Keelte paabel Eestis – mida võtta, mida jätta?

20. jaan. 2017 Martti Kalda orientalist ja tõlkija - 4 kommentaari

Martti Kalda

Enne kui asute mõnda võõrkeelt õppima, küsige endalt alati: kas mul seda keelt ka praktikas vaja läheb? Keel ei ole pelk mõttemäng, mida hobi korras harrastada.

Olen õppinud kümmet keelt, vallates neist viit rahuldaval tasemel. Peale selle olen paarkümmend aastat õpetanud ülikoolis võõrkeelt. Seetõttu usun, et mul on piisav kogemus, et avaldada arvamust võõrkeelte õppimise ja õpetamise teemal. Siinkohal arutlen selle üle, milliseid maailma suurkeeli Eestis õppida saab ja tasub.

Keeruline nagu hiina keel

Mandariinihiina keel on maailma suurima kõnelejaskonnaga keel, mida kõneleb umbkaudu miljard ja 90 miljonit inimest. Hiina keelel on juba Hiina Rahvavabariigis (seal kõneleb mandariini keelt u 70% elanikkonnast) hulk murdeid, rääkimata hiina keele kõnelejatest Kagu-Aasias ja mujal.

Eestis õpetatakse hiina keelt nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis, viimases tegutseb Hiina RV käepikendusena Konfutsiuse instituut. Hiina keelt õpetatakse või on õpetatud ka mitmes Eesti gümnaasiumis.

Igaüks, kes kavatseb hiina keelt õppida, peab endalt küsima, mida ta selle keelega peale soovib hakata. Juhul kui ei seota oma elu Hiina ja hiina kultuuriga, siis niisama pole seda keelt mõtet õppida. Teadmiseks, hiina kiri koosneb kirjamärkidest (mida eesti keeles ekslikult ka hieroglüüfideks nimetatakse), iga märk (suurimais sõnastikes on 100 000 märki, tavasõnastikus 50 000) tähistab üht mõistet. Lisaks tuleb teada, millises järjekorras kirjutada jooni, millest kirjamärk koosneb. Seega, kui hiina „õigekiri” lonkab, pole ka tekstist arusaamist.

Hiinas õpitakse uusi märke pidevalt juurde ning pole kedagi, kes teaks peast kõiki märke (st saaks keelest 100% aru). Hiina keele elementaarseks valdamiseks tuleks peast teada 2500−3500 kirjamärki.

Peale selle on häda hiina keele hääldamisega, sest tegu on silpidel baseeruva keelega, kus igal silbil on neli tooni. Kasuks tuleb muusikaline kuulmine, sest vale tooni kasutades on võimalik oma emale öelda, et ta on eesel. Minu kogemuse kohaselt omandab hiina keele rahuldaval tasemel isegi täiskasvanud õppima asujatest vaid neljandik kolmeaastase õppe (kaks akadeemilist tundi igal tööpäeval) läbinutest.

Igaühe inglise keel

Inglise keel on suurim rahvusvaheline keel, mida kõneleb peaaegu miljard inimest üle maakera (emakeelena umbes 400 miljonit, peamise võõrkeelena u 600 miljonit). Inglise keel on riigikeel või ametlik keel ligi 70 riigis ning ka arvukates rahvusvahelistes organisatsioonides.

Inglise keelt oskamata on 21. sajandil võõrkeeleoskusest raske rääkida. Inglise keeleta on mitte üksnes raske reisida ja välismaalastega suhelda, vaid ka arvutit kasutada või maailma uudistest ja angloameerika kultuurist (muusika, filmid, mängud, kirjandus, meedia) osa saada. Ärikeelena on inglise keel asendamatu.

Seetõttu arvan, et inglise keel peaks olema esimene Eestis õpetatav teine keel emakeele järel. Kui senimaani on inglise keele õpetamise rõhk Eestis olnud grammatika omandamisel ja kirjandusliku Oxfordi inglise keele valdamisel (mida pea keegi enam ei tarvita), siis nüüdsest tuleks seada siht kõigist inglise keele versioonidest (võrdle näiteks Briti ja Austraalia või Lõuna-Aafrika ja India inglise keele dialekte) arusaamisele ning tegeliku elava keele täiuslikule valdamisele kirjas ja kõnes.

Romaani keeled

Hispaania keel on enamikus edetabelites kolmandal kohal, seda kõneleb emakeelena 470 miljonit ning võõrkeelena 90 miljonit inimest Hispaanias ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Eestis õpetatakse hispaania keelt Tartu ja Tallinna ülikoolis, arvukates keeltekoolides ja rahvaülikoolides, samuti gümnaasiumites.

