Et lasteaednike hääl oleks kuulda
Mõni aeg tagasi sai Õpetajate Leht pöördumise Harjumaa aktiivsetelt lasteaiaõpetajatelt, kes kutsuvad õpetajaid, õpetaja abisid, juhte, kõiki teisi lasteaiatöötajaid ning alushariduse edendamisest huvitatuid astuma lasteaednike liitu.
Kui võrrelda Eesti ja Soome lasteaednike kutseliitu kuuluvust, on erinevus silmatorkav: Soomes kuulub liitu 90%, meil kõigest 4% lasteaednikest, täpsemalt öeldes umbes 7000 lasteaias töötavast inimesest pisut üle 300. Pöördumises on kirjas, et Harjumaa lasteaednike aktiiv loodigi eelmise aasta lõpus just sel põhjusel, et Eesti lasteaednike liidu tegevus on selles piirkonnas olnud seni äärmiselt tagasihoidlik. Liidu tegevuse peamised kitsaskohad on väike liikmeskond ja sellest tulenevalt vähene aktiivsus piirkonniti. Et lasteaednike hääl ühiskonnas kuuldavamaks teha ja oma põhimõtete eest seista, on vaja tugevat kutseühendust.
Mis on põhjus, et nii vähe lasteaednikke soovib kutseliitu kuuluda? Mida liit oma liikmetele pakub? Mida peaks tegema, et suhtumine muutuks? Oma arvamuse ütlevad piirkondade juhid.
Evelin Sarapuu, Ülenurme lasteaia õpetaja, ELAL-i juhatuse liige, Tartumaa piirkonna juht: „Mida rohkem meid liitu kuulub, seda suurem on võimalus oma valdkonda puutuvate otsuste tegemisel kaasa rääkida.”
Evelin Sarapuu
Liikmete vähesus on praegusel ajal paljude kutseühenduste probleem. Olen mõelnud, et 25 aastat tagasi, kui lasteaednike liit loodi, astuti sinna õhinapõhiselt. Nüüd on uus põlvkond peale kasvanud ja ilmselt on vaja neile uuesti liidu olemasolu teadvustada. Sügisest alates on küll 30 liiget juurde tulnud, aga suhtumine, et minust ei sõltu midagi ja mis see mulle annab, on paraku lasteaednike seas valdav.
Ma ei usu, et liitumisel on takistuseks liikmemaks – kolm eurot kuus ei ole palju, pealegi on maksmisvõimalused paindlikud. Küll aga kiputakse lasteaednike liitu ilmselt vanast harjumusest võrdlema ametiühinguga ning sinna kuulumisest oodatakse praktilist kasu – sanatooriumituusikut, kontserdipääsmeid vms. Kui Soome lasteaednike liit ühendab nii ametiühingu kui ka erialase poole, siis Eestis täidab ametiühingu funktsioone haridustöötajate liit. Lasteaednike liit on kutseühendus, mis tegeleb sisuliste ja eriala puudutavate küsimustega ning selle kasutegur on muus: võimaluses infot saada, omavahel suhelda, kogemusi vahetada. See on ka ainus võimalus oma eriala ja valdkonna arengut puudutavas kaasa rääkida.
Liit on jätkuvalt seisnud lasteaiaõpetajate palkade eest, osalenud õpetaja kutsestandardi ning uue alushariduse ja lastehoiu seaduse ettevalmistamisel, kuulunud töörühmadesse, korraldanud koolitusi, seminare, suvepäevi ja ümarlaudu. Kusjuures liidu tegevus on suunatud kõigile alushariduse vallas töötavatele inimestele, mitte pelgalt liidu liikmetele.
Alushariduses on palju lahendamist ootavaid probleeme. Näiteks kaasava hariduse rakendamine lasteaias või tugispetsialistide põud. Täiesti välja töötamata on meie riigis tugiisikute süsteem. Ka lapsest lähtuvat õpikäsitust pole veel päriselt omaks võetud. Endiselt on prioriteet palgateema. Uue valitsuse koalitsioonileppes on küll kirjas lasteaiaõpetajate palgatõusu motiveerimise programm, millega on 2018. aastaks lasteaedadele lisaraha planeeritud 15 miljonit eurot ja 2019. aastaks 20 miljonit eurot. Selle kohta, milline raha jagamise toimemehhanism olla võiks, küsitakse ka liidu arvamust.
On ilmselge, et mida rohkem kuulub liitu liikmeid, seda suurem võimalus on meil otsuste tegemisel kaasa rääkida. Mul on hästi meeles, kui meid 2015. aasta rattaretkel kogutud 27 000 allkirja üleandmise järel kultuurikomisjoni palgaläbirääkimistele kutsuti. Kui meie väidetele enam midagi vastu öelda polnud, argumenteeriti sellega, et esindame nii väikest hulka õpetajaid.
