimoodi teadust teha. Arvan, et olen ka ise ennast ja oma tegevust suhteliselt hästi reguleerinud. Mu üliõpilased oli suurepärane sisend, otsekui katselabor – ma ju näen, mis nende peal töötab, mis mitte; kui kiiresti nad kaasa tulevad. Saan katsetada oma mõtteid, nendega arutleda.

Õpingute jooksul tekkis väga häid kontakte. Näiteks Taivani ülikoolis (Normal University), kust tuli ka minu oponent, tehakse keeleõppes suurepäraseid asju, kasutatakse palju infotehnoloogiat. Maailm on lahti ja võimalusi palju, aga mis enda jaoks parajasti kõige õigem on, ei oskagi kohe öelda. Õnneks ei pea ka järeldoktorantuuri asjus veel otsusega tormama.

Väidetavalt osatakse meil inglise keelt suhteliselt hästi, eriti noorem põlvkond. Kuidas Eesti inimese keeleoskusega lood õieti on?

Ongi väga okei, ütleksin isegi, et sõltumata vanusest. Pigem läheb taseme piir tegevusvaldkondade vahelt. Elu on tekitanud vajaduse osata inglise keelt ja kel vaja, see saab hakkama. Nutipõlvkonnaga on muidugi hoopis teine lugu, nemad elavadki suuresti ingliskeelses infoväljas – elavad oma arvutites, vaatavad filme, kuulavad muusikat ja suhtlusringkond on neil ka rahvusvaheline, keel jääb külge otsekui möödaminnes. Inglise keele õpetaja olla on praegu suur lust, lapsi ei pea sundima, tullakse oma pagasi ja suhtluskogemusega ning panustatakse tundi.

Samas on öeldud, et inglise emakeelega inimesed suhtuvad Eesti tippteaduse inglise keelde kerge allahindlusega, et niisugune kesk­taseme inglise keel …

Ka vanem teadlaspõlvkond saab hakkama, isegi kui nende keel ei ole alati tipptasemel. Valdavalt suheldakse oma eriala piires ja selles ollakse professionaalid. Samas noorema põlvkonna teadlased valdavad inglise keelt väga hästi, paljud on ka praktiseerinud välismaal ja kirjutavad inglise keeles.

Inglise keele tulevikust jätkuva globaliseerumise kontekstis …

Uurijad on ennustanud, et ka inglise keel võib ühel päeval lihtsalt välja surra, eelkõige just selle tõttu, et on võtnud globaalsed mõõtmed. Muidugi, olen oma õpilasi rahustanud, et nende ajal see veel ei juhtu, nii et õppigu rahus edasi. Ladina keel näiteks ongi nüüd ainult teaduskeeleks jäänud, n-ö terminoloogiliselt. Inglise keel ise on nii palju muutunud ja arenenud ning mida aeg edasi, seda kiiremad muutused toimuvad, johtuvalt ülemaailmsest levikust.

 


„Kui oled kogu aeg keele sees, jääb see isegi vastu tahtmist külge”


Katrin Saks on TÜ Pärnu kolledži keelekeskuse juhataja. Inglise keelt õppis ta Pärnu Koidula gümnaasiumis ja Pärnu ühisgümnaasiumis, seejärel Tallinnas pedagoogilises instituudis ja Tartu ­ülikoolis.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Eneseregulatsioon, üks olulisemaid märksõnu”

  1. Laine ütleb:

    Eneseregulatsiooni mõiste, metoodika ja rakendamine ning tulemuslikkus on päris arvestatav võimalus murdeealiste (8. klassis) ja täiesti rakendatav. Pean tõdema, et oli ka tulemuslik ettevõtmine. Olen seda eneseregulatsiooni printsiipi kasutanud ühe oma viimaste õpilaste, klassi kasvatamisel 2001 ja 2002 aastal. Tagasisideks on säilinud klassi almanahh, kus iga õpilane tegi oma kirje selle aasta mõtetest ja tulemustest, kusjuures anti hinnanguid klassikollektiivi ja ka minu kohta. Pealegi jäid püsima edumeelsed seisukohad gümnaasiumi lõpuni ning kinnitust sain ka viimaselt kooli vilistlaste kokkutulekult. Selle õpetuslikuks aluseks oli metoodiline klassijuhatajatele mõeldud raamatuke. Kindlasti võib seda ikka veel leida. Aga nüüd soovitaks Teil, lugupeetud Katrin Saks, uus ja värskem õpetajaid abistav kogumik trükki toimetada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!