Prantsuse keelt kõneleb emakeelena 80 miljonit ja peamise võõrkeelena 150 miljonit inimest. Lisaks Prantsusmaale on prantsuse keel ametlik keel u 30 riigis, peamiselt Belgias, Kanadas, Šveitsis, Gabonis, Alžeerias, Mauritiusel, Senegalis ja Elevandiluurannikul ning teistes Prantsuse endistes kolooniates.

Eestis on prantsuse keele edu taga tõlkija ja pedagoogi Lauri Leesi aktiivne tegevus. Eestis õpetatakse prantsuse keelt lisaks Tartu ja Tallinna ülikoolile ning arvukatele keeltekoolidele ka paljudes gümnaasiumites. Tallinnas tegutseb Prantsuse Instituut.

Portugali keelt räägib emakeelena 220 miljonit ja peamise võõrkeelena 40 miljonit inimest maailmas, eelkõige Brasiilias, Mosambiigis, Angolas, Portugalis, Guinea-Bissaus ja Ida-Timoris (ning teistes Portugali endistes kolooniates). Eestis õpetatakse seda keelt Tartu ja Tallinna ülikoolis ning keeltekoolides. Maailma suurimate keelte seas seisab portugali keel kuuendal-kaheksandal kohal.

Romaani keelte puhul ei pea õppija võõra tähestiku pärast muretsema, suur hulk sõnavaragi on laia silmaringiga inimesele tuttav, samas kui grammatika ja õigekiri on keerukad. Romaani keelte praktiseerimise võimalused Eestis on äärmiselt piiratud, puudub väliskogukond ja juurdepääs romaani keeltes meediale. Seega, kui teie eesmärk pole kolida prantsus-, hispaania- või portugalikeelsele maale (näiteks euroametnikuks Brüsselisse), töö tõlgi, giidi või õpetajana vms, pole romaani keelte õppimisel Eestis eriti suurt mõtet. Jäägu unistus vabast prantsuskeelsest vestlusest aega, mil Katariina Suur oli veel keisrinna ja kõnelejad aadlipreilid. Teisalt on hispaania keel maailmarändurile oluliselt vajalikum kui näiteks saksa või hiina keel.

Islami invasiooni ootuses

Araabia keel seisab keelte edetabelites 4.−6. kohal, seda kõneleb emakeelena 420 miljonit inimest Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Araabia keel on riigikeel 28 riigis. Huvitav on, et kuigi araabia keelt kirjutatakse ja õpetatakse standardses kirjakeeles, on igas piirkonnas kõnekeelena tarvitusel eri dialekt. Seega mõistavad eri alade araablased üksteise ajalehti lugeda, ent võõral turul kauplemisega ei pruugi hakkama saada. Eestis õpetatakse araabia keelt Tallinna ja Tartu ülikoolis ning samuti mõlema linna rahvaülikoolides. Tegu on semiidi keelega (st heebrea keele sugulaskeelega), mille kirjapanekuks kasutatakse araabia tähestikku.

Oluline on mõista, et araabia keel on islami kultuurist lahutamatu. Seega mõistavad pisut araabia keelt (palvete ja mošeetoimingute tarvis) kõik muslimid. Hoolimata Euroopasse valguvatest põgenikuhulkadest ja islami kasvavast pealetungist, on veel vara Eestis laialdaselt araabia keelt õppima ja õpetama hakata. Veel lähitulevikuski on see peamiselt kitsa huvitatute ringi pärusmaa.

Liiga kauge Aasia

Maailma keelte edetabelis teevad jõuliselt ilma Lõuna-Aasia keeled. Hindi keelt (mis on inglise keele kõrval India ametlik keel) kõneleb emakeelena 420 miljonit ja võõrkeelena umbes 130 miljonit inimest peamiselt Põhja-Indias. Hindi keele lähisugulane urdu (Pakistani riigikeel ja India üks põhikeeli) on 60 miljoni emakeel ja umbes 95 miljoni inimese jaoks peamine võõrkeel. Bengali keelt kõneleb 210 miljonit ema- ja 20 miljonit võõrkeelena, peamiselt Ida-Indias ja Bangladeshis.

Eestis ei õpetata nimetatud suurkeeli isegi ülikoolis ning sääraseks jääb olukord seni, kuni pole ette näha India (või Pakistani ja Bangladeshi) peadpööritavat rikastumist ja kultuuriimpordi kasvu. Kõiki neid keeli kirjutatakse sarnastes, ent siiski erinevates silptähestikes, seega tuleb lisaks grammatika ja sõnavara omandamisele arvestada ka uue tähestikuga. Samas on tegu indoeuroopa keeltega, seega on grammatika vähemalt mingil määral sarnane Euroopa keelte omaga.