Eda-Mai Tammiste, Alavere lasteaia direktor, ELAL-i Harjumaa piirkonna juht: „Liidu tegemistega ei olda kursis, tähtis on, et info huvitavatest tegemistest ja ettevõtmistest leviks.”
Eda-Mai Tammiste
Leian, et liit on tegutsenud liiga tagasihoidlikult – paljud ei teagi, mida siin täpselt tehakse. Kui ma mõni aasta tagasi liitu astusin, selgus, et Harjumaal polnudki viimastel aastatel suurt midagi toimunud. Seepärast lõime detsembri alguses Harjumaa aktiivi ja ootame lasteaednikke meiega liituma. Mida rohkem meid on, seda kindlam on tunne, et oleme ühe asja eest väljas ja meie otsustel on suurem kaal.
Alavere lasteaiast ei kuulu peale minu lasteaednike liitu praegu mitte keegi. Olen küll majas liidu tegevust tutvustanud, voldikuid ja teabelehti jaganud, aga otsuse teeb inimene ikka ise, liitu astumine on vabatahtlik. Huvipuudus võib olla tingitud ka sellest, et hoolimata tõsiasjast, et 1990. aastate alguses nimetati kasvatajad ümber õpetajateks, ei ole nende palk ega puhkus praeguseni õpetaja väärilised. See paneb lasteaiaõpetajad end väheväärtuslikena tundma. Kooliõpetajate palk sellest aastast tõusis, lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide töötasu oleneb valla võimalustest, hariduspoliitikast ja suhtumisest. Praegu on uuesti lootus tekkinud, aga see lootus on õhkõrn.
Lasteaednike liidu tegevuses pean esmatähtsaks enda nähtavaks ja kuuldavaks tegemist ja oma tegevuse kajastamist. Huvitavat toimub ju palju: suvekoolid, seminarid, konverentsid, ümarlauad.
Jaanuaris on kuues piirkonnas tulemas põnevate teemade ja lektoritega teabepäevad, kus võivad osaleda ka lasteaednikud, kes liitu ei kuulu ja mis on kõigile tasuta. Arvan, et ainuüksi see, kui info huvitavatest ettevõtmistest levib, aitab liitu liikmeid juurde tuua.
Üle peaks vaatama ka liidu põhikirja ja tegutsemise korra. Suvel muutsime põhikirja nii, et liit saab edaspidi ka palgaläbirääkimistel kaasa rääkida. Õppekavasid ja alusharidust puudutavas seadusloomes on koostöös haridusministeeriumiga kaasa löödud kogu aeg – viimati lasteaia ja lastehoiu kontseptsiooni väljatöötamisel. Kõigepealt tuleb piirkondades töö käima panna, sedakaudu saab ka liit tugevamaks.
Maie Roos, Viimsi lasteaedade direktor, ELAL-i Harjumaa piirkonna juhatuse liige: „Palju on dubleerivaid ühinguid, mille vahel lasteaednikud on jagunenud.”
Maie Roos
Lasteaednikud vajavad tugevat organisatsiooni, et oma eesmärkide ja põhimõtete eest seista. Nende hääl on jäänud praegu vaikseks ja passiivseks.
Ilmselt on asi ka selles, et meil on palju dubleerivaid ühinguid, mille vahel ollakse jagunenud – lasteaednike liidule lisaks haridustöötajate liit, alushariduse juhtide ühendus, aineliidud.
Meil on väga tublisid lasteaednikke igas maakonnas. Kuna seaduste väljatöötamise juures esindab meid juhatus, on äärmiselt oluline pidada juhatusega dialoogi.
Ettepanekud ühiste seisukohtade kujundamiseks võiksid tulla lasteaedade poolt. Üheskoos oleme tugevamad ja meid aktsepteeritakse rohkem. Tuleb aru saada, et meie tugevus hakkabki peale igast inimesest, kes praegu lasteaias töötab.
Merit Kvatš, Pärnu Päikesejänku lasteaia vanemõpetaja, ELAL-i juhatuse liige, Pärnumaa piirkonna juht: „Katusorganisatsiooni pluss oleks, et koos on sõnal suurem kandepind ja teatud asju lihtsam ajada.”
Merit Kvatš
Meie õpetajad on töökad ja teevad oma tööd südamega. Paistab, et aega ja energiat põhitöö kõrvalt ühiskondlikusse töösse panustada ei jagu. Paljudel puudub ka usk, et neist midagi sõltub. Samas on just õpetajad need, kes iga päev lastega tööd tehes näevad muudatuste mõju lastele ja tunnetavad seda ka oma nahal.
Liitu kuuludes on meil võimalus oma arvamus välja öelda. Kui me ise oma töö, laste ja iseenda eest ei seisa, kes seda siis tegema peaks! Liit toetab õpetajate erialast arengut, korraldades seminare, koolitusi, ümarlaudu. Mõttevahetused kolleegidega on edasiviiv jõud: saame jagada muresid, rõõme ja oskusi, üksteist täiendada ning toetada. See aitabki meil oma ametit väärtustada.
Samas peab soov liitu kuuluda tulema igaühe enda seest. Oleme vaba ühendus, samas on see ainuke moodus mõjutada meie valdkonna asju meile sobivas suunas.
Soomes on ametiühingu ja kutse pool ühes ühenduses koos, meil see paraku nii pole. Katusorganisatsiooni loomise pluss oleks, et koos on meie sõnal suurem kandepind ja teatud asju lihtsam ajada. Kindlasti võiks see organisatsioon toimida ka ametiühinguna. Piltlikult öeldes oleks see nagu maja, kus on eri trepikojad: alusharidus, põhiharidus, gümnaasiumiharidus, kutseharidus, kõrgharidus. Alushariduse trepikojas oleksid omakorda korterid: juhtide liit, lasteaiaõpetajate liit, õppesuundade liidud. Ja korterites eraldi toad, kus toimetatakse omavalitsuse tasandil. Igas toas aetakse oma asja, kuid suuri, riiklikult tähtsaid seisukohti oleks mõistlik esitada koos.
Kindlasti tuleb edaspidigi kaasa rääkida palga teemal. See ei ole õiglane, kui ühtsetel alustel töötavad inimesed saavad väikeses riigis nii erinevat tasu. Üha rohkem kerkib esile HEV-laste teema. Jätkuvalt on päevakorral miinimumkoosseisude ja eri töökorraldussüsteemide küsimus. Tööd on palju.
Kätlin Kaljas, Räpina Vikerkaare lasteaia õppealajuhataja, ELAL-i Põlvamaa piirkonna juht: „Iga lasteaednik peaks leidma põhjuse, miks oma kutseliitu kuuluda.”
Kätlin Kaljas
Kolleegidega vesteldes olen aru saanud, et palgaküsimusest on õpetajate jaoks veel olulisem nende ameti väärtustamine. Lasteaiaõpetaja töö, mis eeldab kvalifikatsiooni ja riikliku õppekava täitmist, on aastakümnetega väga palju muutunud. Sellest arusaamine tõstaks õpetajate prestiiži ja enesekindlust. Muidugi on tähtis, et ka õpetajad ise end rohkem hindaksid.
Lasteaednike liit saab püstitada olulisi teemasid – olgu see kvalifikatsiooni või tugispetsialistide küsimus, mis on nii õpetajate kui ka juhtide prioriteet. Paraku on liidus liikmeid liiga vähe, kui võrrelda kõigi lasteaias töötavate inimeste arvuga – mõnisada inimest ei saa rääkida tuhandete nimel. Ilmselgelt tekitab killustumist paljudesse liitudesse kuulumine. Kuni me pole ühe mütsi all, liikmeid igale poole ei jätku. Peaksime tegutsema koos.
Põlvamaal toimunud lasteaednike ümarlaual tuli välja, et inimesed ei ole liidu tegemistega ka kuigi hästi kursis. Need peaksid kindlasti praegusest rohkem meedias kajastuma. Liitu astumine on südame ja väärtushinnangute asi, see ei saa olla sunniviisiline. Igaüks peaks endale selgeks tegema, mida see talle pakub, kuidas tema saab panustada ja kaasa rääkida. Inimesi saab innustada põnevate tegemistega. Lasteaednike liidu 25. juubelikonverentsil „Väärtustades eesti lasteaiaõpetajat”, mis toimus aasta lõpus Tartus Eesti Rahva Muuseumis, oli kohal suur hulk õpetajaid, kes liitu ei kuulu. Neid motiveeris osalema just huvitav teema. Arvan, et igaüks, kes on südamelt lasteaednik, leiab põhjuse, miks oma kutseliitu kuuluda. Kui mõelda, et haridus on praeguse valitsuse üks prioriteetidest, oleme järelikult suutnud endast märku anda.
Austatud lasteaedade õpetajad!
Demokraatlikus ühiskonnas ei ole töövõtjal teist võimalust oma õiguste kaitsmiseks, kui KOONDUMINE KUTSELIITU. Olete täiesti õigel teel! Sama probleem on Eesti koolide õpetajatel – meil pole (teatud põhjustel) õnnestunud luua tugevat (enamikku õpetajaid haaravat) KUTSELIITU…
Selle tegid meile üle 15 aasta tagasi selgeks ka Soome õpetajad. Makstes 1 protsendi palgast iga kuu kutseliidule, on võimalik juristide abil sõlmida tõelisi TÖÖLEPINGUID ja kaitsta oma õigusi ka muus vallas… Meie vaesuse puhul ei taha õpetaja aga loobuda isegi 5-10-st eurost kuus, mõistmata, et just nii on võimalik KUTSE VÄÄRTUSTAMINE ja stabiilsus töökohal…