Samasse gruppi mahuvad maailma keelte edetabelis üheksandal kohal paiknevad malai ja indoneesia keel. Mõlemat kirjutatakse tänapäeval ladina tähestikus.

Vene värk

Emakeelena kõneleb vene keelt 150 miljonit ja peamise võõrkeelena 110 miljonit inimest, seega maailmas kokku umbkaudu sama palju kui portugali keelt. Suurimad venekeelsed riigid on Venemaa, Ukraina ja Valgevene.

Kunagi Eestis võõrkeelte seas esikohal seisnud vene keel on praeguseks oma esikoha inglise keelele loovutanud; Venemaa ja Nõukogude Liidu asemel on eestlastele avanenud piir läände, väljapääs idakaarde on üsna suletud.

Vene keele omandamise peamiseks argumendiks on Eestis alati olnud Venemaa naabrus ja venekeelne vähemus Eestis. Loomulikult on hea osata naabrite keeli, ent siin mõjutavad keele valikut alati ka suhted naabriga. Näiteks kui soome ja rootsi keele õppimine on Eestis mõõdukalt populaarne, siis läti ja leedu keelest pole huvitatud pea keegi. Kahtlemata osutab see meie püüdlustele kuuluda Põhjamaade hulka ning tihedamatele suhetele ülemerenaabritega kui teiste Balti riikidega.

Samuti olen märganud, et kui nõukogude ajal koolis käinud inimesed vene keelt veel tönkavad, siis uuemad põlvkonnad on seda küll õppinud, ent mitte omandanud. Vene keele oskus eesti noorte seas on masendavalt halb selgetel põhjustel – suhted Venemaaga on halvad, vene vähemus on integratsiooni sildi all vaigistatud, puudub motivatsioon vene keelt õppida.

Seevastu enamik vene noori on eesti keele omandanud. Vene keele kaitseks öeldagu, et seda saab kõnelda mitte üksnes Tallinnas ja Virumaal, vaid see on endiselt rahvastevahelise suhtlemise keel terves endises Nõukogude Liidus, aga ka Poolas, Bulgaarias, Serbias jm, isegi kauges Mongoolias. Samuti on ligipääs venekeelsele kirjandusele ja meediale Eestis suurepärane.

Saksa keel, sakste keel

Saksa keel on eestlaste vana armastus ning komme seda õppida ja õpetada pärineb ajast, mil mõisnik oli baltisakslane, koolide ja Tartu ülikooli õppekeel aga saksa keel. Õnneks on saksakeelne kultuuriruum ja meedia Eestis pisut paremini hoomatav kui paljude teiste Euroopa keelte oma.

Inglise keele eelisasendi vastu saksa keel ei saa, ent prantsuse, hispaania, itaalia ja portugali keele õppimisest on saksa keele õppimine tunduvalt mõttekam. Pelgalt seepärast, et saksakeelset kirjandust ja filme liigub Eestis tunduvalt rohkem, sidemed Saksamaaga on tihedamad kui Lõuna-Euroopaga. Eesti mineviku uurimiseks on saksa keel asendamatu töövahend.

Mis on võõrkeeleoskus?

Loomulikult tekib võõrkeeli õppides alati küsimus, mis on õpingute eesmärk: kas õpitakse selleks, et osata öelda tervitussõnu ja tellida restoranis einet, et tõlkida tekste eesti keelde, õpetada seda keelt teistele, võõrkeeles end täiuslikult väljendada ja kõigest aru saada või koguni võõrkeeles mõtelda?

Siin on praktika tõe kriteerium. Esiteks tagab ja kinnistab piisav keele­praktika, küllaldaselt pikk viibimine vastava keele keskkonnas elava keele oskuse. Ilma praktikata ei kinnistu keeleoskus, olgu õpe kui tahes hea. Teiseks küsige endalt enne võõrkeelt omandama asudes (või oma last võõrkeelt õppima suunates) alati, kas õppijal seda ka vaja läheb. Vajadus keelt kasutada tagab õppijale piisava motivatsiooni, ilma selleta pole õpinguid võimalik edukalt läbida. Keel on elav fenomen, mitte pelk mõttemäng, mida hobi korras harrastada.


4 kommentaari teemale “Keelte paabel Eestis – mida võtta, mida jätta?”

  1. Vhillo Loog ütleb:

    Kõikide võõrkeelte õppimine on mõtekas. Võõrkeelteoskus aitab mõista meile erinevat kultuuri ning luua ka ärisidemeid mujalt. Vale on arvata, et Eestis liiguks ainult vene, inglise või saksa meedia, kultuur ning kirjandus. Kes otsib, oskab võõrkeeli, saab omandatud keelt kasutada ka väljaspool seda emakeelena kasutatavates riikides või organisatsioonides.

    Keeleoskajate erinevus seisneb selles, et tänapäeval on kasutuses paljud arvutipõhised tõlkeprogrammid ning paljud võivad nimetada ennast “polüglotiks”. Tegelikult on keele õppimine väga pikk protsess.

    Just nimelt hispaania või prantsuse keele õppimine kolmanda võõrkeelena on Euroopas väga populaarne, põhjusena regulaarsed puhkusereisid soojale maale. Algtasemel saksa keele oskusega aga pole suht midagi peale hakata, sest kõrgtasemel saksa keele oskajaid on Euroopas väga palju ning Saksamaa pole puhkajate sihtkoht.

  2. Peep Leppik ütleb:

    On EELKÕIGE iga täiskasvanud inimese isiklik asi, milliseid võõrkeeli ja kui palju ta õpib. Kuid meie rikka ja ilusa eesti keele üldine kasutamine on EELKÕIGE riiklik probleem. Lause põhiseaduses ei maksa midagi, kui ma EESTIS ei saa oma asju üha enam ja enam ajada eesti keeles…

    On täiesti lubamatu, et ma EESTIS ei saa esitada oma väitekirja eesti keeles. Minu tuttavad õppejõud kõrgkoolides on juba märganud teadustööde TASEME langust, sest on mõeldamatu et kõik üliõpilased, juhendajad ja oponendid valdaksid täiuslikult näiteks inglise keelt. Aga teaduses on kõige tähtsam ikkagi SISU, mille saab tarbe korral võõrkeelde tõlkida. Asi on nii absurdne, et ühe meie suure kirjastuse toimetaja nõudis minult venekeelse kirjanduse loetelu välja võtmist teadusliku sisuga raamatust!?

    Tunnen end näiteks Lätis (läti keelt oskamata) mõneti kodusemalt, sest nemad viivad oma keeleseadust praktiliselt ellu. Et PEAN Eestis näiteks kaubanduskeskustes või (NB! Rahvusringhääling) Vikerraadios KUULAMA ülekaalukalt ühekülgset (!) võõrkeelset laulu, ei lähe mitte. Märgakem – see aitab üha kaasa ka JUURTETU põlvkonna kujunemisele…

    Juba kujunenud olukord kajastub kasvõi ingliskeelsete nn teadusraamatute tõlkes eesti keelde (toon näiteks J.Brophy KUIDAS ÕPILASI MOTIVEERIDA, 2014 – mis eesti keel see on? – semantika on kadunud, rääkimata eesti teaduskeelest…). Ohtlik on, et oleme sellega juba harjunud!

  3. Valdar Parve ütleb:

    “Enne kui asute mõnda võõrkeelt õppima, küsige endalt alati: kas mul seda keelt ka praktikas vaja läheb?”
    See ei ole õige soovitus. Soovitus peab kõlama kuidagi teisiti. Näiteks nii: Vaadake, kas teil on õppimisele lisaka ka aega keelt praktiseerida. Kui seda ei tee, keel ununeb. Uue keele peale õppimise korral kipuvad vana ja uuem segamini sulama, kui te ei ole eelmist küllalt praktiseerinud. Sel juhul olete mahutanud oma kapitali varemetesse. NB Varemeid võib ehitada ka dekoratiivsel eesmärgil, nt õppida ühte keelt veidi, et sõnaraamatu, idioomileksikoni ja paralleeltõlgete abil tõlkida üks lühinovell ja siis mitte enam selle autori ning selle keelega tegelda.
    Tegelikult on ükskõik, millist keelt õppida, kui on käepärast õpetaja ja minimaalne keskkond, peaasi, et õpitakse varasest noorusest peale. Parem on, kui esimeseks võõrkeeleks ei ole inglise keel, sest see õpitakse niikuinii ära.

  4. Märten Rääli ütleb:

    «Romaani keelte praktiseerimise võimalused Eestis on äärmiselt piiratud, puudub väliskogukond ja juurdepääs romaani keeltes meediale.»

    Juurdepääsu puudumine on küll ilmselge liialdus, internet kubiseb romaanikeelsusest, kui on vaid tahe seda leida ja kasutada.

Leave a Reply to Vhillo Loog

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!